Konkreetseid küsimusi

Peale pisiasjade jäädvustamist on veel tähtis töötada mõningate spetsiifiliste probleemide kallal.

(a) Sõdadevahelisel perioodil heideti Vironiale ette onupojapoliitikat. Sama süüdistus kajastus ENSV ajastul, kus räägiti sellest, et vanakurat olevat Eesti majanduse "välja rentinud kahekümne viieks aastaks Vironiale ekspluateerimiseks", ja kus 1960. a. laulis kirjanik Uno Laht

Olen tempe teind, olen päevi näind, 
olen mees, keda teile vaja...
Olen viisteist aastat koolis käind
vana Einbundi valitsuse ajal. 

Olen alles hoidnud värvid ma,
pean kalliks kuldseid aegu...
Ja ilma liigse lärmita
olen tehtud mees ka praegu.

Nüüd vaikselt annan tooni ma...
Meil saamameeste kambas 
veel õitseb korp! Vironia,
hip-hip-hur-raa, car-r-amba!

Nende etteheidete vastu võib küll panna vil! Karl Selteri analüüsi (nagu see on ära toodud [Vironia 1961] Selteri mälestusesees), mis leidis, et viroonlaste arv Vabariigi majandusministeeriumis oli teiste üliõpilasorganisatsiooni liikmetega võrreldes üks madalamaist. Tuleks aga läbi viia laiaulatuslikum uurimus, mis võrdleks viroonlaste ja teiste organisatsioonide ning "metsikute" osavõttu mitte ainult majandusministeeriumis, vaid raudtees ning erasektorite võtmeasutustes, ja seda läbi terve 1918-40 ajavahemiku. (Üks mõeldav tulemus võiks olla, et viroonlased olid küll kõvas ülekaalus just Vabariigi esimesel aastakümnel, tänu tõikadele, et, esiteks, kõrgemaid finantsalaseid õpinguid oli enne Vabadussõda võimalik läbi viia ainult väljaspool Eestit, ja et, teiseks, Virionia oli enne Vabadussõda Riia domineeriv eesti üliõpilasorganisatsioon.)

ALLJÄRGNEV ON (b)(c) lõik oma kehtivas, 20010419T182114Z, variandis.

(b) Vironia raskemate aegade elu vaatleja lähtub prinstiibist, et akadeemilise intiimorganisatsiooni elu sarnaneb perekonna omaga. Ehkki perekond ei kiida pimedalt heaks iga oma liikme igat tegu, siiski ta näitab kannatlikkust ehk sallivust, lootes alati kõige paremat, otsides kuni viimse hetkeni andeksandmise võimalusi. Kui lootused lõplikult puruneksid, siis leiaks ta (seda valusam olekski lootuste purunemine), et ta ise peab jagama oma eksiteele läinud liikme vastutusi. Spetsiifiliselt elab Vironia üldsus tänapäeval veel lootuses, et erapooletute ajaloolaste karmid ja täpsed uuringud kuidagi võimaldavad vil! Karl Linnast (c. 1937/II) päästa neist süüdistustest, mis on tema vastu tõstetud seoses Tartu koonduslaagri operatsioonidega aastail 1941-42. Kui need lootused peaksid ühel päeval ka purunema, siis peab Vironia, kui ühisust ja kindlust hindev perekond, jagama oma eksinud poja vastutust ühiskonna ees. [1]

Õnneks ongi ajalooline uuring juba käsil, objektiivsest, mittte-viroonlasest sulest. Uuringu esimised tulemused on mitte ainult avalikkusel kättesaadavad (kui [Västrik 2000a, 2000b]), vaid ka kasutusele võetud Vabariigi presidendi juures tegutsevas rahvusvahelises inimsuse vastaste kuritegude uurimiskomisjonis. Vironia üldsus elas siis praegu arusaamises, et ei mõisteta formaalselt hukka see, kelle asja juures elukutseliste ajaloolaste kohus veel istub - ootab, loodab, kannatab.

Ühtlasi peab tulevane ajaloolane uurima, kas Vironial on veel teisi sidemeid Heinrich Himmleri võrguga - uurides näiteks, kuidas käesoleva juubelialbumi kasutuses olnud cantusbuchi [Korp! Vironia 1925] eksamplari sisse kirjutas sulega keegi mitteviroonlane Leben, drinken, lachen/ Sind die bester sachen. Fer. Sinijärv 0.7.05.42 Für[s]tenberg (Mecklenburg. Sicher[h]eitspolizeischule. (Fürstenberg-Drögen'is asuv õppeasutus mängis teatud rolli Euroopa laiemas tragöödias, olles muuseas seotud Ravensbrücki naistelaagriga.)

(c) Need printsiibid, mis valgustavad Berliini 1941-44 a. terroriaparaati, valgustavad paralleelselt ka Moskva kasutusel olnud aparaati, nii 1939-40 kui ka 1944-91 aastate okupatsioonidel. On teada, et Vironia külma sõja ajastu informaalne, ENSV-s vaikselt kokku käiv, pere mõistiski kohut, tegigi teatud kõrvaldamist oma ridadest. Ka on käesoleva juubelialbumi üldiselt pealiskaudsete ajalooliste teadmistega toimetusel siiski arusaam, et vil! Ülo Maramaa (c. 1930/II) langes Nõukogude Liidu ohvriks mitte juhuslikult, vaid tänu teatud, nimepidi nimetavale, kujule Vironias endas. (Siin - nii on toimetusele öeldud - erineb Ülo Maramaa saatus julgeolekuaparaadi haardesse juhuslikult langenud vil! Arnold Lainvee, c. 1935/II, omast.) Vajame siis Moskva puhul samuti edaspidiseid teaduslikke uuringuid, samuti ilma vihata ja ilma innuta.

ÜLALTOODU ON (b)(c) lõik oma kehtivas, 20010419T182114Z, variandis.

ALLJÄRGNEV ON (b)(c) lõik oma vanas, 20010125T030855Z, variandis.

(b) Vironia raskemate aegade elu vaatleja lähtub prinstiibist, et akadeemilise intiimorganisatsiooni elu sarnaneb perekonna omaga. Ehkki perekond ei kiida pimedalt heaks iga oma liikme igat tegu, siiski ta näitab kannatlikkust ehk sallivust, lootes alati kõige paremat, otsides kuni viimse hetkeni andeksandmise võimalusi. Kui lootused lõplikult puruneksid, siis leiaks ta (seda valusam olekski lootuste purunemine), et ta ise peab jagama oma eksiteele läinud liikme vastutusi. Spetsiifiliselt elab Vironia üldsus tänapäeval veel lootuses, et erapooletute ajaloolaste karmid ja täpsed uuringud kuidagi võimaldavad vil! Karl Linnast (c. 1937/II) päästa neist süüdistustest, mis on tema vastu tõstetud seoses Tartu koonduslaagri operatsioonidega aastail 1941-42. Kui need lootused peaksid ühel päeval ka purunema, siis peab Vironia, kui ühisust ja kindlust hindev perekond, jagama oma eksinud poja vastutust ühiskonna ees.

Õnneks ongi ajalooline uuring juba käsil, objektiivsest, mittte-viroonlasest sulest. Uuringu esimised tulemused on mitte ainult avalikkusel kättesaadavad (kui [Västrik 2000a, 2000b]), vaid ka kasutusele võetud Vabariigi presidendi juures tegutsevas rahvusvahelises inimsuse vastaste kuritegude uurimiskomisjonis. Vironia üldsus elas siis praegu arusaamises, et ei mõisteta formaalselt hukka see, kelle asja juures elukutseliste ajaloolaste kohus veel istub - ootab, loodab, kannatab.

(c) Need printsiibid, mis valgustavad Berliini 1941-44 a. terroriaparaati, valgustavad paralleelselt ka Moskva kasutusel olnud aparaati, nii 1939-40 kui ka 1944-91 aastate okupatsioonidel. On teada, et Vironia külma sõja ajastu informaalne, ENSV-s vaikselt kokku käiv, pere mõistiski kohut, tegigi teatud kõrvaldamist oma ridadest. Ka on käesoleva juubelialbumi üldiselt pealiskaudsete ajalooliste teadmistega toimetusel siiski arusaam, et vil! Ülo Maramaa (c. 1930/II) langes Nõukogude Liidu ohvriks mitte juhuslikult, vaid tänu teatud, nimepidi nimetavale, kujule Vironias endas. (Siin - nii on toimetusele öeldud - erineb Ülo Maramaa saatus julgeolekuaparaadi haardesse juhuslikult langenud vil! Arnold Lainvee, c. 1935/II, omast.) Vajame siis Moskva puhul samuti edaspidiseid teaduslikke uuringuid, samuti ilma vihata ja ilma innuta.

ÜLALTOODU ON (b)(c) lõik oma vanas, 20010125T030855Z, variandis.

ALLJÄRGNEV ON (b)(c) lõik oma vanas, 20010124T044300Z, variandis.

(b) Tuleb kunagi asuda üksikviroonlaste tegevusele Saksa okupatsiooni aastail, vihata ja innuta. Seda nõuab meilt, kui mitte Vironia ajalugu kitsamas mõistes, siis Euroopa ajalugu üldiselt. Kui vabadust armastavad eurooplased ei saa me mitte vähem nõuda, kui täpset teadmist, millist rolli mängis Eesti, kaasa arvatud Eesti akadeemiline pere, kaasa arvatud Vironia, Heinrich Himmleri terroriaparaadis.

Selle töö juures tuleb lähtuda printsiibist, et akadeemilise intiimorganisatsiooni elu sarnaneb perekonna omaga. Ehkki perekond ei kiida pimedalt heaks iga oma liikme igat tegu, siiski ta näitab kannatlikkust ehk sallivust, lootes alati kõige paremat, otsides kuni viimse hetkeni andeksandmise võimalusi. Kui lootused lõplikult puruneksid, siis leiaks ta (seda valusam olekski lootuste purunemine), et ta ise peab jagama oma eksiteele läinud liikme vastutusi. Spetsiifiliselt elab Vironia üldsus tänapäeval veel lootuses, et objektiivsete ajaloolaste karmid ja täpsed uuringud kuidagi võimaldavad vil! Karl Linnast (c. 1937/II) päästa neist süüdistustest, mis on tema vastu tõstetud seoses Tartu koonduslaagri operatsioonidega aastail 1941-42. Kui need lootused peaksid ühel päeval ka purunema, siis peab Vironia, kui ühisust ja kindlust hindev perekond, jagama oma eksinud poja vastutust ühiskonna ees.

Õnneks ongi ajalooline uuring juba käsil, erapooletu, mittte-viroonlasest sulest, mille esimised tulemused on mitte ainult avalikkusel kättesaadavad (kui [Västrik 2000]), vaid ka kasutusele võetud Vabariigi presidendi juures tegutsevas rahvusvahelises inimsuse vastaste kuritegude uurimiskomisjonis. Vironia üldsus elab siis praegu arusaamises, et ei mõisteta formaalselt hukka see, kelle asja juures elukutseliste ajaloolaste kohus veel istub - ootab, loodab, kannatab.

(c) Need printsiibid, mis valgustavad Berliini 1941-44 a. terroriaparaati, valgustavad paralleelselt ka Moskva kasutusel olnud aparaati, nii 1939-40 kui ka 1944-91 aastate okupatsioonidel. On teada, et Vironia külma sõja ajastu informaalne, ENSV-s vaikselt kokku käiv, pere mõistiski kohut, tegigi teatud kõrvaldamist oma ridadest. Ka on käesoleva juubelialbumi üldiselt pealiskaudsete ajalooliste teatmistega toimetusel siiski arusaam, et vil! Ülo Maramaa (c. 1930/II) langes Nõukogude Liidu ohvriks mitte juhuslikult, vaid tänu teatud, nimepidi nimetavale, jõule Vironias endas. (Siin - nii on toimetusele öeldud - erineb Ülo Maramaa saatus julgeolekuaparaadi haardesse juhuslikult langenud vil! Arnold Lainvee, c. 1935/II, omast.) Vajame siis Moskva puhul samuti edaspidiseid teaduslikke uuringuid, samuti ilma vihata ja ilma innuta.

ÜLALTOODU ON (b)(c) lõik oma vanas, 20010124T044300Z, variandis.

ALLJÄRGNEV ON (b)(c) lõik oma vanas, 20000915, variandis.

(b) Nii vil! Ülo Maramaa (c. 1930/II) kui ka viimane rahuaegne seenior vil! Arvo Lainvee (c. 1935/II) langesid kõige viletsamal viisil Nõukogude Liidu ohvriteks--mitte juhuslikult, vaid tänu teatud jõule Vironias endas. Vil! Maramaa puhul tähendas äraandmine peatset surma, vil! Lainvee puhul aga sundasumist kuni oma surmani keskeas. Sündmuste tagapõhjast oli juba sedavõrd piisav teadmine külma sõja ajastul, et okupeeritud Eesti informaalselt eksisteeriv Vironia pidas õigeks kompromiteeritud isiku kõrvaldamise oma ridadest. Siiski teaduslik, täpselt dokumenteeritud uurimus on soovitav. Sellise uurimuse läbiviimist (tuleks selgeks teha, kellega vene organites tehti koostööd, ja millistel ajenditel) tõenäoliselt raskendab asjaolu, et ENSV julgeolekutööliste toimikud rändasid pärast Eesti taasiseseisvumist üle Narva jõe. Liberaaldemokraatlik mõtlemisviis ei ole paraku veel sedavõrd sügavalt juurdunud tänapäevasel parlamentaarsel Venemaal, et juurdepääs igale arhiivile oleks võimalik. Nii tuleb meie ajaloolastel veel mõnda aega kannatlik olla.

(c) Tuleb kunagi asuda vil! Karl Linnase sõjaaegse tegevuse süstemaatilisele läbisõelumisele, vihata ja innuta. Seda nõuab meil, kui mitte Vironia ajalugu kitsamas mõistes, siis Euroopa ajalugu üldiselt. Kui vabadust armastavad eurooplased ei saa me mitte vähem nõuda, kui täpset teadmist, millist rolli mängis Eesti, kaasa arvatud Tartu näituseplatsile rajatud koonduslaager, järelikult kaasa arvatud Eesti korporantide pere, Berliini terroriaparaadis. Karl Linnase juhtumi USA kohtuprotsesside külg on kirja pandud käesoleva juubelialbumi "B3a" osas. On ka alati olnud teada, et Karl Linnase asja juures oli, peale USA poliitiliste jõudude omavahelist vastuolu, ka teatud Nõukogude Liidu lavastamine. Selle NSVL-u kohtu otsus, mis 1962. a. määras tollal USA-s asuvale Karl Linnasele surmanuhtluse, oli ära toodud ajakirjas "Sotsialistitsheskaja zakonnost" juba enne kohtuprotsessi asetleidmist ([Västrik 2000]). ("Sotsialistitsheskaja zakonnost"-i lugu meenutab teisitimõtleja Mart Nikluse kogemust Liidu ajakirjandusega. Istudes Permi oblastis glasnosti ajastul, karistusisolaatoris, luges Niklus ühest Moskva lehest, et ta olevat vaba. Nähtavasti kõrgelasuv instants oli juba teinud vabastamise otsuse Mart Nikluse kasuks, kuid alamad ühelt poolt toimetuses, teiselt poolt gulagis, ei suutnud oma paberitöid sünkroniseerida.)

Lavastamise tõenäosus oli eriti ilmne Vironia perele endale, kes ka andis edasi olukorra hinnangut Eesti USA pagulaskonna eestkostjatele. Vironia Toronto koondise arhiivides fotokoopia 23. novembri 1980. a. kirjast vil! Linnaselt ühele Unole, arvatavasti vil! Uno Koogile (c. 1939/II), annab aimata, milles Nõukogude Liidu poolne lavastus võis seista:

Nagu tead, tükivad kommud mulle naha vahele, Eestist toodud ja kommude poolt antud andmetel. Üks tunnistaja ütleb, et olla minuga tuttavaks saanud 1939. a. kevadel koolipoiste õppustel aspirantidena Tartus Kuperjanovi kasarmutes. Mina olin samal ajal 200 km eemal--Tallinnas Liivalaia tänaval asuvas Autotanki Üksuses.

Kui saaksin kellegi tunnistaja abil tõendada, et olin Tallinnas või et ma Tartus polnud, oleks sellest suur abi. Saaks selle pläramoka jutu tühjaks tunnistada.

Aga kus on see kirjas või kes olid aspirantidest 1939. a. jaanuaris minuga koos Autotankis (olime vist neljakesi) pole udust aimu. Olid arvatavasti 2. komp poisid--muidu oleks nimed või nõod meelde jäänud.

Suur osa meie lennu poistest on hukka saanud, vähesed on järgi. Rääkisin FR. Esticus Heino Tammerk'iga, ta oli 1. komp tema lubas otsida ja uurida, kuid see peab olema pime juhus, et keegi veel elus ning vabas maailmas on.

Isiklikult ei tea ka, kelle käest küsida või kelle poole pöörduda.

/.../

Tead Sa kedagi veel meie aspirantide lennust?

Mõtle ja uuri, ehk selgub midagi. Tundub, et ainuke lahendus oleks, kui leiaksin kedagi, kes oli Kuperjanovis ja teab, et ma seal polnud, või keegi kes oli minugi koos Autotankis.

Kui saaksin nimesid ja aadresse ükskõik kus maailma otsas, astuksin ühendusse.

Asjaga on kiire...

ÜLALTOODU ON (b)(c) lõik oma vanas, 20000915, variandis.