Üldhüpotees Riia vaimu tähtusest

Pisiasjade jäädvustamisele, ja valusate konkreetsete küsimuste valgustamisele, lisaks võiks teha veel ülesandeks ühe üldise ajaloolise hüpoteesi läbimõtlemise. Hüpotees on lühidal kujul järgmine: Teatud inseneridele eriti omane, kuid siiski teaduskondade piire ületav, juba Riia aastail välja arendatud, kuivalt-kaine asjalikkus mängib paikapanevat osa Vironia sisemises tunnetemaailmas..

Kainuse mõiste seletamises võib algust teha sellega, mis on ilus, koguni majesteetlik, kuid mitte kaine. Oxfordi külastava turisti silma haaravad selle linna paekivist tornid ja müürid, ja ka selle linna ümbritsev pitoreskne maastik, oma metsade ja pisiküladega, oma Port Meadow ja Iffley Lock'iga. Külastajat ei pane imestama teadmine, et just too ümbrus oli üliõpilaspõlveaegseks tõusulavaks Sir Harold Wilsonile ja Leedi Margaret Thatcherile, ja et just selle linna üliõpilasteater sai Elizabeth Taylori ja Richard Burtoni rahalise suurtoetuste osaliseks. (Ümbrus võib oma elanikule avaldada teatud mõju. Aga ka vastupidi, teatud iseloomuga isik võib otsustada ennast siduda pigem ühe kui teise ümbruse füüsilise omapäraga. Raske oleks siin määrata, kumb on tingimus, kumb sellest tingitu.) Kõik on ilus, kuid kainust leitakse Cambridge'is. Vastandina Oxfordi mahedale paekivile näeb külastaja silm Cambridge'is mornivõitu telliskivist kolledzhimüüre, ja Oxfordshire'i mägelise maastiku asemel Cambridgeshire'is hoopis Venemaa või Manitoba-Saskatchewani-päraseid troostituid lagendikke. On nagu oodata, et selle ülikoolilinna prominentide hulka ei kuulu Wilson ega Thatcher, vaid pigem biokeemikud Crick ja Watson, küberneetik-matemaatik Turing ja kosmoloog Hawking.

Niisiis on siinpakutud hüpoteesiks et, nii kena, kui võib veel olla oksfordlik lõbumeelsus, oksfordlik kultuuriline-poliitiline lava, peitub siiski Vironia hinges, UNIX-i keelepruugis Vironia opereerimissüsteemi tuumas, midagi pigem cambridzhlikku, kainet ja asjalikku.

Ehkki Vironia värvid pidid 1900. a. kevadel olema oliivroheline-must-valge, asendati oliivroheline 1900. a. Riia Chargierten Conventi konjunktuuri sunnil violetiga. Värvide ülesastumise päeval mäletati Vironias, et violett on just inseneriteaduse värv, heraldiline vihje terasele. Palju on muutunud sellest süütust asutamisaastast, kus tehnoloogia, kõrgtehnoloogiagi, seisis suurelt osalt vaid terasest metallriistade valmistamises. Aga läbi terve Vironia ajaloo, kuni tänapäevani, on märgata kaine, inseneriteadusele omase, mõtlemisviisi mõjulepääsemist.

Väär oleks arvata, et ainult täpisteadlane suudab sellise mõtlemisviisi omaks võtta. Kaine, asjade illusioonidevaba hindamine on eelduseks eduks pea igas teadusalas, kuni humanitaarteaduste ja usuteaduseni välja. Sellist illusioonidevaba hindamisvõimet näeme me kohati ka käesoleva albumi veergudel ammusurnud mitte-inseneridest autorite puhul, kus näiteks "B1a" osas ajaloolane vil! Edgar V. Saks käsitleb 1935. a. vaatevinklist kadunud Riia konvendi sisemist elu, või "C" osas, kus majandusteadlane-riigimees vil! Karl Selter annab oma 1956. a. prognoose Eesti Vabariigi kunagiseks taasülesehitamiseks.

See oli see hindamisvõim--nii käib meie püstitatud hüpotees--mis tegi läbiviidavaks viroonlaste pürgimused Vabadussõjas ja mis pärast Tartu rahulepingut aitas korporatsioonil kohaneda uute oludega noores vabariigis. Sama hindamisvõim (nii me siin oletame) aitas Vironial ennast alles hoida läbi lootuste poolest vaeseid aastakümneid paguluses, kuni viimati hakati veenduma, et vabaduse pirrud löövad lõkendama mitte ainuüksi Gdanskis ja Prahas, mitte ainuüksi Doonau kaldail ja kunagises Checkpoint Charlie's, vaid ka isamaal. Püstitatud ajalooliseks hüpoteesiks on, et Vironia edu inseriteaduses ja majanduspraksises, eriti märgatav nii algaastail Riias kui ka tänapäeva Tallinna Tehnikaülikooli elus, on vaid korporatsiooni sügavama vaimuilma olemuse üks väliseid tunnuseid.

Ajaloo lahkamine on tuleviku mõistmise võti. Kui hüpotees peab vastu ajalooteaduslikule uuringule--ta on pakutud praegu vaid lähtekohana, ülesandena--siis võib loota, et ta ka aitab mõnel määral kaasa meie tuleviku sedavõrd eneseteaduslikumal, sedavõrd enesekindlamal, rajamisel.