Minu, kui vene keelt purssiva mehe ümber kogunes seltskond kaaslasi, kes soovisid minuga koos kolonnist lahkuda. Mul õnnestus nad vabaks rääkida, kuid mind tunnistati rivikõlblikuks. Kuna ma polnud komisjoni otsusega rahul, saadeti mind Sarapuli meditsiinilisse komisjoni, kus tuvastati minu silmahaigus ja seega rivikõlbmatus. Ka vene keelt hästi kõnelev Tallinna tuntud rätsepmeister ei saanud valget passi, nii jäime seitsmekesi. Võisin jätkata ettevalmistusi kolhoosi minekuks.
Kuhu minna? Olime kodumaast kaugel, võõras ümbruses ja välja arvatud üksikud erandid, umbkeelsed. Tahtsime kodumaale lähemale pääseda, vahepeal oli aga Moskva ja tihe NKVD võrk, põhja poole polnud aga lusti minna. Moskva-Sverdlovski raudteest kaugemal olid elamistingimused paremad, kuid arvasime, et sealt on raskem kodumaale pääseda.
Üks naftabaasi töötaja jutustas mulle, et umbes 200 km piki Kama jõge allapoole asub Tatarstanis suur puuviljakolhoos "Sentjak", kus kasvatatakse marju ja vajatakse töötajaid. See teave langes kokku meie sooviga süüa marju ja olla võimalikult kaugel raudteest, kus majanduslikud olud on veidi kergemad. Vaatamata mõnede üksikult elavate eesti ohvitseride hoiatusele, et sõda on kergem üle elada hulganisti koos tööpataljonis kui laialipillatult, hakkasime me--seitse valgepassimeest: autojuht Goldi, Tallinna tuntuim rätsep Haug, aiandusarhitekt Heinsaar koos vennaga, kellest sai hiljem Eesti NSV Julgolekukomitee kantseleiülem, raamatuköitja Koel, ajakirjanik Vaik ja mina, kes ainsana vene keelt tönkas--24. veebruaril 1942. Kambarkast jalgsi minema. Hiljem järgnes meile veel mitu kahemehelist gruppi.
Osal meist oli vastuvõetav talveriietus, mina aga olin riides nagu hilpharakas--särgi peal sõduripluus, sellel tunked ja pintsak, mille rätsepmeister Haug oli jopeks ümber õmmelnud, kõige peal oli tuultpidav voodrita vihmamantel. Pärasoole tühjendamiseks pidin kolm asja seljast ära võtma--tuule käes oli aga väga külm. Seljakotid olid meil üsna kõhnukesed, tööriistaks ja relvaks üks kirves.
Valisime Jelabugasse kõige otsema talvetee--see kulges kord ühel, kord teisel pool Kaamat, enamasti liikusime aga otse mööda jääd. Ööbisime kolhoosides, Mensilinski, Naberexxxxnõje Txxxx;enõ ja Jelabuga linnades. Kuna ma ainukesena purssisin veidi vene keelt, lasusid organisatsioonilised küsimusde minu õlgadel.
Esimesel päeval ületasime Kaama jõe ja ööbisime Kambarka rajooni ühes kolhoosis, kus jõime ära veel Tallinnast kaasa võetud hiina tee. Linnades sai sööklates lahjat suppi ja iga portsu juurde tüki leiba. Mida kaugemale raudteest jõudsime, seda paremaks muutus toit.
Ühel raiesmikul võttis Voldemar Haug puhkuse ajal vatisoki jalast ja otsis täisid. Kui olime jõudnud Jelabugasse suutis ta vaevalt käia. Jelabugas ööbisime võõrastemaja ühes suures ruumis koos sinnakanti rajatava raudteetrassi töötajatega, kes püüdsid meid veenda, et me jääksime nende teenistusse, hiljem--enne Stalingradi lahinguid--liikus seal sõjaväelasi, kes tutvusid Vjatka-Kaama aladele kaitseliinide rajamise võimalustega. Jätsime Voldemar Haugi ausõna peale võõrastemajja ja jätkasime teed mööda Kaamat Sentjakki.
Sihtkohas selgus, et sügava lume all on tõesti palju mustsõstra põõsaid, kuid tööjõudu ei vajata. Kui kuuldi, et oleme eestlased, viidi meid kontakti eesti soost politrukiga, kes andis koolis sõjalist. Politrukiks osutus vil! kindral-leitnant Gustav Jonsoni juhitud endisest eestlastest koosnevast territoriaalkorpusest demobiliseeritud major Haltrik (sv! Leonid Allikase onupoeg).
1941 aastal polnud eestlastest koosnev territoriaalkorpus Peipsi-tagustes taganemislahingutes eriti huvitatud nõukogude vägede koosseisus võitlemisest, mistõttu leidsid aset ulatuslikud deserteerimised ja väeosa likvideeriti. Vil! kindral-leitnant Gustav Jonson suunati õppejõuks Frunze-nimelisse Sõjaväeakadeemiasse, kuid hiljem vangistati. Ühte uude vangilaagrisse saabumisel hakkasid "blotnoid"--need olid xxxx--teda läbi otsima, kuid vana kindral hakkas neile vastu teatades, et ta on venelasi varemgi peksnud, mille eest pussitati ta surnuks.
Major Haltrik, kui hästiinformeeritud isik, soovitas meil minna naaberkülanõukogusse "Pjatiletka" kolhoosi, mis asus Vana-Murzihha külas ja kus meie seitsmeliikmeline kommuun rõõmuga vastu võeti. Sinna jäimegi peatuma. Kolhoosi kontoris võttis meid vastu arveametnik, kes paigutas meid elama kahte kolhoosi perekonda ja kirjutas välja toidumoona, suusõnalise töölepingu sõlmisime alles kahe või kolme päeva pärast--kui viinaninast kolhoosiesimees Ivan Ivanovitsh Volkov oli võimeline minuga rääkima. Tegin esimehega lihtsa lepingu--tööks kootidega herneste peksmine, töötasuks kümnendik pekstud viljast. Voldemar Haugi äratoomiseks laenasime suure viljakorvi ja hobusevankri.
Meie töö kuni kevadise sulani seisnes põldherne aunade lume alt väljakaevamises. Rajasime külmunud mullale siledad platsid ning peksime seal aunast võetud herneid kootidega. Seejärel eemaldati põhk ja herned pühiti luuaga kokku. Koote olid üksnes mõned meist näinud ja sedagi muuseumis.
Kevadsuvistest töödest on meelde jäänud jõepargase laadimine Jelabuga rajooni viljasalves. Igal töölisel tuli vastavalt oma võimetele kühveldada nisu kotti, võtta see õlale ja viia detsimaalkaaludele pargase tekil ning tühjendada siis trümmi. Töötempo oli üsna lohisev ja enamik tassijatest naised. Hiljem sain hästi tuttavaks selle viljasalve direktoriga. Ta oli lähedalt sugulane selle kolhoosnikuga, kelle juures ma elasin. Kui sõitsime kahekesi reel linna poole, ütles ta mulle: "Kui pargas oli täis laaditud, oli ladu ametlikult tühi, tegelikult on laos aga nisu veel palju." Teadnuks ta, et elan tema äia juures, oleks ta mu vankri vilja täis laadinud ja kahetses, et hea juhus mööda läks.
1942. aasta esimesel poolel tuli Kambarkast mehi juurde. Suvest hakkasid meid aga kollitama sõjaväe värbamiskomisjonid, kes tegutsesid järjest tarmukamalt. Kutse alla kuulus järjest suurema defektidega mehi, abitöödele võeti aga lausa sante.
Külanõukogu esimehe sõjaväkkekutsumise puhul korraldati koolimajas suur õhtusöök, millest kutsuti osa võtma ka mõned eestlased, eeskätt vist sellepärast, et ühel mehel oli bajaan sellist muusikariista polnud siinmaal keegi näinud, külas polnud isegi lõõtsmoonikut (olime raudteest 80 km kaugusel). Kui oli hoogsalt mängitud ja lauldud populaarne laul "Suur ja lai on maa, mis on mu kodu", tõlkisin ma selle eestikeelsed sõnad "Ma olen vaene kolhoosnik, täiu täis ja ilma püksata" vene keelde. Olukord muutus pingeliseks. Tänu kooli direktori heatahtlikkusele lahenes kõik siiski tagajärgedeta.
Suve lõpuks oli meie kommuuni seitsmest liikmest mobiliseeritud kuus, naaberkolhoosidesse tulnud kolmest eestlasepaarist jäi järgi neli meest. Hakkasin koos elama ja töötama arhitekt Enn Kaarega: remontisime tsaariaegseid McCormiku põllutöömasinaid ja ehitasime vene ahjusid.
Sügisel meid mobiliseeriti ja saadeti Kaasani kogumispunkti, mis asus ühes kirikus. Enn Kaar saadeti Eesti Korpuse tagavarapolku, mind aga vabastati. Lõin sidemed Eesti esindajaga Kaasanis. Sõitsin tagasi "Pjatiletkasse", oma tuttavasse perekonda, kuid siin oli palju muutunud--söödi maltsa, leiba ja tööd ei olnud. Siirdusime paremate töökohtade otsingule. Leidsin omale sobiva koha Jelabuga rajooni hiigelkolhoosis "Tanaika". Siin oli palju heina- ja viljalõikusmasinaid, mis seisid paksu lumevaiba all. Remontimiseks leiti siiski sobiv ruum ja mõned tööriistad, linnast sai talvel ka mõningaid tagavaraosi osta. Töötasin seal 1942-43 aasta talvel.
Siin tuli minu juurde endine Moskva linna komsomolibüroo liige Kurs. Tema isa oli olnud diplomaat ja Voroxxxxilov nende perekonnatuttav. Temalt, kui isiklikult kannatanult kuulsin esmakordselt piinamistest laagrites ja Moskva ülikute elust. Kui Kurs tööle tuli, oli ta nii nõrk, et pidi iga haamrilöögi järel puhkama.
Kevadel meelitas mind enda juurde tööle Kostinejevka kolhoosi esimees, kes kindlustas parema toitlustamise. Kuna aga talvel oli tagavaraosade ostmise aeg maha magatud, polnud masinaid millegagi remontida. Kolhoosi aseesimees pidi seetõttu tagavaraosi teisest kolhoosist varastama. Kole oli vaadata, kuidas kolhoosiesimees naisi pika piitsaga tööle ajas. Süüa saime siin suppi soolatud hobuseliharupskitest.
Naaberkolhoosis Kassaris oli üksikuks jäänud jurist Endel Orgmäe, otsustasime temaga minna Kaasanile lähemale elama, sealt sai eestlastega paremini sidet pidada. Ühel hommikul tegime kand ja varvas, praamiga üle Vjatka Mamadõxxxxxxxxi ja Kaasani poole. Õhtu eel läbisime ühe küla, kus tee ääres oli poolkuudega surnuaed ja taamalt kostis tatari naiste laulu, tundsime ennast kui teises maailmas. Jõudu oli ja otsustasime ööbida teises külas, kuhu aga ei jõudnud ega jõudnud. Olime läbi teinud üle 50 km-i, kuid minna jäi veel üle 200. Otsustasime ööbida kõrgendikul asuva metsatuka ääres. Tegime okstest aseme ja heitsime pikali, seljakott pea all, müts sügavale näole tõmmatud, käterätik kaelal ja sinel peal. Hommikul lamasin poolärkvel selili, põlved könksus ja tundsin, et midagi mütsatas mu põlvedele. Põlv läks automaatselt sirgu ja nägin, kuidas suur lind ehmatusest lendu tõusis. Hommikul jõudsime külani, olime loiud ega viitsinud enam kõndida. Juhtusime kokku autojuhiga, kes meid kalakoorma otsas õhtuks Kaasani lähistele viis.
Eestlaste esindaja pakkus mulle Kaasani leivavabriku peainseneri kohta, kuid kartsin seda vastu võtta võimalike varguste tõttu, siis kustuti mind ühte monteeritavasse sõjaväe keemiatehasesse, kuid me avaldasime soovi sõita Moskvasse. Otsustasime minna ajutiselt ühte kolhoosi Kaasani all. Seal taheti meilt dokumendid ära võtta, et jääksime sinna alaliselt tööle. Nüüd otsustasime sõita Tshuvashshiasse. Sõitsime rongiga Kanashshi sõlmjaama, kus kohtasin sv! Hans Õunapuud, kes valmistus sõitma Moskvasse. Remontisime ühe rukkilõikusmasina. Remondi eest saime paar puuda jahu, mille Kaasani turul soodsalt maha müüsime. Alalist tööd oli siin raske leida, seetõttu sõitsime tagasi Kambarka rajooni. Kanashshi lähedastes kolhoosides tuli ühe majapidamise peale 5 ha. maad, Kambaraka rajoonis aga 25.
Istusime ida poole sõitva tühja kaubarongi vagunisse ja sõitsime Kambarka poole. Teatsime Endliga, et enne Agrõzi jaama tuleb maha tulla, sest seal kontrollitakse vaguneid. Tähelepanematuse tõttu unustasime rongilt maha minna ja märkasime, et rong jõuab juba Agrõzi. Tõmbasime raskelt liikuva ukse kinni ja surusime nii, et seda ei saaks avada. Seisu ajal kuulsime, kuidas vagunite kontrollijad meile lähenevad. Punnitasid ka meie ust avada, kuid see ei õnnestunud. Kuulsime, kuidas nad nentisid: "Niikuinii siin kedagi pole." ja läksid edasi. Kui rong sõitma hakkas tegime ukse lahti, istusime vaguni põrandal ja kõigutasime jalgu üle põrandaserva uksest välja. Nii jõudsime Kambarkasse.
Kambarkas räägiti sageli: kui eestlased tulevad, seisavad kolhoosiesimehed tee ääres ja kutsuvad tööle. Töötasime seal Troshkovski kolhoosis viljakoristuse ajast kuni detsembrini 1943, kus meie põhiliseks tööks oli viljavedu riigi viljasalve ja nisuvihkude aunastamine. Kuna vedasime vilja kahe hobuse ja vankriga, oli meie töötasu suur, kahjuks jäi aga enamik sellest meie tagasihoidlikkuse tõttu saamata. Hilissügisel saime kolm korda päevas jahukörti ja hammustasime nisuleiba kõrvale--rukist seal ei tuntud. Oli ka paremaid päevi, kus saime kala, jõevähke, porgandeid, mett, mune ja piima. Tavaliselt jõime peediteed.
Sõjaväe ehituspataljonis ja kolhoosis veedetud aeg on üks kurvemaid minu elus, mis tuli elada allpool inimväärikuse piiri. Siiski... suusõnalised töölepingud olid mõnikord üsna soodsad, kuid töötasu jäi sageli saamata. Õppisin mingil määral uuesti vene keelt kõnelema ja hakkasin Nõukogude võimu olemusest aru saama. Ilma nende tingimusteta poleks ma osanud hiljem Moskvas orienteeruda juba hoopis huvitavamates tingimustes, sidumata samas end kuritegeliku komparteiga.