Kinnitamine 1900. a. sügissemestril

Õppeaasta 1900-01 sügissemester algas viroonlaste peres õige rusuvas meeleolus, kuna veleeclased olid esimesel C! C! koosolekul teatanud avalikult, et nad ainult siis hääletavad Korp! Vironia tunnustamise poolt, kui viimane muudab oma põhivärvi oliivrohelist. Seda andis Vironia subseeniorile Richard Mittile teada selleaegne Korp! Arkonia esimees Kviatkovski, sest sellel semestril oli C! C! presiidium järjekorras Korp! Arkonia käes.

Nüüd tuli Vironia konvendil otsustada, kas jääda oma põhivärvi juurde, või seda muuta. Konvent oli selle küsimuse arutamisel täies koosseisus oma üheksateistkümne liikmega koos, nendest viisteist vanemat konvendi liiget, kes olid avaldusele alla kirjutanud ning neli noorliiget, kes I semestril 1900 olid vastu võetud. Küsimust arutati väga põhjalikult ja üksikasjaliselt.

Vahepeal oli konvendi eestseisus erateel veel teada saanud, et Riia Polütehnikumi C! C! on Tartu ülikooli C! C! käest kirja saanud, kus protesteeritakse uue Riias asutatava Korp! Vironia värvide vastu, sest need olla väga sarnased Tartu saksa korporatsiooni Estonia värvidega. Teatavasti olid Estonia värvid roheline-violett-valge. Kuna Riia C! C! ja Tartu C! C! endisest ajast, kui saksa korporatsioonidel veel Riias ülekaal oli, kartelli vahekorras seisid, siis oli karta, et see asjaolu võib Riia C! C! veel rohkem lahkhelisid tuua Vironia vastu.

Need asjaolusid arvesse võttes ostustas Vironia konvent ühel häälel muuta oma põhivärvi oliivrohelist. Uue värvi valimiseks valiti erikomisjon, kuhu kuulus eestseisus kolme liikmega ja veel neli vanemat konvendi liiget. Konvendi otsuse põhjal pidi põhivärviks valitama niisugune värv, mis erineks täielikult Riia korporatsioonide värvidest. Komisjon töötas selle küsimuse kallal vaid kümme päeva ja tegi ettepaneku valida põhivärviks violett, missugust põhivärvi ei olnud ühelgi Riia korporatsioonil. Arvesse võttes, et violett on tuntud tehnika alal kui terase värv, mis ka meie lipukirja "Ühisusega" sobib, siis otsustas konvent ühel häälel Korp! Vironia värvideks kinnitada violett-must-valge.

Sellest otsusest tuli nüüd teatada Riia Chargierten Convent'ile. Kuna septembri kuu jooksul oli Vironiasse õige palju noorliikmeid-rebaseid sisse astunud, siis otsustas konvent oma endise sisseande C! C!-le annuleerida ja uue avalduse koostada, kus ka uued liikmed oleks üles märgitud.

Noorliikmed, kes septembri kuu jooksul Vironiasse sisse astusid, olid järgmised: 1) Mauritz, Konrad; 2) Vestel, Georg; 3) Mossa, Hermann; 4) Ritson, Johan; 5) Lilienthal, Richard; 6) Iir, Aleksander; 7) Masen, Rudolf; 8) Klement, Voldemar; 9) Kamar, Johannes; 10) Korb, Jaan; 11) Behr, Richard ja 12) Kusik, Arno. Peale nende kaheteistkümne noorliikme, astus veel Vironiasse Eduard Jakoby, kes oli ühe aasta Tartu ülikooli juures studeerinud, nüüd aga Riia Polütehnikumi pöllumajanduse osakonda oli astunud. Seega oli 1900. aasta juurdekasv Vironiale tervelt kolmteist liiget.

Uus avaldus C! C!-le sai sisse antud oktoobri keskpaiku. See avaldus esitati kolmekümne kahe liikme nimel, neist kuusteist konvendi liiget ja kuusteist lihtliiget. See nimekiri oli järgmine:

I Konvendi liikmed:

1. Nurm, Gustav

2. Mitt, Richard

3. Mitt, Ferdinand

4. Radik, Julius

5. Enno, Ernst

6. Zimmermann, Aleksander

7. Aule, Eduard

8. Lilienkampf, Jaak

9. Jürgenson, Karl

10. Jõudu, Hugo

11. Link, Nikolai

12. Amberg, Oskar

13. Kangro, Fromhold

14. Kurruk, Adalbert

15. Nikko, Alfred

16. Uhs, Oskar

II Lihtliikmed:

17. Margens, Karl

18. Uibopuu, Artur

19. Paehn, Friedrich

20. Mauritz, Konrad

21. Vestel, Georg

22. Mossa, Hermann

23. Ritson, Johan

24. Lilienthal, Richard

25. Iir, Aleksander

26. Masen, Rudolf

27. Klement, Voldemar

28. Kamar, Johannes

29. Korb, Jaan

30. Behr, Richard

31. Kusik, Arno

32. Jakoby, Eduard

Sellele uuele avaldusele kirjutasid kõik kolmkümmend kaks asutajatliiget alla. Peale seda sai üles märgitud kolm eestseisuse liiget, kes olid samad nagu esimesel sisseandel: esimees Gustav Nurm, abiesimees Richard Mitt ja kirjatoimetaja Ferdinand Mitt. Lõpuks oli sisseandes teade, et Korp! Vironia on oma värvideks valinud violett-must-valge ja selle tõenduseks oli avaldusele juurde lisatud üliõopilastekkel ja värvipael neis värvides.

Kui nüüd võrrelda esimest avaldust, mis veebruari algul C! C!-le sisse anti Vironia tunnustamiseks selle sisseandega, mis sai antud oktoobri kuu keskel, siis näeme, et viimases sisseandes mitte üksi ei suurenenud Vironia liikmete koosseis, vaid seal leiame ka mõningaid muudatusi. Nii langes Paul Tekkel konvendi liikmete nimekirjast välja, sest ta lõpetas kevadel 1900 ülikooli ja astus tegelikku ellu. Teiseks langes konvendi nimekirjast välja Evald Maehle, teatades, et ta ainelistel põhjustel ei saa konvendis kaasa elada. Komandaks langesid Artur Uibopuu ja Aleksander Keerig nimekirjast välja järgmisel põhjusel. Nad olid koos mõnede seloonlastega Suure-Wöhrmani pargis lahtisel restorani rõdul liiga burshikoosselt esinenud: olid kõvasti mürtsu löönud ja meile sõbralikud arkoonlased olid seda pealt näinud. Üks arkoonlane oli sellest teatanud meie subseeniorile Richard Mittile ning tähendanud, et see ülesastumine võib halvavalt mõjuda meie tunnustamise asjale. See oli üks nädal enne meie teise avalduse sisseandmist C! C!-le. Konvendis võtsid mõlemad, nii Uibopuu kui ka Keerig, omaks, et nad tõesti meie lipukirja ja üldise korporantide comment vastu olid eksinud. Peale selle oli Keerig veel teises kohas seloonlastega koos rumalusi teinud. Mõlemad said konvendi otsuse põhjal valjult karistatud: A. Uibopuu heideti konvendist kolmeks kuuks välja ja kaotas seega värvid ning on asutajate pildil musta tekliga. A. Keerig sai aga veel suurema karistuse: ta heideti Vironiast määramatuks ajaks välja ning võeti alles 1902. aasta algul Vironiasse tagasi. Ehkki see juhtum oli täielikult konvendi sisemine asi, võib siit näha, kuivõrd tõsiselt võttis Vironia veel enne avalikku ülesastumist oma liikmete mitte-korrektset esinemist avalikus kohas.

Teisest sisseandest jäid loomulikult välja kolm liiget, kes esimeses sisseandes nimepidi figureerisid, ainult neljas Fr. Paehn palus, et ta võiks pildile tulla, mida ta endale mälestuseks tahtis jätta. Ta langes aga peale kinnitamist kohe Vironiast välja.

Nüüd, kus enamvähem kindel oli, et teise avalduse põhjal Korp! Vironia teiste korporatsioonide poolt tunnustust leiab ja ka Polütehnikumi direktori F. Grönbergi poolt kinnitatakse, tegi konvent komisjonile, kes juba pikemat aega Vironia Põhikirja väljatöötamisega ametis oli, see Põhikiri veel sellel semestril konvendile vastuvõtmiseks esitada.

Kuna konvent II semestril 1899. ja pea terv 1900. aastal oli koormatud Korp! Vironia kinnitamise asjadega, siis jäid "literaatide" kõne ja vaielusõhtud tahaplaanile. Need omandasid nüüd, kus Vironia kinnitamise asi ikka ligemale nihkus , ka omale reaalsema kuju. Vil! A. Lukki, kes teatavasti töötas dotsendina Polütehnikumi juures, sisseande põhjal konvendile moodustati komisjon, kes pidi rutuliselt välja töötama "kõneõhtute" põhikirja. Komisjoni liikmeteks valiti E. Aule, E. Enno ja J. Radik, kuna komisjoni üldjuhtimise vil! A. Lukk enda peale võttis.

Natukene üle kuu oli sellest ajast möödunud, kui teine avaldus Vironia tunnustamiseks C! C!-le oli sisse antud ning see avaldus kandis vilja Vironia tunnustamisega C! C! poolt 24. novembril 1900. Juba järgneval päeval, 25. novembril, ilmus C! C! esimees Arkonia seenior Kwiatowsky Vironia konvendi korterisse ja andis üle suusõnalise ametliku teate Vironia tunnustamise kohta C! C! poolt, sest C! C! presiidium oli Arkonia käes. Samal päeval sai Korp! Vironia esimees Gustav Nurm Polütehnikumi direktorilt Grönbergilt kirjaliku kutse ilmuda ühes teiste eestseisuse liikmete, Richard Mitti ja Ferdinand Mittiga 26. novembril 1900 kell 12 päeval tema kantseleisse Polütehnikumis.

Kui nimetatud ajal kõik kolm Vironia eestseisuse liiget olid ilmunud direktor Grönbergi juurde, siis deklareeris direktor Grönberg, et ta sel momendil kinnitab Korp! Vironia, kes teiste vanemate korporatsioonide poolt on tunnustust leidnud. Sellejärele ta pidas sütitava ja südamliku kõne, rõhutades korporatsiooni suurt ja tähtsat ülesannet üliõpilaselus, eriti aga noorte üliõpilaste kasvatuses ja ettevalmistuses tulevasele eluvõitlusele. Edasi avaldas direktor Grönberg lootust, et see kindel vaim, mis asutajad on istutanud korporatsiooni tema algpäevil, ei kaoks, vaid jääks püsima vaatamata aegade veerengule. Lõpuks soovis direktor korporatsioonile tema avaliku ülesastumise puhul palju õnne ja edu, kusjuures ta surus eestseisuse liikmete käsi. Nii direktor kui eestseisuse liikmed olid kõik väga liigutatud. Jumalagajätul soovis direktor uuel korporatsioonil paar päeva hiljem, nimelt 28. novembril, värvides üles astuda, et ta võiks korraldust teha selle ülesastumise puhul Polütehnikumis.

Kui 26. novembril eestseisuse liikmed konvendi korterisse tagasi tulid, peeti pühalik konvendi koosolek, kus ka otsustati avalikult värvides üles astuda 28. novembril.

Ülesastumine värvides avalikult 28. novembril 1900 toimus järgmise protseduuriga. Enne lõunat koguti kella 11. paiku konvendi korteri peale in corpore. Konvendi korterist sõideti kahe-hobuse voorimeeste sõidukitega kelle 12-neks Polütehnikumi hoone ette. Kõige ees sõitsid konvendi eestseisuse liikmed, neile järgnes lipukandja ühes kahe abilisega ja järgmistel sõidukitel sõitsid konvendi- kui ka lihtliikmed segamini. Värviteklid olid kõigil konvendi liikmetel kaetud musta kattega, kuna lihtliikmetel olid mustad teklid, millede paremal küljel oli kinnitatud väikesed vääntähed (tsirklid) V. C. F. V. - vivat, crescat, floreat Vironia. Eestseisuse liikmetel olid üle õla värvilised shärpid - violett, must, valge - ja käes rapiirid.

Polütehnikumi välistreppide platvormile asusid kõik Korp! Vironia liikmed, kust kolm eestseisuse liiget läksid Polütehnikumi ruumidesse teisele korrale direktor F. Grönbergi kabinetti, seal mustad katted värviteklitelt ära võtsid ja teatasid direktorile, et Korp! Vironia omas terves kosseisus on ilmunud Polütehnikumi ette teda tervitama ja ühtlasi tänama Korp! Vironia kinnitamise eest.

Kui eestseisuse liikmed Polütehnikumi ruumidest välistreppide platvormile ilmusid juba värvides, siis võtsid ka kõik teised konvendi liikmed mustad katted oma värviteklitelt ära. Nüüd järgnes ühiselt laul: Vivat academia, vivant professores ... Direktor Grönberg kuulas seda laulu lahtise akna juures teiselt korralt Polütehnikumi aktuse saalist pealt ja selle laulu lõpu korral viipas kätega alla. See oli üks liigutav moment, mis Vironia asjutajatele liikmetele südamesse tungis.

Kui see moment möödus, siis asusid kõik liikmed sõidukitesse. Nüüd sõideti teist teed mööda konvendi korterisse tagasi läbi Aleksandri tänava ja Bastei bulvaari. Rongi ees sõitis nüüd lipukandja oma kahe abilisega, kusjuures lippu lasti lehvida; lipule järgnes eestseisuse liikmete sõiduk ning sellele kõik teised sõidukid. Kui sõidukite rong oli jõudnud konvendi korteri ette, siis lauldi enne kui üles mindi konvendi ruumidesse veel Gaudeamus igitur, juvenes dum sumus ... Seega oli see lihtne värvides ülesastumise protseduur läbi.

Selle sama päeva öhtul toimus konvendi korteri ruumides Korp! Vironia pidulik avamiskommerss ehk vennastuspidu. Sellest kommersist võtsid peale Korp! Vironia liikmete osa veel Tartust selleks päevaks Riiga sõitnud Eesti Üliõpilaste Seltsi esindajad. Delegatsioon seisis koos neljast liikmest. EÜS-i konvendi saadikud olid üliõpilased B. Steinberg, L. Olesk ning P. Põld, kuna EÜS-i vilistlaskogu poolt dr. A. Paldrock ilmunud oli.

Kommerssi avas Vironia esimees G. Nurm väärika sündmuskohase pidukõnega. Kommersi laule juhatas, nagu see harilikult sünnib, magister cantandi (Oskar Amberg). Kommersi lauludeks olid tol ajal Riias enamasti saksakeelsed laulud, kuid meie võtsime ka juba eesti laule nende hulka. Sel avamiskommersil said sisse põimitud kolm eesti laulu:

• Eesti hümn

• "Hellad vennad astkem kokku, rõõmupidu laua ümber"

• "Kus Eesti rinnas tuksub julge süda, kus veri soontes kuumalt lainetab"

Iga kommersil lauldud laulu eel peeti nii Korp! Vironia tegevliikmete kui EÜS-i esindajate poolt pidukõned. Need sõnavõtud olid esijoones isamaalikult häälestatud, kui ka sõbralikud. Iseäranis hoogsa pidukõne pidas dr. A. Paldrock. Ta soovis südamest õnne Vironia asutajateleliikmetele, sellejuures eriti rõhutades seda asjaolu, et Riia Polütehnikumi juures on Esimese Eesti Korporatsiooni asutamine teoks saanud, kuna se Tartus Eesti elu keskuses nagu kiuste äpardunud oli kaks korda aastatel 1882 ja 1893. Ta avaldas oma hääd meelt ka selle üle, et korporatsiooni nimeks on asutajate poolt valitud nimi Vironia, mis vanu Tartu mälestusi värskeks teeb, sest teatavasti taheti "Korp! Vironiat" asutada eesti soost üliõpilaste poolt Tartus aastal 1882. Korp! Vironia avamiskommerss möödus kõigiti harmoonilises isamaalikus meeleolus ning jättis nii viroonlastele kui ka EÜS-i liikmetele, kes sellest osa võtsid, kustumata mälestuse.

Peale avamiskommerssi oli Vironia konvendil veel nõu perekonnaõhtut ühes daamidega korraldada enne Jõulupühi, kuid see jäi teostamata kuna konvendi korteri ruumid olid selleks otstarbeks liiga kitsad ja ruumide üürimine teises kohas osutus liiga kulukaks. Perekonnaõhtu asemel korraldati aga 1. detsembril konvendi korteri peal õlleõhtu kutsutud meessoost külalistele.

Kutsutud võõrastena või külalistena viibisid sellel õhtul Vironias eesti soost perekonnapead, kellega viroonlased perekondlikult läbi käisid. Nende hulgas viibisid järgmised isikud: cand. jur. Leesment, kes Pärnust Riiga oli elama asunud advokaadina Ringkonna kohtu juurde, proviisorid Ollino ja Graumann, kellel omad apteegid Riias olid, cand. jur. Arro, kes advokaadina tegutses Riias, hambaarst Stamm, kes Riias praktiseeris, Oskar Uibopuu, kes oli raamatupidajaks Kokenhofi mõisas, C. Rell, kes oli suurema restorani pidaja väikeses Wöhrmanni pargis, õllepruul Nelk, kes asus ka Kokenhofi mõisas ja veel mitmed teised. Ka see õlleõhtu rullus isamaalisuse ja selle vaimustava mõju tähe all. Sellest andsid tunnustust hoogsad ja sütitavad kõned nii külaliste poolt, kui ka viroonlaste poolt, ning see võõrastepidu moodustas n.-ö. "lõppakordi" Korp! Vironia asutamispäeva pidustustest, kusjuures külalised pärast poole ka Vironiat aineliselt toetasid.

Detsembrikuu 4. või 5. päeval 1900 said kõik kolmkümmend kaks Vironia asutajatliiget koos pildistatud. Üks eksemplar sai raamistatud ja konvendi korteri seinale riputatud jäädavaks mälestuseks tulevastele generatsioonidele. Igaüks asutajaliige tellis ka omale ühe pildi mälestuseseks.