KVALITEEDIKONTROLLID: 
!_{tkarmo} kontrolligu 1972 aastaraamatu trykitud lehekylgede vastu

Ettevalmistused 1900. a. kevadsemestril

Akadeemiline töö Riia Polütehnikumis aasta I semestril algas harilikult 10. ja 15. jaanuari vahel. Esimeseks tööks hariliku ülikooli töö juures tuli tulevastel viroonlastel "Königsburgist" üle kolida "Schwimmburg'i" ehk õigem öelda harilikust üliõpilaste Ferdinand Mitt'i ja Ko korterist juba konvendile määratud korteri, mis oli eelmisel semestril juba üüritud selleks otstarbeks Riia kesklinnas Schwimmstrasses. Enne Vironia kinnitamist nimetasid viroonlased omavahel endiste "burgide" järele seda üüritud korterit vana traditsiooni kohaselt ka "Schwimmburg'iks".

Nüüd tuli pea terve 1900. a. jaanuarikuu selle korteri sisustamisega tegeleda: oli tarvis muretseda korterile täielik sisseseade, alates sulepeast ja tindipotist, riidevarnast, toolidest ja kneiplaudadest kuni konvenditoa sisseseade üksikasjadeni. Korteri ruumideks oli neli tuba köögiga. Üks suurem saal, mis sai määratud vehklemise harjutuste jaoks, selle kõrval vähem ruum konvendi koosolekute jaoks, kolmas tuba sai söögitoaks ning viimane neljas, kõige väiksem tuba, perenaise eluruumiks. Kuna suurem osa Vironia liikmetest avaldasid soovi konvendi korteri peal lõunat süüa, siis tuli selleks perenaine palgata.

Konvendi korteri sisustamine nõudis suuri kulusid. Sellest saadi esiotsa üle sel teel, et suurem osa liikmeid, kel võimalik oli oma igakuiseid konvendimakse terve poole aasta eest ette maksta, seda tegid, teiseks sai osa sisustust järelmaksu peale ostetud ning kolmandaks olid diplom-insener Karl Ipsberg ja David Koik teatanud, et nad Vironia ülesastumise eel veel sellel semestril ainelist abi saadavad, esimene 1000 rubla ja teine 500 rubla. Need summad laekusid ka tõesti konvendile juba märtsi kuul, mis mõjuvalt kaasa aitas nii konvendi korteri sisustuse muretsemiseks, kui ka tulevase avalikult ülesastumise kulude katteks.

Niipea kui uue korteri sisustamine oli lõpule viidud, algasid seal ruumides ka koosviibimised ning konvendi kui ka literaatide koosolekud.

Konvendi esimeseks ülesandeks oli sisseande koostamine C! C!-le Korp! Vironia tunnustamiseks juba Riia Polütehnikumi juures olevate korporatsioonide poolt. C! C! oli olemasolevate korporatsioonide eestseisuste kolleegium. C! C! omalt poolt andis palve edasi iga korporatsiooni konvendile üksikult otsustamiseks, millest siis pidid selguma eitavad või jaatavad otsused uue korporatsiooni kohta. Lõppotsus tehti C! C!-s lihthäälteenamusega ning tunnustamise korral saadeti see C! C! otsus Polütehnikumi direktorile kinnitamiseks. Kui direktor selle otsuse oli kinnitanud, siis võis uus korporatsioon oma värvides üles astuda.

Nagu eelpool tähendatud, oli 1899. aasta II semestril Korp! Vironia asutamiseks oma nõusoleku annud kakskümmend viis Riia Polütehnikumi üliõpilast, kusjuures neli üliõpilast ainult sel tingimusel oma allkirjad andsid, et nad kinnitamise korral korporatsioonist eemale võiksid jääda. Seda arvesse võttes koostas konvent sisseande avalduse C! C!-le, millele kõik kakskümmend viis nimetatud liiget isiklikult oma allkirjad andsid. See nimekiri oli järgmine:

I Konvendi liikmed:

1. Nurm, Gustav

2. Mitt, Richard

3. Mitt, Ferdinand

4. Tekkel, Paul

5. Radik, Julius

6. Enno, Ernst

7. Zimmermann, Aleksander

8. Uibopuu, Artur

9. Aule, Eduard

10. Keerig, Aleksander

11. Lilienkampf, Jaak

12. Jürgenson, Karl

13. Jõudu, Hugo

14. Link, Nikolai

15. Maehle, Ewald

II Lihtliikmed:

16. Margens, Karl

17. Amberg, Oskar

18. Kangro, Fromhold

19. Kurruk, Adalbert

20. Nikko, Alfred

21. Uhs, Oskar

22. Kurberg, Arvid

23. Paehn, Friedrich

24. Rougal, Alfred

25. Reinhardt, Arnold

Viimased neli üliõpilast andsid ainult oma allkirjad, kuid ei olnud nõus kinnitamise korral kaasa elama Vironias.

Peale selle oli avalduses märgitud, et Korp! Vironia juhatuse liikmeteks on:

• Nurm, Gustav - seenior

• Mitt, Richard - subseenior

• Mitt, Ferdinand - scriba

Avaldusele sai juurde lisatud värvitekkel ja värvipael. See avaldus anti C! C!-le sisse 3. veebruaril 1900. a. Ühtlasi teatas Vironia eestseisus sellise avalduse sisseandmisest direktor F. Grönbergile, kuna viimane oli Korp! Vironia ülesastumisest väga huvitatud ja suhtus sellesse heatahtlikult.

Nüüd, kus C! C! kaudu juba kõik vanemad korporatsioonid teada olid saanud meie tunnustamise avaldusest, siis tuli meil vanemate korporatsioonide poolehoiu võitmiseks ette võtta külaskäigud nende konventide korteritesse. Konvendi otsuse põhjal said need külaskäigud sooritatud märtsi kuu jooksul 1900. a. ning korporatsioonide vanaduse järjekorras.

Esimene külaskäik oli 4. märtsil saksa korporatsiooni Frat! Baltica. Selle korporatsiooni liikmeskonda kuulusid esijoones Balti aadlisoost üliõpilased, kui ka baltisaksa soost literaatide pojad. Külastajad olid järgmised meie liikmed: G. Nurm, F. Mitt, A. Zimmermann ja noorliige Fr. Kangro. Frat! Baltica kneipõhtul võeti meie liikmed väga viisakalt vastu, kui viimased olid teatanud, et nad on tulnud visiidiga kui uue korporatsiooni Vironia asutajadliikmed. Külalised paluti suurde saali, kus laua taga istus mõnikümmend Frat! Baltica liiget ja kus õlleklaasid käisid käest kätte ringi. Frat! Balticas peeti kõvasti kinni vana Tartu saksa korporatsioonide burshitraditsioonidest ja joomakultusest, ehkki natukene mõõdukamal viisil. Vastuvõtt osutus Frat! Balticas üldiselt viisakaks ja kulges sõbralikus toonis. Veel pikemat aega peale seda esimest külaskäiku ilmnes Korp! Frat! Baltica heatahtlik suhtumine asutatava Korp! Vironia tunnustamisse. Teati isegi rääkida, et Frat! Baltica konvent on ainult ühe hääle enamusega vastu olnud Korp! Vironia tunnustamisele.

Teine külaskäik võeti ette 11. märtsil Korp! Ruboniasse. Külastajad olid G. Nurm, F. Mitt, J. Lilienkampf ja noorliige A. Kurruk. Selle saksa korporatsiooni liikmeiks olid peaasjalikult Riias asuvate saksa kaupmeeste ja suur-majaomanike pojad. Vastuvõtt oli kõigiti viisakas ja sõbralik-avameelne ning mingeid kokkupõrkeid ei olnud. Ometi ilmnes, et see kõik toimus rohkem kohusetundest ja viisakusest, kui heatahtlikust suhtumisest tulevasse Vironiasse. Seda arvesse võttes ei olnud Rubonialt kuigi suurt toetust loota Vironia tunnustamise suhtes ja nagu pärast selgus hääletasid nad Vironia tunnustamise vastu.

Selsamal õhtul 11. märtsil külastasid R. Mitt, A. Zimmermann ja noorliige Fr. Kangro poola korporatsiooni Arkoniat. Sealne vastuvõtt kujunes, nagu seda oodata võis, suurepäraseks ja ülisõbralikuks. Nimetatud korporatsiooni liikmeskonda kuulusid peaasjalikult poola mõisnike pojad, kes olid suured rahvuslased. Arkonia peasihiks oli oma liikmete kasvatamine iseseisva Poola taotlemise vaimus. Nende käitumine oli tõesti aristokraatne, viisakas, taktiline ja peen. Alkoholiliste jookide tarvitamises näitasid arkoonlased tagasihoidlikkust ja mensuure juhtus neil harva. Nad suhtusid heatahtlikult eesti ja läti väikerahvaste liikmeisse, kes vene surve all kannatasid nagu suur poola rahvaski. Sel vastuvõtul rõhutati asutatava eesti korporatsiooni rahvuslikku tähtsust. Soovitati hoiduda saksa korporatsioonide mitte-ajakohaseist kommetest, mis sageli kaldusid liialduste poole ja lubati eestlaste aatelisi taotlusi soojalt toetada. Tegelikult aitasidki arkoonlased Vironia tunnustamisele suurimal määral kaasa, mõjutades selleks ka teisi korporatsioone ja andes asutajaile igal juhul intiimseid näpunäiteid teotsemiseks.

Järgmine külaskäik toimus 18. märtsil Concordia Rigensis'esse, Welecja'sse ja Frat! Arcticasse. Saksa korporatsioon Concordia Rigensis'esse läksid P. Tekkel, A. Keerig, A. Uibopuu ja noorliige A. Kurruk. Concordlased pidasid kõige rohkem kinni vanast Tartu korporatsioonide joomakultusest ja burshikositeedist ning olid selle tõttu suured renomeerijad, joomarid, tülinorijad ja duellandid. Ühtlasi olid nad ka suured lätlaste ja eestlaste vihkajad ja nende keskel oli palju kadakaid. Nad andsid kohe mõista, et nad hääletavad Vironia vastu.

Poola Korp! Welecja't külastasid sel õhtul R. Mitt, E. Aule, H. Jõudu ja noorliige Fr. Kangro. Poolakad suhtusid meie esindajaisse sõbralikult ning viisakalt ja meie liikmed jäid selle vastuvõtuga väga rahule. Weleeclased, kes olid ka suured rahvuslased, ei tunnustanud, nagu arkoonlasedki, iganenud burshide joomakultust ega olnud tülinorijad, nagu seda olid concordlased. Nad suhtusid meie korporatsiooni asjasse võrdlemisi vastutulelikult, ehkki nad pärast poole eitavalt suhtusid meie peavärvisse - oliivrohelisse.

Samal õhtul sai veel kolmas külaskäik ette võetud vene korporatsiooni Frat! Arcticasse. Külastajate koosseis oli järgmine: F. Mitt, A. Zimmermann, J. Lilienkampf ja noorliige O. Amberg. Kuna Frat! Arctica domineerivad liikmed olid venelased, siiski leidus seal liikmeid mitmest rahvusest, nende hulgas ka mõned eestlased ja lätlased. Selles korporatsioonis avaldus üldiselt lihtsus ja tuntud lai vene iseloomujoon sellele vastava viisakusega. Frat! Arctica pooldas täielikult eesti korporatsiooni Vironia ellukutsumist.

Viimasena külastasid 25. märtsil 1900 G. Nurm, F. Mitt, E. Aule, A. Zimmermann ja noorliige Fr. Kangro läti korporatsiooni Selonia't. Külastajad said Selonias ka lahke ja sõbraliku vastuvõtu osaliseks, ehkki vestluses mitmel korral püüti külalistele põhjendamatuid etteheiteid teha, nagu valitseks tulevaste viroonlaste keskel mitteküllaldane burshikoossus. Anti ka mõista, et seloonlased ei poolda kohe Vironia kinnitamist, sest nad olid ise pidanud saksa korporatsioonide vastuseisu tõttu õige palju aastaid ootama oma korporatsioonile ametlikku tunnustustust. Kuna Vironia tunnustamise poolt hääletasid kaks poola korporatsiooni - Arkonia ja Welecja - ning ka vene korporatsioon Frat! Arctica, siis ei võinud ega saanud ka läti korporatsioon Selonia teisiti toimida ja hääletas Vironia tunnustamise poolt.

Seega kestsid viroonlaste külaskäigud teistesse olemasolevate korporatsioonide korteritesse märtsikuu jooksul 1900 kolmel laupäevasel õhtul, sest õlleõhtud, või nagu neid sellel ajal nimetati "kneipõhtud" toimusid harilikult laupäeviti. Aprilli kuu algul levisid jutud üliõpilaste ringides, et Vironia kinnitamisest ei tule midagi välja, sest poola korporatsioon Welecja ei pooldavat Vironia tunnustamist selle pärast, et ta ei saa tunnustada tema põhivärvi - oliivrohelist. Welecja põhjendavat oma väidet sellega, et Riias juba kolmel korporatsioonil on roheline põhivärviks ja seepärast võiks tulla arusaamatusi. Seda Welecja seisukohta teatasid meile varsti ka arkoonlased ja soovitasid meil muuta oma põhivärvi. Konvent ei võtnud seda arkoonlaste ettepanekut sellel semestril veel arvesse, vaid jäi esiotsa äraootavale seisukohale, sest semester hakkas lõpule jõudma ja C! C! ei saanud enam eksamite ajal korralikult tegutseda. Seega tuli Vironia tunnustamise küsimus järgmise semestri peale edasi lükata.

Meie külaskäikude ajal teistesse korporatsioonidesse tekkis ka üks vahejuhtum, millest üks, juba teine mensuur enne kinnitamist, välja kujunes. Kui meie esindajad 11. märtsil Korp! Ruboniat külastasid, siis oli Rubonia konvendi korteris külalisena ka üks Frat! Concordia Rigensise liige olnud, nimega Thulman. Ta oli Eestimaalt pärit ja tema isal oli Järvamaal väikene mõis. Kui meie esindaja Jaak Lilienkampf Thulmanile selgeks oli teinud, et ta põlveneb eesti soost, siis oli viimane Lilienkampfi ropult sõimanud ja ka tulevase Vironia kohta haavavaid sõnu tarvitanud. Jaak Lilienkampf kutsus muidugi Thulmani välja ja aukohtus valis Lilienkampf kahevõitluseks rapiirmensuuri. Et meil siis veel oma riistu mensuuride jaoks ei olnud, siis läks J. Lilienkampf Frat! Baltica riistadega Thulmani vastu välja. Suuremat tagajärge sellel mensuuril ei olnud: Thulman sai väikese haava õlga ja see oli kõik. Frat! Baltica riistad valis Lillenkampf selle tõttu, et meil sel ajal võrdlemisi hea vahekord oli Frat! Balticaga.

Et süvendada tulevaste viroonlaste vahel sügavamat vendlust ja sõprust, otsustas konvent kevadsemestril 1900 ära pidada esimese kommersi. Selle esimese Korp! Vironia kommersi pühitsemine toimus vanades Vironia värvides 15. mail 1900 Ogeri suvituskohas, mis asus kolmkümmend viis kilomeetrit Riia linnast Riia-Dünaburgi raudtee ääres, samanimelise Düüna jõe harujõe - Ogeri - kaldal. Kommersiks oli valitud üksik suvila, mille rõdul toimuski vennastuspidu. Peale vennastuspidu ja õhtusööki mindi ühiselt kõrgele mäele, mis asus Ogeri jõe pahemal kaldal. Mäel süüdati lõkketuli, mille ääres istudes pidutujus keskusteldi, burshi ja isamaalikke laule lauldi ja maitsti vahutavat tolleaegset hääd Riia õlut "Waldschlösschenit". Oli ilus pilvitu kevadine soe öö, mis aina pidutuju tõstis ning selle tõttu veedeti terve öö Ogeri mäel. Teisel päeval sai suvila rõdul veel peaparandust tehtud ja alles õhtu eel sõideti Riiga tagasi. Sellest esimesest Vironia vennastuspeost jäi kõigile osavõtjatele kustumatu mälestus, oli ta siis noorliige - rebane - ehk päris sammaldanud pea, nagu seda oli meie esimees Gustav Nurm, keda meie üliõpilaszhargoonis nimetasime "papi Nurm". Vennastuspeol lauldi enamasti kõik laulud saksa keeles, ainult avamislaul ja hümn kõlasid eesti keeles.

Teine pool mai kuust kulus veel eksamite sooritamisele, mis kestsid juuni alguseni ja siis alustas igaüks teekonda kodu poole.