Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
REDIGEERIMISE KROONIKA (VIIMASED ETAPID ETTE)
* 20010818T235619Z
__{toomas.karmo} kandis SGML-allikasse filoloog {p.sarevet}-i
parandused
* 20001122T204035Z
__{toomas.karmo} panni SGML-allikasse pisimuudatusi tehtud paberile
{leo.kuus}-e poolt ja {tkarmo}-le yle antud umbes 10001118T1900Z
* 20000909T204541Zvarem
__{toomas.karmo} panni SGML-allikasse algvariandi
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{t.karmo} kontrolliga {lkuus}-e paberidokumendi vastu
__TEHTUD@20000909T204541Z
!_filoloog {p.sarevet} kontrolligu keelt
__TEHTUD@20010729
__peamised muudatused on komadesÜlaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Tartus oli kenaks kombeks, et seltsivend pärast ülikooli lõpetamist oma coetuse, oldermani ja sõbrad väikse peo pidamiseks, mida komitaadiks nimetati, kokku kutsus ja seal kõne pidas - mida ta on Vironialt saanud ja mida ta on Vironiale annud.
Kui ma 1938. aasta veebruari kuul viimase, kaubateaduse, eksami majandusteaduskonnas olin õiendanud, tundsin tarvidust seda sündmust pidulikult tähistada. Minuga koos lõpetasid sama eksami õiendamisega ülikooli minu onupoeg Voldemar Reinok (c. 1929/II) ja Erik Harkna (c. 1933/II). Arvasin, et me koos ühise vägeva komitaadi korraldame, aga koha otsimisega seotud probleemid sundisid mind peagi sellest kavast loobuma.
Minu olderman Valdeko Kangro (c. 1928/II) soovitas mulle komitaadil kõne pidada, kuid pidasin paremaks seda järgmiseks korraks reserveerida. Hiljem olen tihti mõelnud, mitte nii palju millise kõne ma tol korral pidanud oleksin, kui mida mul enne siit maailmast lahkumist selle kohta öelda oleks, mida ma olen Vironialt saanud ja mida Vironiale annud.
Kõigepealt tuleb mainida, et äsja ülikooli lõpetanud konvendi liige peagi leiab, et konvendis omaks võetud põhimõtted tegelikus elus igakord kehtivad ei ole. Kui ma enne Müncheni Eesti Komitee sekretäri kohale siirdumist nädalapäevad Berliinis peatusin ja meie saatkonnas töötasin, oli mul tarvis meie saadikule ja vilistlasele Karl Toferile visiiti teha. Pidasin tarbetuks saadiku sekretärilt küsida, millal saadik mind vastu võtta saab. Kaasvilistlasena arvasin, et mul sellise formaalsuse täitmist tarvis ei ole. Pääsesin küll saadiku jutule, kuid hiljem kogesin, et oleksin pidanud protokollist kinni pidama.
Pöördelised sündmused 1940. aastal näitasid, et vägivallaga on küll võimalik üht riiki ja tema institutsioone ning organisatsioone hävitada, aga inimeste meelsust ainult üksikutel juhtudel vägivallaga muuta saab. Väga ilmekalt oli mul võimalik seda kogeda, kui meie inimesed 1946. aastal Saksamaal Ameerika tsoonist ameeriklaste poolt Müncheni Eesti Komitee käsutusse antud Saksa korporatsiooni Alemannia ruumidesse meie aastapäeva kommerssi tähistama tulid. Meie põhimõtted, kombed ja traditsioonid elasid muutumatult edasi.
Ja kui hiljem Geislingenis ühel kommerssil toimuval koosolekul otsustati tulevikus ainult vilistlaste poegade ja nende sugulaste vastuvõtmisega piirduda (säte, pigemini soovitus, mis pärastpoole jäi rakendamata), siis annab see tunnistust sellest, et meie sooviks oli Vironiat, nii nagu meie teda tundsime, säilitada. Kui võõrastav on sellise otsuse taustal kodumaal meie vastaste poolt lendu lastud ütelust meenutada, et vanakurat oli meie kodumaa ekspluateerimise kahekümneks aastaks Vironiale välja rentinud.
Ühe mehe elus tuleb abiellumist kahtlemata kõige tähtsamaks sammuks pidada. Arvan, et tähtsuselt järgmiseks tuleb tema poolt valitud üliõpilasorganisatsiooniga liitumist lugeda. Sõpru on võimalik leida eeskätt noores eas ja konvendi elus ühiselt läbi elatud rõõmud ja mured panevad aluse sõprusele, mida ainult surm lahutada suudab.
Kui ma nüüd rohkem kui kuuskümmend aastat pärast Tartu Ülikooli lõpetamist küsimusele, mida Vironia on mulle annud, vastata püüan, siis ei erine minu vastus palju sellest, mida ma kuuskümmend aastat tagasi oleksin öelnud. Oleksin maininud eluaegset sõpruskonda, kuuluvust organisatsiooni, mille üle mul on põhjust uhke olla, tõekspidamisi, mis aegade jooksul on minu mõtlemist tahtmatult vormida aidanud. Kõige vanema Eesti korporatsioonina ja auväärse vilistlaskoguga Riia kosmopoliitsemast õhkkonnast Tartu tulles oli Vironia oma liikmetele istutanud põhimõtte, mida võib sõnadega noblesse oblige väljendada. Et meie peres piltlikult öeldes ka musti lambaid on leidunud, on muidugi kahetsusväärne, kuid paratamatu.
Kui ma oma kõnes, vastates küsimusele, mida ma Vironiale olen annnud, neid ameteid loetleksin, kuhu mind oli omal ajal Tartus valitud, siis tunduks selline vastus praegu ebakohasena. Vironia on osa meie akadeemilisest perest ja meie akadeemiline pere on osa Eesti rahvast. Järelikult, mida me pärast ülikooli lõpetamist kodumaa heaks oleme teinud, seda oleme ka Vironia heaks teinud.
Vironia vilistlastena ühendab meid kõiki ühtekuuluvuse tunne, mida sõnadega esprit de corps võiks kõige paremini iseloomustada. Samuti leiame, et kodumaa, samuti kui Vironia heaks, keegi meist küllalt palju teha ei suuda.
Vanadelt vilistlastelt oodatakse, et nad pikkade aastate jooksul ammutatud tähelepanekute põhjal kogunenud tarkuse noorematele põlvedele edasi annavad ja ollakse üllatunud kui selgub, et nende seisukohad on paljudes küsimustes jäänud samadeks, kui nad olid seda nende ülikoolist lahkumisel. Edasi puudub neil foorum, nagu seda oli üliõpilaspõlves komitaat, kus nad oma "tarkust" edasi anda saaksid.