Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{tkarmo} kontrolligu Vironia 1972 albumi laotud lehekylgede vasu
Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
/.../
Esimesteks nn. seemnekülvajateks ja õhutajateks olid kaks üliõpilast: Karl Ipsberg, stud. ing., c. 1890 ja Gustav Nurm, stud. ing., c. 1891...
Neile kahele pioneerile seltsib 1891. a. lõpul kolmandana Richard Mitt, stud. ing. Neile seltsivad 1892. a. Johan Raudsepp, stud. rer. mech. ja David Koik, stud. ing.; 1893.-94. a. Ferdinand Mitt, stud. chem., Aleksander Lukk, stud. rer. mech., Paul Tekkel, stud. rer. mech. ja Hans Margens, stud. com. ja 1895. a. Julius Radik, stud. chem. ja Karl Margens, stud. chem. Nii on siis kokkuhoidvate eesti soost üliõpilaste arv kasvanud üheteiskümne peale. Nende omavahelised kooskäimised toimuvad alul Polütehnikumis, või väljaspool ülikooli: Wöhrmani pargis, Rooma, Johannese ja Kloostrikeldri restoranide kabinettides. Harrastati ka veeremängu, ning selleks käidi koos "Kegelklubis" või "Deutsches Haus" - kus veeremängu õhtud toimusid. 1896. a. astub polütehnikumi sisse Ernst Enno, pärastine poeet, ning seltsib loomulikult ka eelmistega.
Sama aasta sügisest peale algab niinimetatud "burgide" aeg. Käidi semestri jooksul koos mõne kaaslase korteris, mis oli avaram. Esimese "burgi" nimi oli "Nikolaiburg", Nikolai tänaval, kus Aleksander Lukk'il oli avaram tuba üüritud. Sellest ajast peale hakati E. Enno ja A. Lukk'i algatusel ka kirjandusõhtuid (Literarische Abende) pidama. Neil õhtutel kanti ette üksikuid episoode Kalevipojast, "Koit ja Hämarikust" j.m. Nende ettelugejaks oli enamasti Ernst Enno.
Kuna organisatsiooni ellukutsumiseks välised olud ja liikmete vähesus ei pakkunud veel võimalusi, siis lepiti kameraadliku läbikäimisega, kuid üritati ka Riia seltskonda tungimist. Ferdinand Mitti algatusel sõlmiti 1895. a. tutvusi prof. Köleri vennatütarde, prl. Lucie ja Mary Köleri, koduga, mis asus Riia kesklinna serval, Pargi tn. 1. Kölerite vastutulelikkuse tõttu kujunes peagu traditsiooniks, et prl. Kölerite kodus igal nädalal korraldati teeõhtud tantsuga, kuhu siis paluti kõik kokkuhoidvad eesti üliõpilased. Ehkki seal kodus valitses saksa keel, ei seganud see seltskonda, kui üliõpilased oma vahel ka eesti keelt rääkisid.
Ferdinand Mittil oli ka kirjavahetus maalikunstniku prof. Köleriga, kes 1896. a. suvel paar kuud oma vennatütarde juures peatus, ja kus siis ka teistel eesti üliõpilastel võimalus tekkis prof. Köleriga tuttavaks saada. Selle külaskäigu ajal kinkis prof. Köler F. Mitt'ile oma pildi pealkirjaga: "Isamaa armastajale". 1899. a. kevadel suri prof. Köler ja tema matustest võttis osa (ametlikult veel kinnitamata) Vironia delegatsioon, asetades tema kalmule pärja.
Vahekord prl. Kölerite pansioniga, kus koguni mõned vaesemad eesti üliõpilased leidsid tasuta kosti, kestis kuni Vironia kinnitamiseni. Siin harrastati ka kirjandust, ning sõlmiti tutvusi Riia seltskonda kuuluvate daamidega. Hilisemail aastail korraldati prl. Kölerite kodus ka lauluharjutusi, ning peeti koosolekuid, kus arutati võimalusi korporatsiooni ellukutsumiseks. Sõbralik vahekord selle koduga väljendus ka korporatsiooni avalikul ülesastumisel, mil peale avakommershi a. 1900 avaldati konvendi poolt ametlikult tänu korporatsiooni asutamise puhul lippe kinkinud Lucie Kölerile.
"Nikolaiburgis" kooskäimise ajaga langeb ühte esimesel semestril 1896. a. kuue mehe koosviibimine Kloostrikeldri restorani kabinetis, kus nende kuue mehe poolt otsustati alus panna eesti üliõpilasorganisatsioonile ja katsuda asutada Riia Polütehnikumi juurde eesti korporatsioon, nimega "Vironia". Need kuus meest olid Karl Ipsberg, Gustav Nurm, David Koik, Jaan Raudsepp, Ferdinand Mitt ja Aleksander Lukk.
Sel ajal olid aga eesti üliõpilaste rühmitusest Hans Margens, Richard Mitt, Paul Tekkel, Ernst Enno, Julius Radik ja Karl Margens arvamisel, et on veel liig vara mõelda eesti üliõpilasorganisatsiooni asutamisele, samuti ei olnud nad veel kindlale otsusele jõudnud, kas asutada Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi või korporatsiooni. Kõigi kaheteistkümne eesti soost üliõpilaste koosviibimistel arutatakse neid küsimusi ja lõpuks otsustatakse nõu küsida Jaan Tõnissonilt, kes tol ajal oli Tartus "Postimehe" peatoimetajaks. Korporatsiooni idee ülestõstja Karl Ipsberg pöördub selles küsimuses kirjalikult Jaan Tõnissoni poole aasta lõpul 1896. Esimesel semestril 1897. a. saabus ka Jaan Tõnissonilt kirjalik vastus, kus ta tungivalt soovitab katsuda ellukutsuda Riia polütehnikumi juures eesti üliõpilaskorporatsiooni.
1897-st aastast peale kujuneb eestisoost üliõpilaste kooskäimise kohaks "Wallburg", mis asus Riia kesklinnas Valli tänaval, ja kus elab Ernst Enno. Selles E. Enno korteris toimuvad koosviibimised ja kooskäimised tervel aastal 1897, kui ka 1898. a. esimesel poolel. Kui nüüd 1897. a. alul Karl Ipsbergile saabus Jaan Tõnissonilt kirjalik vastus, kutsuti Ernst Enno korterisse kokku kõik iseteadvate eestlastena kokkuhoidvad üliõpilased, arvuliselt kaksteist meest. Kirja sisu tehakse kõigile teatavaks, ja siis otsustatakse ühel häälel, nagu seda ka K. Ipsberg oma mälestustes tähendab, katsuda asutada eesti korporatsioon Vironia Riia Polütehnikumi juurde.
/.../
Riia Polütehnikumis kehtiva seaduse alusel nõuti uue korporatsiooni asutamise puhul ja tema avalikuks ülesastumiseks, et asutajaid liikmeid oleks vähemalt kakskümmend viis, nende hulgas viisteist täisõiguslist konvendi liiget ja kümme lihtliiget. Nagu eelpool tähendatud, oli aga 1897. a. algul vaid kaksteist liiget eestisoost üliõpilaste koondises, puudus seega veel kolmteist liiget.
Kevadel 1897. a. lõpetab eesti korporatsiooni idee algataja, üliõpilane Karl Ipsberg, Riia Polütehnikumi ehitusinsenerina I järgu diplomiga. Ta asub alul Venemaale Rjäsan-Uurali raudtee teenistusse jaoskonna insenerina, siirdub aga aasta pärast juba kaugemale, nimelt Siberisse, Tagabaikali raudteevalitsuse teenistusse ja saab varsti Mandzhuuria piiril töödejuhataja-inseneri koha uuel ehitataval raudteel, mis saab ühendus-raudteeks üle Siberi, läbi terve Mandzhuuria, kuni Vene Vaikse ookeani sadamalinnani Vladivostokini. Ipsbergi soovitusel asuvad Tgabaikali raudtee teenistusse veel kaks tema mõtteosalist, peale polütehnikumi lõpetamist, nimelt diplom-insenerid Aleksander Lukk ja Paul Tekkel. Nende kolme soovitusel saavad aga, peale korp! Vironia kinnitamist, veel mitmed viroonlased-üliõpilased suvekuudel praktika kohti nimetatud raudteel, nende hulgas selle kirjelduse autor Oskar Amberg, Konrad Mauritz ja Hugo Jõudu 1902. ja 1903. aastate suvel.
Sügissemestril 1897. aastal tuleb koondisse juurde neli eestisoost üliõpilast: Eduard Aule, Artur Uibopuu, Aleksander Zimmermann ja Aleksander Keerig. Kõik juurdetulnud pooldavad eesti korporatsiooni asutamist ja nii tõuseb mõttekaaslaste arv nüüd juba viieteistkümnele. Karl Ipsberg selles arvus enam ei figureeri kuna ta, nagu eelpool mainitud, vahepeal ülikooli lõpetas. Koosviibimiste ja kooskäimiste jaoks osutus Ernst Enno korter nüüd juba väikseks, sest saadi üle aga alles 1898. a. sügissemestril, mil neli üliõpilast - Ferdinand Mitt, Ernst Enno, Artur Uibopuu ja Aleksander Zimmermann - üürivad omale elamiseks kolm tuba Königstrasse'l. See korter, nn. "Königsburg", kujuneb Vironia saamise kantsiks.
Sügissemestril 1898. a. astuvad Riia Polütehnikumi sisse järgmised viis eestlast: Karl Jürgenson, Jaak Lilienkampf, Hugo Jõudu, Nikolai Link ja Evald Maehle. Nad kõik seltsivad eelpoolnimetatud kokkuhoidvate eesti üliõpilastega. Kevadel 1898. aastal lõpetavad aga kolm üliõpilast polütehnikumi, nimelt Johan Raudsepp, David Koik ja Hans Margens ja seega jääb rühmitus ikka veel ainult seitsmeteistkümne liikmega tegutsema, mis ei piisa veel korporatsiooni asutamiseks.
"Königsburgis" hakkab koondis juba kontakti looma teiste Riias olevate korporatsioonidega, esijoones kahe poola korp!-iga, Arkonia ja Welecja'ga, ning siis ka läti korporatsiooni Selonia'ga ja vene Frat! Arctica'ga. Käidi tihti nimetatud korporatsioonide konvendi korterites, nende nn. "kneipõhtutel". Varsti selgus, et poola korporatsioonid peaasjalikult vaatasid tulevaste vironuste välispidisele esinemisele ja korralikule ülalpidamisele, ei rõhutanud aga suurt "burshikoossust", nagu tegid seda saksa korporatsioonide eeskujul Selonia ja osalt ka Frat! Arctica.
Tulevased vironused valisidki kõige loomulikumad taktilised vahendid oma läbikäimisel teiste korporatsioonidega: oldi väga korrektsed oma välimuselt ja käitumise kommetelt. Selle taktikaga võideti peagi poola korporatsioonide poolehoid. Nende korporatsioonides valitses sügav rahvuslik joon ja rangelt korralikud kombed. Ka ei nimetanud nad oma noorliikmeid mitte "rebasteks", vaid konvendi kandidaatideks, mis palju meelehärma sakslastele valmistas, kui need poolakatele nende konvendi korterisse külla tulid. Poolakad ei olnud ka suured duellandid, kui aga neid sakslaste poolt attakeeriti, või nende rahvuslikke tundeid haavati, siis olid nad kohe valmis duelleerima, enamasti püstolitega.
1898. a. sügissemestrist saadik hakatakse noori koondisse sisseastunud liikmeid juba tutvustama, burshide - korporatsiooni kuuluvate üliõpilaste - comment'iga, või käitumistavadega. Comment'is olid ette nähtud kindlad käitumisreeglid burshidele, nii omavahelistel koosviibimistel, teiste korp!-ide konvendi korterite külastamisel, avalikkudel pidudel ehk ballidel, perekondlikel koosviibimistel või avalikkuses. Burshide comment oli koostatud juba vanemate korporatsioonide poolt Riia Polütehnikumi juures, korporatsioonide põhikirja alusel. Juba Karl Ipsbergi poolt alustatud Vironia põhikirja kavandisse fikseeritakse korporatsiooni peamiseks ülesandeks autunde arendamine, seltsiv kooselamine, sõpruse edendamine, kombluse kõrgel hoidmine ja vastastikune aineline ja vaimne toetamine. Vironia põhikirjale liideti hiljem veel juurde, peale ülalnimetatud teeside "liikmete kasvatamine eesti rahvuslikus vaimus", mida asutamise ajal küll silmas peeti, kuid mille avalik toonitamine tol ajal, Vene tsaarirezhiimi survel, ei olnud lubatav.
Noorte liikmete, või, nagu neid nüüd "Königsburgis" juba nimetati, rebaste kasvatamise otstarbeks valitakse vanemate liikmete hulgast "olderman", keda ka "Fuchsmajor"-iks nimetati. Oldermaniks valiti Aleksander Zimmermann, kes oli kolmanda kursuse üliõpilane. Noortele hakatakse ka üliõpilaslaule õpetama, nn. "magister cantandi" juhtimisel, kelleks valitakse ka kolmanda kursuse üliõpilane Artur Uibopuu. "Königsburgis" tehakse ka juba vehklemise tunnid sunduslikuks nii rebastele kui ka "noortele majadele" (= kolmanda ja neljanda kursuse üliõpilased) selleks valitud "magister paucandi" juhtimisel, kelleks valitakse juba vanem üliõpilane Richard Mitt. Kuna vehklemise harjutusteks "Königsburgi" ruumid kitsaks osutusid, siis lepiti kokku läti korp! Selonia'ga, kes oma konvendi korteri ruume kolm korda nädalas andis Vironiale kasutamiseks vehklemise õpetamiseks ja harjutamiseks.
"Königsburgis" tehakse juba ka omavahelised kooskäimised sunduslikuks kõigile koondise liikmeile. 1898-99 õppeaastal, s.o. II semestril 1898. ja I semestril 1899. aastal käiakse iga kahe nädala järel laupäeviti koos n.-ö. lõbu- või kneipõhtutel. Ka peavad rebased nende õhtute jaoks juba mõned korvid õlut "Königsburgi" muretsema. Neile õhtuile ilmuvad vahest ka teiste korporatsioonide liikmeid, sagedasti läti ja vene, vahest aga ka poola korporatsioonide liikmeid. Need kneipõhtud toimuvad lõbusas tujus ja harmoonilises meeleolus. Harva tulevad mõned vahejuhtumised ette ja kui neid tekib, siis likvideeritakse nad enamasti ikka koha peal. Neid õhtuid juhatab harilikult magister cantandi. -
1898. a. coetuse rebastele tehakse juba ka sunduslikuks tantsukursustest osavõtmine. Neid kursusi andis tol ajal nii üliõpilastele, kui ka keskkooli lõpetajatele keegi pr. Goerken, kellel oli korter, suure tantsusaaliga, Riia kesklinnas. Tihti seltsisid rebaste tantsukursustele ka mõned vanemad üliõpilased.
Samuti tehti nüüd ka Völkerkommers'ist osavõtt sunduslikuks nii rebastele kui ka oldermanile. Riia Polütehnikumi aastapäeva puhul, igal aastal 2. oktoobril, toimus kõigi Riia Polütehnikumi juures asuvate korporatsioonide ühine kommersh, või nagu seda pärastpoole nimetati "vennastuspidu", millest peale korporantide ka polütehnikumi professorid ja teised õppejõud osa võtsid. Kommershile kutsuti ka kõrgemad Vene riigi ametnikud, eesotsas kuberneriga, kui ka Riia linna ülemlinnapea. Völkerkommers, nagu seda pidu nimetati, peeti enamasti kas Wöhrmani pargi suures saalis või Gildede saalis. Need kommershid olid alati tujuküllased ja lõbusad ja möödusid harmooniliselt: istuti koos professorite ja kõrgemate riigi- ja linnaametnikega suurte laudade ääres lõbusas meeleolus ja lõpuks oli ühine Landesvater ehk vennastuspidu. Ka tsaaririigi esindaja, kuberner, pistis oma suure vormimütsi rapiiri otsa, niisama kui üliõpilased oma katted läbi pistsid. Peeti palju kõnesid nii Chargierten Convent'i esindajate kui ka professorite ja kõrgete külaliste poolt.
Ehkki 1898.-99. õppeaasta kestel noori üliõpilasi hakati kasvatama tagasihoidlikult burshide vaimus ja selleks otstarbeks ka vastavad kasvatusorganid valiti, ei olnud rühmitusest veel välja kujunenud oma konvent eestseisusega. Ametlikud koosviibimised konvendi näol toimusid harilikult mõni tund enne kneipõhtuid ja neid koosolekuid juhatasid vanemad üliõpilased järjekorras, nagu Gustav Nurm, Ferdinand Mitt, Ernst Enno jt. Seda tehti arvatavasti seepärast, et mitte Vene võimudele võimalust anda ühte mitte-kinnitatud üliõpilaste seltsi seadusvastaseks tunnistamiseks. Seoti oma koosolekud kneipõhtutega, kus ka peale eestisoost üliõpilaste teised külalised viibisid, mis seaduse järgi oli lubatud.
Sügissemestril 1899. a. astus Riia Polütehnikumi veelgi uusi eesti üliõpilasi ja nendest seltsisid Vironia koondisega neli üliõpilast: Fromhold Kangro, Oskar Amberg, Adalbert Kurruk ja Alfred Nikko. Kevadel lõpetas polütehnikumi Aleksander Lukk masinaehitusinsenerina I järgu diplomiga, aga ta jäi polütehnikumi prof. E. Pfuhl'i juurde assistendina tegutsema, seega jäi Riiga elama. Nüüd oli siis eesti koondises tegevliikmeid juba kakskümmend. Semestri alul astus ka üks vanem üliõpilane (c. 1896) veel juurde, nimelt Oskar Uhs, millega koondise tegevliikmete üldarv tõusis kahekümne ühele.
Nagu ma eelpool tähendasin, kujunes "Königsburg" Vironia kantsiks, kus tehti usinat tööd Vironia rajamise ja tunnustamise kasuks. "Königsburgi" ümber oli nüüd koondunud kakskümmend üks meest, kes kõik lootsid semestri jooksul veel neli liiget väljastpoolt juurde hankida, et siis semestri lõpul võiks anda palve sisse C!C!-le (Chargierten Convent) s. t. olemasolevate korporatsioonide eestseisuste kolleegiumile, uue korporatsiooni tunnustamiseks. Seda arvesse võttes valiti 1899. a. sügissemestril tulevase eesti korporatsiooni eestseisus ja sellest teatati polütehnikumi direktorile F. Grönbergile ühes eelteatega, et ligemal ajal eestisoost üliõpilased Riia Polütehnikumi juures kavatsevad asutada oma korporatsiooni.
Üldkoosolekul valiti eestseisusesse: esimees - Gustav Nurm, stud. ing., abiesimees - Richard Mitt, stud. ing. ja kirjatoimetaja - Ferdinand Mitt, stud. chem. Ühes eestseisuse moodustamisega sai siis ka vanematest liikmetest konvent ellu kutsutud. Teisteks konvendi ametnikeks valiti konvendi poolt järgmised üliõpilased: kassapidajaks - Eduard Aule, stud. com.; oldermaniks - Evald Maehle, stud. rer. merc.; magister cantandiks - Artur Uibopuu, stud. com.; magister paucandiks - Jaan Lilienkampf, stud. ing. ja major domuseks - Aleksander Zimmermann, stud. rer. merc.
Tulevase korp! Vironia konvendil ühes eestseisusega tuli sel semestril intensiivselt töötada ja lõplikult lahendada kolm tähtsat küsimust, mis uuelt korporatsioonilt avalikult ülesastumise puhul nõuti. Need kolm küsimust olid:
korporatsiooni nime lõplik kindlaksmääramine
lipukirja ja vapi küsimus
värvide küsimus
Korporatsiooni nime kindlaks määramiseks olid esimesed sammud ette võetud juba kolm aastat varemalt. ... Siiski otsustas eestseisus omalt poolt veelkordselt pöörduda kirjalikult Tartu Eesti Üliõpilaste Seltsi poole järelpärimisega, kas EÜS-il, kui Tartu omaaegse Osakond "Vironia" ja "Frat! Viliensise" järeltulijal, on mingisuguseid pretensioone, kui Riias asutatakse eesti korporatsioon nimega Vironia. Varsti saabus EÜS-ilt vastus, et neil midagi selle vastu ei ole. Seda arvesse võttes, otsustas üldkoosolek lõplikult "Vironia" nime Riias asutatava eesti korporatsioonile omaks võtta.
Teine tähtis küsimus, mis ka rutulist lahendust nõudis, oli lipukirja ja vapi küsimus. Suureks kergenduseks lipukirja sõnade valimises oli eeltöö, mida Ferdinand Mitt ja Ernst Enno selles asjas varemalt olid teinud. Vanemate liikmetega olid nad kokkuleppinud, et esiteks peavad lipukirja sõnad olema eestikeelsed (mitte ladinakeelsed), teiseks võimalikult lühidad, aga sealjuures ideelised, seega noorsoole kohased. Mitmekordsete eestseisuse, kui ka konvendi nõupidamiste lõpptulemuseks oli, et lipukirja sõnad võeti üldkoosoleku poolt vastu järgmises sõnastuses: "ühisus, kindlus, ausus".
Vastavalt lipukirja sõnadele pidi ka korporatsiooni vapp kujunema. Vapi väljatöötamise võttis oma peale subseenior Richard Mitt, kes tegi seda koos ühe Riia kunstnikuga. See vapi kujundamine nõudis Richard Mittilt palju vaeva, aga ta suutis seda siiski konvendile semestri keskel esitada. Richard Mitti poolt esitatud vapikuju oli järgmine: vapiväli oli jaotatud kolmeks, vasakpoolsel ülemisel rohelisel väljal oli heraldiline kullast päikese kuju, parempoolsel ülemisel mustal väljal oli hõbedane vääntäht, ehk nn. sirkel, koosnedes tähtedest V. C. F. V. (algtähed sõnadest Vivat, crescat, floreat Vironia), ning alumisel valgel väljal oli punane kindlus, torniga. Vapi keskel vasakult alt äärest, kuni ülemise parema ääreni oli diagonaalselt asetatud Vironia värvipael: roheline, must, valge ja selle peal mustal põhjal hõbedaste tähtedega lipukiri - ühisus, kindlus, ausus.
Peale heraldilise "mantli" kahelpool kilpi oli vapil rüütlikiiver kolmeharulise nn. "talupoja"-krooniga ja kolme ehissulega selle tipus - kolmes Vironia värvis. See vapikuju võeti vastu nii konvendi kui ka üldkoosoleku poolt.
Samaaegselt, kui Richard Mitt vapijoonistusega ametis oli, lahendati ka kolmas - s. o. värvide küsimus. Ehkki Tartu EÜS'il, kelle hoiu all olid vana Tartu "Vironia" värvid - tumesinine, must, valge - midagi selle vastu ei olnud, kui Riia Vironia need värvid oleks omaks võtnud, oli suur enamus konvendi liikmeid selle vastu ning otsustati värvide valikul kõikide tolleaegsete liikmete arvamist ära kuulata. Selleks otsustas konvent kümmekond värvitekli joonistust teha lasta. Värviteklite joonistamist ning värvide kombinatsioone juhtisid vanemad üliõpilased Gustav Nurm ja Richard Mitt. Kui novembris 1899 maalikunstnik, karikaturist ja Tartu pilkelehe "Sädemete" toimetaja K. A. Hindrey Riias viibib otsustatakse ka teda värvikombinatsioonide suhtes konsulteerida ja teda paluda omalt poolt mõned teklite kavandid joonistada. Viimati lepiti kokku värvidele: oliivroheline, must, valge. Need värvid kinnitati konvendi ja siis peakoosoleku poolt.
Ehkki paljud tulevastest vironustest tahtsid saada heledamaid värve, kus ka natukene punast ehk kulda oleks esitatud, millised värvid pidanuks rohkem tuletama meele tehnika ala, lepiti siiski kokku eelmainitud värvidele. Need värvid leiti ka olevat kooskõlas lipukirja ja vapiga: roheline - ühtluse, must - kindluse ja valge - aususe sümbolitena.
Seega lahendati novembrikuu jooksul kõik kolm tähtsamat korporatsiooni asutamiseks vajalikku küsimust. Nüüd oleks loomulik olnud, anda sisse C! C!-le (Chargierten Convent) palvekiri uue korporatsiooni asutamiseks. Aga kokkuhoidvate eesti soost üliõpilaste arv oli, nagu eelpool tähendatud, ainult kakskümmend üks. Kuna palvekirja esitamiseks oli vaja kakskümmend viis liiget, puudus veel neli.
Nagu varemalt nimetatud, käis siis eesti üliõpilaste koosviibimistel ka mõningaid muulasi, peaasjalikult mõned baltisaksa üliõpilased ja ka nn. "kadakaid". Viimaste hulgast leidus kaks üliõpilast - A. Rõugel, Tallinnast ja A. Reinhardt, Tartust - kes olid nõus oma allkirjad andma Vironia sisseandele C! C!-le selle tingimusega, et nad pärast Vironia asutamist võiksid eemale jääda Vironia elust. Konvent nõustus selle tingimusega ja need kaks meest andsid oma allkirjad.
Veel puuduvat kaks liiget tuli leida väljastpoolt. Ei jäänud muud üle, kui tuli II semestri 1899. a. üliõpilaste nimekiri läbi vaadata, et leida mõnda eesti nimega või eesti päritoluga noort ülikooli sisseastunut. Selle ülesande võttis omale reb! Fromhold Kangro. Novembrikuu keskpaiku oli ta nimekirjast välja uurinud kaks üliõpilast, nimelt Fr. Paehn'i (vist algupäraselt Pähn) kes oli sündinud Venemaal ja A. Kusberg'i, Eestimaal sündinud, kelle isal Tapa ligidal oli väike mõis. F. Kangro otsis need kaks noort meest üles ja peagi selgus, et nad nõustuvad oma allkirju andma samadel tingimustel kui eelmised kaks seda olid teinud.
Seega oli siis II semestri lõpul 1899. a. kakskümmend viis üliõpilast koos kes olid nõus eesti korporatsiooni asutamiseks Riia polütehnikumi juures oma allkirjad andma. Koostati vastav palvekiri, kuid tehnilistel põhjustel ei tahetud seda enne 1900. a. kevadsemestrit teha, nii et tegelik palvekirja esitamine C! C!-le toimus veebruari esimestel päevadel 1900. aastal.
Kuna II semester 1899. a. möödus Vironia lõpliku saamise tähe all, siis siseelu alal sel ajal toimusid peaasjalikult kooskäimised lõbuõhtute või kneipõhtute näol. Vähemal arvul peeti siiski ka vaidlus- ja kirjandusõhtuid Ernst Enno toas, kes oli nende õhtute hingeks. Seal esitas ta ka oma luuletusi, muude hulgas "Koduigatsus" ja "Õhtu kodutalus". Rebaste kasvatus toimus, nagu juba eelmisel 1898.-99. aastal, olderman Ewald Maehle juhtimisel ja nõuti juba ka suuremat burshikoossust. Kolm asja pidi rebastel kneipõhtutel alati taskus olema: korgitser, tikutoos ja burshide cantuse raamat. Kuna sel ajal eesti keele kõrval ka saksa keel läbikäimises tarvitusel oli, lauldi kneipõhtutel ka hulgaliselt saksakeelseid burshide laule. Völkerkommers'ist, mis ka sel aastal peeti traditsiooniliselt 2. oktoobril, võtsid juba kõik tulevased vironused ühes rebastega osa, ja istuti läti korp! Selonia lauas. Muidugi olid sel Völkerkommers'il kõik korporandid juba teadlikud, et eesti soost üliõpilased lähemal ajal oma korporatsiooni asutamiseks vastava avalduse C! C!-le esitavad. Korp! Selonia lauas istumine rõhutas tulevaste vironuste sõbralikku vahekorda selle korporatsiooniga, toimusid ju ka nende vehklemise harjutused sel semestril, magister paucandi Jaak Lilienkampfi juhtimisel, Selonia konvendi korteris. Siinkohal võiks ka nimetada, et sel semestril löödi ka tulevase Vironia liikme Karl Jürgensoni poolt esimene mensuur ühe Frat! Baltica konkneipandiga. Mensuuri riistad valis K. Jürgenson Seloniast, samuti oli tema sekundandiks selonus.
Kui 1896. a. eesti soost üliõpilased Ferdinand Mitti kaudu prl. Kölerite koduga kontakti lõid, siis II semestril 1899. a. loodi tutvusi saksa ja prantsuse seltskonnaga nn. "Prantsuse pansioni" kaudu, mis asus Riias, Viljandi tn. 2. Dipl. ins. Aleksander Lukk, töötades assistendina polütehnikumi juures, oli sellesse pansionisse elama asunud. Temale järgnesid mõned jõukamad tulevased vironused, nagu Eduard Aule, Julius Radik ja teisi. Pansioni pidasid baltisakslanna prl. Sternberg ja prantslanna mlle. Ducomun. Selles pansionis elasid ka mitmed baltisakslased ja shveitslased. Sellel semestril ja järgmistel aastatel kujunes sellest pansionist noorte, aga iseäranis "literaatide" koondumiskoht, eesotsas A. Lukki ja E. Ennoga.
Kuna 1899. a. lõpul enam-vähem kindel oli, et korp! Vironia lähemal ajal teoks saab, otsustas konvent I semestriks 1900 omale konvendi ruumid muretseda. Need ruumid leiti Schwimmstrasse's. Kuna oli ette näha "Königsburgist" ümberkolimisega ja konvendi korteri sisustamisega suuremaid kulusid, siis koostas konvent juba 1899. a. lõpul 1900. a. I semestri rahalise eelarve. Seni tegutseti ilma eelarveta ja võõraste vastuõtmise, kui ka kneipõhtute kulud reparteeriti osavõtnute vahel. Eelarve koostamisel fikseeriti tulude poolele iga liikme konvendi maksuks kümme protsenti tema kuu sissetulekust. Konvendile oli aga ka selge, et neist summadest ei jatku tulevase Vironia väljaminekuid katta, kui korporatsioon juba ametlikult on kinnitatud. Nii ei jäänud siis konvendile muud üle, kui pöörata endiste Vironiat pooldavate liikmete poole, kes vahepeal juba polütehnikumi lõpetanud olid, paludes neid aidata katta kulusid, mis olid ette näha ühenduses Vironia ametliku ülesastumisega.