Mobiliseerituna

25. juulil 1941. a. kuulutati välja üldmobilisatsioon, mille kohaselt 1907-18. aastal sündinud reakoosseisu kuuluvad mehed pidid 27. juulil ilmuma Tallinnas kogunemispunktidesse, ja meie mõttemõlgutused muutusid järsult. Peamiseks mureks sai, kuidas saaks mobilisatsioonist kõrvale hoida ja kas meid viiakse kodust kaugele.

Tuli korraldus raadioaparaadid hoiupunktidesse viia. Meie majavalitseja jättis siiski ühe kehva raadioaparaadi alles, tänu millega saime Soome raadiost sündmuste käiku jälgida. Nende eestikeelsetest saadetest olime korduvalt kuulnud, et nad on Peterburist itta suunduvad raudteed läbi lõiganud ja liiklus katkestatud. Arvestasime seega, et Leningradist me kaugemale ei jõua ja satume seal peagi sakslaste kätte.

Mobilisatsioonist vabastavaid töökohti, nagu coeter Elmar Kõivul, oli raske leida. Toakaaslane sv! Erik Gross soovitas mul varjuda meie maja (Eerika tn. 1) transformaatoriruumi, kuid mina muretsesin, kauaks seal viibimine muutuda võib ja kuidas mul õnnestub seal olles toitu muretseda--ilma toiduaineteta end varjata (nagu hiljem selgus, poolteist kuud) oli lootusetu. Pärast sõja puhkemist hakkasid toiduainete hinnad kiiresti tõusma. Pärast lühikest konservide ajastut jäid söögikohad ja poed päris tühjaks. Nii sammusingi mobilisatsiooni kogunemispunkti seljakotiga, milles mõned konservid, vil! Hans Pillovi abikaasa pani mulle igaks juhuks kaasa niidi ja nõela. Seljas olid meil suvised töörõivad, sest lubati viie päeva pärast vormirõivad välja jagada. Ei osanud avata, et lahkun kolmeks aastaks, et mu uhked sääraapad nii vajalikuks osutuvad ja et üks Tallinna kuulsamaid rätsepmeistreid Voldemar Haug mu vana pintsaku käsitsi palituks õmblema peab.

Meie linnajao kogunemiskohaks oli hipodroom. Kohtasin siin TPI kaasüliõpilasi, peamiselt leolensised ja jäin nendega ühte gruppi. Jagasin nendega ühist saatust pikema aja vältel. Arstlikku komisjoni oli võimatu pääseda, seetõttu registreeriti ja võeti rivvi ka lombakaid. Nimekirjad ja äravõetud Eesti Vabariigi passid uppusid arvatavasti Soome lahte. Kuna levisid kuulujutud eelseisvast meresõidust Leningradi, käisime Karja tänaval veelpüsimise vahendeid ostmas, õnneks ei läinud neid siiski vaja.

Pataljoni formeeriti alles Sarapuli linnas Kaama jõe ääres, kus nii mõnigi mees võttis omale suvalise nime, millega tal hiljem passi saamisel segadusi tekkis.

Õhtul läksime hipodroomilt mööda Paldiski maanteed ja Telliskivi tänavat Reisisadamasse. Meie kolonn lahkus vastu õhtut. Mõnel puhul õnnestus üksikutel meestel kolonnist põgeneda. Laevale minekuga me ei rutanud. Nii juhtuski, et esimese öö veetsime sadamakai munakivisillutisel. Hommikul anti ette 3000 tonnine Läti laev nr. 29, kuhu aeti kõik tolleks hetkeks kaile jäänud mehed. Leva laadungiks oli lõhkeaine ja suurtükimürsud, millel magamine oli üsna ebamugav. Kuna laev oli tugevalt üle koormatud ja ohtliku prahiga, laaditi reidil osa mehi teisele laevale. Kuni õhtuni seisid laevad ankrus üsna Kadrioru kalda lähedal.

Kaldal olevate tuhandete naiste ja laeval olevate meeste vahel toimus võistulaulmine. Mõned naised ujusid laevadeni. Kui üks meie laevani ujunud naine küsis, kas ta mees on laeval, nõudis vahimadrus tema lahkumist--muidu laseb. Küsimus lahenes sellega, et meie hüüdsime: "Kui lased, lendad üle parda" ja madrus tõmbus tagasi.

Õhtul viidi laevad reidilt kaugemale--Aegna ja Naissaare vahele ankrusse. 29. juulil kella 5 paiku käivitati meie laeva mootorid ja laevakaravan hakkas liikuma: kõige ees kolm miinitraalerit, siis kuulus Eesti jäälõhkuja "Suur Tõll", selle järel meie nr. 29, pardal 350 meest ja meie järel veel ligikaudu 30 alust.

Ittasõidul ilmus meie karavani kohale Saksa luurelennuk. Olime vaatamata keelule oma primitiivsete päästevahendite--jalgrattakummidega--laeva tekil. 30. juuli hilisõhtul jõudsime Leningradi sadamasse, kus kail liikudes kohtusime paljude tuttavatega teistelt laevadelt.