Pisiasjade olulisus

Ajaloolased eelistavad tõsidust. Tõsiduse paradigmaks võiks võtta W. S. Churchill'i hiigellause oma 1931-35. aastaid käsitlevas peatükis "The locust years" (memuaarides "The Gathering Storm"): Delight in smooth-sounding platitudes, refusal to face unpleasant facts, desire for popularity and electoral success irrespective of the vital interests of the State, genuine love of peace and pathetic belief that love can be its sole foundation, obvious lack of intellectual vigour in both leaders of the British Coalition Government, marked ignorance of Europe and aversion from its problems in Mr. Baldwin, the strong and violent pacifism which at this time dominated the Labour-Socialist Party, the utter devotion of the Liberals to sentiment apart from reality, the failure and worse than failure of Mr. Lloyd George, the erstwhile great wartime leader, to address himself to the continuity of his work, the whole supported by overwhelming majorities in both Houses of Parliament: all these constituted a picture of British fatuity and fecklessness which, though devoid of guile, was not devoid of guilt, and, though free from wickedness or evil design, played a definite part in the unleashing upon the world of horrors and miseries which, even so far as they have unfolded, are already beyond comparison in human experience.

Suurel tõsidusel, nagu äratoodud 176-sõnalises lauses, on oma koht. Aga sageli, lugedes sääraseid suurtõsiduse eksponaate, meil tekib vastuhaku tahe. "Hea küll, Sir Winston," me nuriseme, "Te teete selgeks, et hr. Baldwin'is esines märkimisväärne Euroopa mittetundmine ja selle mandri probleemide igati kahetsusväärne eiramine--aga me tahaksime pigem teada, mitu korda kuus käis hr. Baldwin kinos? ja kui ta kinno pääses, mida ta siis arvas Marlene Dietrichist?"

Tausta mittetundmise juures ähvardab meid suursündmuste mittemõistmine. Taust koosneb pisiasjadest, peaaegu triviaalsustest. Nii nagu oleks võimatu mõista Churchilli memuaare tausta tundmiseta, nii samuti oleks võimatu mõnel 2099. a. ajaloolasel Eesti kahekümnenda sajandi vaimset elu mõista, kui ta ei tunneks selle ajastu pisiasju. Kasvõi seda (siin üks näide tuhandetest), et eestikeelsed raamatud rezhiimiajastul jagunesid kahte eri liiki, defineeritud oma lõhna järgi. Orto, Eesti Kirjanike Kooperatiivi, EPL-i, Maarjamaa, kirjastuse "Kultuur" raamatud olid enam-vähem ingliskeelse raamatu lõhnaga. Neist kodukeelsed raamatud Sealt, Koleduste Piirkonnast, raamatud Mida Oli Parem Sirvida Vanemate Äraolekul--need olid raamatud, millel ei olnud ainuüksi omapärane, kuidagi viletsust ennustav, tüpograafia ja paber, vaid koguni omapärane lõhn. Ja varsti pärast 1991. a. augusti sündmusi, kui kadus termin "pagulus", kadus ka see spetsiifiline Eesti raamatuaroom. Kas keegi enam seda mäletab saja aasta pärast? Kas seda mitte mäletades, keegi suudaks tajuda vajaliku täpsusega, missugune oli kahe üksteisest raudse eesriidega eraldatud eesti ühiskonna vaimne elu Stalini-Gorbatshovi aastakümnetel?

Niisiis on igal viroonlasel soovitav aidata säilitada midagi oma aja spetsiifikast, kas kaamera või sulega. Viimase viie aasta jooksul on just suletöö muutunud hõlpsamaks, Interneti vestluslisti laialt kasutamisele võtmisega Vironias. (Irooniline on mõelda, et alles mõni aasta tagasi kirjasõna, mille osav tarvitamine klaviatuuril on ju 2000. armuaastal nii sama kewl kui ükskõik milline roheline soeng või mustast nahast mootorratturi jakk, oli näiliselt välja suremas.) Tuleb loota vaid, et mõned targad serverihooldajad talletavad osa argipäevasest vestluslisti meilidevoolust korralikku elektroonilisse arhiivi--küll meeles pidades, et permanentne arhiiv on see, mis pandud kettalt arvuti trükkari vahendusel tavalisele paberile. (Algava sajandi võimalikkude sõjakoleduste hulka kuulub midagi, mida ka Goya ei oleks osanud ette aimata: elektromagneetiline kiirgus atmosfääri piiridesse saadetud tuumarelvast hävitab, laias piirkondlikus ulatuses, iga tavalise magneetilise digitaalse salvestusmeediumi.)