NSVL-Saksamaa sõja esimesed kajastused Eestis

Esimesel septembril 1939. algas teine maailmasõda. Eesti Vabariigi territooriumi hõivas NSV Liit ja liitis oma aladega. Pärast seda, kui ma olin 1940. a. kevadel Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonnas eksamid ära teinud, oli ülikooli lõpetamine käega katsutav. Kuna isale oli Nõukogude korra tingimustes kahe lapse koolitamine koormav, asusin tööle ja, oh häda, vaheletulnud seikluste tõttu kaitsesin diplomitöö ära alles 1948. a. kevadel.

Läksin tööle Eesti NSV Kergetööstuse Rahvakomissariaati Tekstiilitööstuse Peavalitsusesse vaneminseneriks peamehaaniku ülesannetes.

1941. a. juunis olin komandeeritud Narva lina- ja kalevivabrikutesse. Päikesepaistelisel ja soojal 21. või 22. juunil kohtasin Narva-Jõesuu rannas sv! sv! Paul Pinnat ja Arnold Oravat. Veetsime koos terve päeva. Nemad olid kuulnud, nagu oleks raadios esinenud V. Molotov ja teatanud, et Saksamaa tungis NSV Liidule kallale ja on alanud sõda. Midagi konkreetsemat me ei kuulnud ja rannaelu kulges mõnusalt--kõneainet ja oletusi jätkus meil supelmõnude kõrvale kuni õhtuni.

Valmistusin juba magama heitma, kui minu hotellituppa kui kõrgemal seisva organi esindaja juurde tormas Narva linavabriku direktor ja hüüdis: "Sõda on! Sõda on! Kohe hakatakse vabrikut pommitama. Mis teha?" Pidin kõik oma üliõpilaseoskused kokku võtma, et direktori kabuhirm maha jahutada ja mehele selgeks teha, et talle alluv tehas pole nii tähtis, et seda kohe pommitada on vaja.

Järgmisel hommikul lõpetasin oma toimetused vabrikutes veel poolenisti rahuaja vaimus ja jõudsin hilisõhtuse rongiga Tallinna parajasti öise liikluskeelu alguseks. Siin räägiti, et üks Saksa lennuk olevat Kopli kaubajaama piirkonda visanud väikese pommi või raudteeroopa. Vaatamata liikluskeelule lubati mul siiski koju minna--mu töötõend oli suure vapipitsatiga ja elasin jaama lähedal. Nii jõudsin jala Balti jaamast õnnelikult koju Erika tänavale, kus elasin Erik Grossiga.

Sõja algpäevil liikusid Saksa väed kiiresti edasi Eestimaa poole. Kohalikele võimudele anti suuremad õigused. Rinde lähedalt toimus kiire evakueerimine. Tööstusettevõtete seadmete, tööliste ja kompartei ladviku evakueerimiseks eraldati rohkesti vaguneid. Tekstiilitööstuse Peavalitsusele allutati ka üleliidulise alluvusega vabrikud Kreenholmi Manufaktuur ja Balti Manufaktuur. Liikusin palju tekstiilivabrikutes püüdes takistada masinate ärasaatmist itta. Vabrikute lammutamise tempo aeglustamiseks nõudsin nende juhtkondadelt, et masinaid demonteeritaks ja pakitaks korralikult. Vaatamata suuremale ajakulule oli neid, kes minu korraldust täitsid, kui ka neid, kes hooplesid vaid sellega, kui palju masinaid nad olid jõudnud ära saata--ülaltpoolt nõuti ju kiiret tegutsemist, rinne lähenes kiiresti ja masinate ärasaatmisega võis hiljaks jääda. Mida ära viia ei saadud, püüti purustada, tähtsaid objekte mineeriti, meie kui kohalikud rahvuslased jälgisime mineerijate askeldusi ja pidasime aru, kuidas lõhkeseadeldisi parajal silmapilgul kahjutuks teha. Paljud töötajad said lõpparved ja sunniti minema oma endise asutusega tankitõrje kraave kaevama.

Viimastel tööpäevadel olid kaadriosakonna töötajad ametis töötajate isiklike toimikute katkirebimisega, minusugused pidid aga neid köögipliitide all põletama, mis oli üsna tülikas töö. Kõikjal Tallinna Majaomanike Panga ümbruses vedeles põlenud paberit.

Tekstiilitööstuse Peavalitsuse tegevuse lõpetamisel moodustati teise järgu töötajatest initsiatiivgrupp, ülejäänud ametnikud, nende hulgas ka mina, vallandati ja kohustati käima tankitõrjekraavide kaevamisel.

Kuni meeste üldmobilisatsiooni väljakuulutamiseni 27. juulil 1941 käisime peavalitsuse endiste töötajatega Pääskülas tankitõkkekraave kaevamas. Hommikuti kogunesime Vabaduse platsile, võtsime labidad, sõitsime veoautoga Pääskülla ja õhtul tagasi. Ilmad olid mõnusad ja tööd tehti oma äranägemise järgi.