10. augustil õhtupoolikul ületasime Udmurtias Kaama jõe ja jõudsime oma sihtkohta xxxxolje raudteejaamas. See asus metsade rüpes madalas kohas, kust väljavaade oli piiratud. Raudtee lähedal asus naftabaas ja veidi eemale rajati Butõshshi sadamat. Komandöride luurekäigul naftabaasi selgus, et seal polnud 1100 mehe vastuvõtuks ette valmistatud ja meie majutamine võimatu--ainuke võimalus oli asuda suveriietes mändide alla. Seetõttu sõitis eshelon üle Kaama jõe tagasi ja jäi peatuma kõrgel kaldal asuvas Sarapuli linnas, kus me marssisime ühte planguga piiratud kapitaalremondis koolimajja. Pidime asuma otse remondiprahi sisse. Esimeseks tööks oli ehitusprahi ruumidest välja tassimine ja põrandate pühkimine, et oleks ruumi magada.
Siin viibitud mõne päeva jooksul formeeriti ligikaudu 1100-st mehest sõjaväe Ehituspataljoni nr. 791 allüksused--ülesrivistatud mehed jagati 4 roodu (kompaniid), rühmad, jaod ja koostati suuliste andmete põhjal meeste nimekirjad. Meie grupp jäi neljanda roodu esimesse rühma. Reakoosseisu moodustavate eestlaste hulgas oli üsna vähe vene keele valdajaid, nendegi hulgas üsna palju madala intelligentsiga mehi. Komandörid rääkisid aga vene ja kaukaasia rahvaste keeli, mistõttu enamik sõdureid ei saanud nendega suhelda. Pataljoniülemaks sai armeenlane Kazarjan. Minu roodupolitruk oli venelane J. Ivanov ning rühmaülem grusiin Bukia. Meie rooduvanemaks sai leolensis Armas Luige, kes vene keelt vabalt valdas. Viroonusi oli pataljonis 11: sv! sv! Ülo Anto, Friedrich Johanson, Kurt Klement, Boris Kõrver, Harri Lember, August Inn, Helmut Märtson, Verner Neumann, Aadu Ritso, Leo Tiik, Harald Tõnissoo.
Pärast kuuajalist sõjaväelaagrit, ehitustöödel käimist ja riviõppusi marssis osa mehi 9. septempril algselt meile ettenähtud naftabaasi xxxxolje jaama vahetus läheduses. Naftabaas asus vahetult raudtee ääres platool. Siin käis ulatuslik ehitustöö: naftabaasi laiendati, ehitati tsisterne.
Kaama jõele ehitati Butõshshi sadamat, osa mehi suunati sinna. Laoplatsi ja raudteejaama vahele ehitati sõjaväelinnakud--plangu ja vahitornidega piiratud barakid. Meid ümbritsevas metsas olid mitmed sõjalised objektid ja vangilaager.
Üksikud meiega koos mobiliseeritud venelased olid meist märksa paremini informeeritud. Nad arvasid, et lähme elama vangilaagrisse ja põgenesid. Kui aga nägid-kuulsid, et meie esimeseks tööks oli vahitornide ja piirete lõhkumine, ilmus osa neist tagasi. Siin naftabaasi territooriumil paigutati meid elama talvetingimustes sobimatutesse ristpalkhoonetesse ja telkidesse. Miskipärast sain hea kontakti xxxxolje jaamaülemaga ja ta lubas minu väiksel rühmal asuda ajutiselt elama ühte remonti vajavasse reisivagunisse xxxxolje jaamas. Kahjuks saime soojas olla vaid lühikest aega. Seejärel sai rühm eluasemeks suure telgi, millele me ehitasime sisse lavatsid ja keskele pidime 21. septembril panema veel teise plekkahju.
Ilmad hakkasid kiiresti jahenema. Meie asukohas oli kontinentaalne kliima. Augustis oli päeval palav öösel külm--kui päeval ulatus temperatuur päikese paistel üle 30oC, siis öösiti ilmusid miinuskraadid. Septembris tuli maha paks lumi, mis jäi püsima kevadeni. Jaanuaris langes temperatuur nii palju, et meie kraadiklaasid enam ei näidanud--see tähendab alla -60oC. Lund oli nii palju, et sügisel naftabaasi lagedale territooriumile jäänud traktorite asupaika sai jaanuaris määrata ainult nende kõrvale paigutatud pikkade teivaste järgi. Pidin neid sealt välja kaevama käes ainult puldankindad ning jalas kitsad suvesaapad ja jalanartsud. Külma ilmaga väljas käies oli nende saabastega tunne, nagu kõnniks tulisel pliidil. Jalg õhus oli soem, seetõttu tuli kas käia või hüpata. Vältimaks nina ja põsenukkide külmumist katsime näo Eestist kaasvõetud käterätikutega.
Magasime rõivastes talvemütsidedega vastu telgiseina. Kord külmusid ühel mehel juuksed telgi seina külge--vabastasime ta sealt kääride abil.
Teatasin politrukile, et telgis on täid, see ei uskunud mind ja tahtis täid näha. Kui üks mees talle seda siis näitas, hüüdis ta, et see on ju veel väike. Kandsin vahejuhtumist pataljoniülemale ette ja politruk sai kõvasti sugeda.
Kohalikel meistritel oli suuri raskusi saabuvate, iseäranis Ameerika masinate ja seadmete käikulaskmisega. Eestlaste abi oli siin määrava tähtsusega. Nii oli näiteks USA-st Vladivostoki kaudu saabunud liikuv elektrijaam. Meie mehed andsid selle tõrgeteta käiku ja nii oli meil elekter ka muldonnides.
Ühel õhtupoolikul märkasin, et naftabaasi haruteel seisid täis tsisternid, kuid nende sisu ei pumbatud ümber. Sisenesin huvi pärast pumbajaama katlamajja. Märkasin, et mehhaanik ja prorab (töödejuhataja) askeldavad aurukatla veepumba kallal. Seletasin neile, et nad panevad pumpa valesti kokku, kuid sellele ei reageeritud ja pump ei hakanudki tööle. Kui lõpuks pump minu näpunäidete järgi kokku pandi ja tsisternid tühjenesid sujuvalt, päris prorab minult lähemalt, kes ma sihuke õieti olen.
Veidi hiljem läksime naftabaasi direktori juurde ja mulle pakuti katla ja pumbajaama eest hoolitsemine enda kätte võtta, mida ma ka tegin, kuna olin juba pikemat aega tahtnud rühmavanema kohast loobuda. Oli väga ebameeldiv sundida oma kaasvõitlejaid töödele, mis neile ei sobinud. Kasutades oma ametiseisundit saatsin järgmisel hommikul mõned mehed katlamaja korrastama ning ühtlasi palusin end rühmavanema kohustest vabastada. Omavaolitsemise pärast--olin töölt omaovililiselt lahkunud--määrati mulle viis päeva kartserit, samas teadustades enadale, et minu eemalolek võib põhjustada häireid katlamaja töös. Tulemusena pidin ööd veetma kartseris ja päeval olema tööl.
Kartser oli kolmekambriline muldonn, keskel köetav vahtkonnaruum, külmad kambrid arestantidele selle ümber. Kuna vahtkond koosnes eestlastest, tehti öösiti arreteeritute kambrite uksed lahti ja magada sai soojas. Kui olin paar ööd kartsas olnud, küsis naftabaasi direktor, millal ma pean kartserisse minema ja mida ta minu heaks teha saab. Vatsasin, et viibin kartseris öösiti ja direktor teatas seepeale --Siis lahendame asja teisiti.--. Mõne päeva pärast tuli katlamajja pataljoni rahandusülem ja andis mulle üle 75-rublase preemia--15 rubla iga kartsas veedetud öö eest.
Vaatamata minu korduvatele tähelepanujuhtimistele ei õnnestunud mul katlamaja seinu ja välistorustikke soojustada, seetõttu tuli pärast esimese ventiili lõhkemist külmumise tagajärjel seadmed talveks konserveerida.
Külastasin vahetevahel Kambarka rajoonikeskuses asuva propagandamaja ajalehtede lugemissaali. Mind võeti seal väga lahkelt vastu ja tutvustati ühe juhtivtöötajaga. Viimane kuulnud, et ma olen masinaehitusinsener võttis ühendust pataljoniülemaga ja mind saadeti mulle teadmata tingimustel sõjalise vankritehase käsutusse.
Mind määrati seal tehnilise kontrolli osakonna (TKO) ülemaks ja paigutati elama tehase punanurkka, kuhu samal ajal saabus ka uus direktori aseäitja. TKO dokumente tuli vormistada tapeedist väljalõigatud lehekestele ja kuna mu keeleoskus oli kasin võisin kasutada ühe kantseleitöötaja abi.
Sel ajal polnud kaardisüsteem veel käivitunud ja toidule juurdepääs oli takistatud. Kuna meie tehas "Gorn" asus Kambarka jaama lähedal, tegi mu toanaaber tolle aja tavade kohaselt kirja raudteejaama administratsioonile palvega, et meile eraldataks jaama einelauast viis lõunat. Sõime iga päev ära kaks lõunat koha peal ja viisime kolm tükki koju. Pärast seda, kui olin TKO ülema kohustustesse sisse elanud, saatis "Gorni" dirktor minuga pataljoniülemale kirja, et võiksin sinna tööle jääda pikemaks ajaks. Kui viisin direktorile vastukirja, luges ta selle mulle ette: kiri teatas, et ma pean pataljoni kohe tagasi pöörduma. Edaspidi täitsin naftabaasis juhuslikke ülesandeid ja tegin ettevalmistusi valge passi--see oli xxxx--saamiseks.
Omapärane lugu juhtus pataljoniülema raadiovastuvõtja parandajatega. Häälestamise käigus õnnestus neil kuulda ühte Hitleri kõnet, kus ta ütles: "Enne kui lehed langevad, on sõda lõppenud!". Seda teadet hoidsime suures saladuses, küll aga hõiskasime: "Jõuluks saame koju!", jättes targu ütlemata, kes võidab sõja. Optimistide meelt jahutas Kiibits (õige nimega Oolep). Saatuse tahtel sattus terava keelega Kiibits vangi ja saabus Tallinna alles pärast pikki vintsutusi.
Muude tööde kõrval hakkasime omale muldonne ehitama: need olid suured--300 mehe jaoks. Kuna meie hulgas oli palju häid ehitusinsenere, edenes töö kiiresti. Siis tuli aga ootamatu tõrge. Onnide projektid olid ehitustöid juhtiva komandöri käes. Kuna neid peeti sõjasaladuseks, ei tohtinud neid eestlastele näidata. Komandör ei osanud selgitada, kuidas tuleb mõnda keerulist konstruktsiooni teha. Asjast saadi nii üle, et komandör näitas korra nurga taga meie inseneridele onni jooniseid.
6. oktoobril kolisime esimesse valminud muldonni, kus oli algul küll niiske, aga võrreldes telkides elamisega siiski oluliselt parem. Onnis oli 6 ahju, mida köeti puudega. Magasime kahekordsetel naridel, ilma pehme küljealuse, teki ja patjadeta. Padjaks oli talvemüts.
Analoogses muldonnis, kus elasid Eesti Korpuse tagavarapolgu ohvitserid, puhkes tulekahju, milles hukkus mitusada ohvitseri, nende hulgas ka sv! Artur Pärna. Kahjutule möllus üles ärganud ohvitserid tormasid sissepoole avanevate uste poole, mis muidugi sulgusid ja mehed lämbusid.
Rõivastega oli olukord kehv. Punaarmeelasele ettenähtud varustust me ei saanud. Iga mees sai talemütsi, kuid ilma "metsalilse märgita" (punane viisnurk). Fufaika riiet ja puuvilla saadi küllalt ja meiega koos mobiliseeritud Tallinna tuntuimad rätsepad õmblesid meile soojad vatijoped ja vatipüksid. Kuna muist riiet ära varastati, jäi ligi 100 meest ilma talverõivasteta ja seetõttu koduseks.
Jalatsitega oli olukord katastroofiline. Saabunud suvesaapad (kamassid), millel olid kummist tallad ja riidest pealsed, olid ainult väikestele jalgadele. Kuna eestlastel on suured jalad, jäi enamik ilma saabasteta, pealegi olid need saapad talvekülmas kõlbmatud--esines juhtumeid, kus külmunud saapad ja jalanartsud ei tulnud jalast ära. Seetõttu korraldati viisutegijate ja vatisokiõmbejate brigaadid. Nii mõnigi neist hakkas viisumeistriks. Suurte jalgade jaoks õmmeldi soojad vatisokid, millega sai käia üksnes külma ja kuiva ilmaga. Tingimustes, kus talvel sulailma ei esinenud, oli viiskude ja vatisokkidega käimine päris kontimööda. Kevadel märja lume sees käimisega tuli palju külmetushaigusi. Mina pidin läbi ajama väga kehvade saabastega.
Toitlustamistingimused olid allpool inimväärikuse piiri ja elu seisis meil vaevalt sees, kuid nälga või epideemiasse meist siiski keegi ei surnud. 800 grammile leivale saime lisaks supilurri, veidi putru ja teed. Viiel meie rühma inseneril, sealhulgas ka mul, õnnestus naftabaasi söökla talonge saada, kus sai mõnikord oma raha eest lisalõunat osta. See oli küll väga lahja, kuid aitas siiski näljatunnet leevendada. Mõnikord sai ambulantsist pataljoni arstilt pudeliga kalamaksaõli. Baasist varastati vahel ka kastoorõli, mis pärast praadimist kõhtu lahti ei teinud. Kord targutasin politrukiga, kumb meist läheb köögis valmistatava toidu kvaliteeti kontrollima.
Meie vastas Kama jõe läänekaldal olid suured kolhoosipõllud suurte peksmata herne ja teiste viljade aunadega, kust mõnikord käidi "lanti tegemas"--toidulisa hankimas. Selle eest sai nii mõnigi mees omale haavlid naha alla. Kord sai üks mees herneste peksmise ajal jahipüssist tabamuse ja sellest teatati pataljoniülmale. Meeste ülevaatusel leiti küll üks, kel olid haavlid naha all, kuid valvurist kohoosnik kinnitas, et tema padrunites on kandilised haavlid, mehe tagumikus olid aga ümmargused.
Rasvavaese toidu ja peeditee tõttu ei pidanud meestel öösel põied. Öösiti väljas käies ei jõutud kaugemale, kui muldonni välisukse taha, kuhu kasvasid uriinimäed, mida aeg-ajal kangidega väiksemaks lõhuti. Juhtus ka suuri arusaamatusi, kui mõni ülemise nari mees alumist niisutas.
Kambarka kalmistule kogunes aastaga siiski 12 kalmu. Kaheteiskümnes mees oli sv! August Inn, kes suri Kambarka haiglas kopsupõletikku. Nende meeste kalmule püstitati 1942. aastal Alfred Varti ja hilisema Tallinna peaarhitekti Voldemar Tippeli kavandi järgi graniittahvliga betoonist mälestussammas.
Üldise arvamuse kohaselt olid Kambarka ehituspataljoni elutingimused veidi paremad kui teistes Uuralites paiknenud eestlaste pataljonides. Peab ütlema, et ka Kambarka elamistingimused olid eri aegadel ja eri kohtades erinevad ning sõltusid ka meeste elukogemustest. Kui Kambarka elutingimusi võrrelda mõne teise ehituspataljoni või töökolonni tingimustega oli elu meil siiski üsna rahuldav.
Kotlase-Arhangelski aladel paiknes tööpataljon laiali kolmes eri kohas ja elutingimused olid seal võimatult rasked. Seal surid pooled mehed nälga, kurnatusse ja haigustesse, kuid kuna pataljon asus Soome piiri lähedal ja mere ääres, õnnestus mõnel üksikutel sealt põgeneda, näiteks põgenes Soome Kristjan Palusalu grupp.
Seal viibis ja töötas üheksa viroonust, kes kannatasid suuri alandusi, kuid pääsesid siiski eluga, kui nad Eesti Korpuse tagavarapolku suunati. Algperioodil oli seal rühmavanemaks sv! Felix Kauba, kes määras sv! Nikolai Tomingase koos ühe sõbraga Inglise kaubalaeva lossima ja võimaldas neil seeläbi laeva söepunkris õnnelikult põgeneda. Sellest vahejuhtumist tuli üsna palju pahandust. Hiljem töötas Felix Kauba ambulantsis, kus ta karjäär algas sanitarina ja lõppes arstina. Ta oli Tallinnas õppinud keemiat ja ka keeleteaduskonnast mööda käinud. Arsti käsutuses oli siin kümmekond rohtu, selle hulgas suures koguses kalamaksaõli, mille määramine ülikurnatud meestele mõjus rindkerele kosutavalt. Arst määras ka köögitoimkonna. Sv! Arnold Rammo on korduvalt toonitanud, et sagedane köögitoimkonnas olemine päästis teda näljasurmast ja peab Felix Kaubat oma elupäästjaks.
Kui Kambarkas oli Eesti tagavarapolku minek ebapopulaarne, siis seal oli see põrgust elusalt pääsemine võimalus. Nii pääsesidki siit vil! vil! sv! sv! Felix Kauba, Viktor Rikken, Arnold Rammo, Hans Koppel, Herbert ja Valter Kutti, Arnold Sestov. Viimane seenior sv! Arvo Lainvee pääses läbi tagavarapolgu Moskvasse Eesti NSV valitsuse käsutusse, kuid suri hiljem Siberis. Sv! Viktor Rikken suunati Eesti Korpuse tagavarapolku ja sealt rindele. Arnold Sestov hukkus kusagil Venemaa avarustel.
Ka vil! Verner Neumann ei jõudnud kodumaale tagasi. Tema kui vene keele valdaja ja majandusküsimustes orienteeruv mees (ta oli ju endine A/S Põhjala direktor) sai rahandusülemaks ja läks komandöride barakki elama. Ühel jutuajamisel ta avaldas oma tõelist palet ja kadus. Aasta hiljem nägi vil! Friedrich Johannson teda vankril püssimehe saatel.
Nõukogude võimu poolt välja saadetud või vangistatud vilistlastest ja seltsivendadest ei teadnud me, vähesed erandid välja arvata, midagi, kusjuures mõnel pool levitati sihilikult teateid, nagu tegutseksid nad edukalt.
Kambarkas kahanes riviõppuse osatähtsus kiiresti. Järgi jäid aegajalt pataljoni carre-rivistused, kus loeti ette põgenemiskatse eest sõjatribunali otsustega maha lastute nimesid.