Välispoliitika

Peatudes kõigepealt välispoliitika probleemide juures, ei saa jätta märkimata, et rahulepingud, mis Nõukogude Venemaa sõlmis Balti riikidega 1920. a. ja milledega Moskva valitsus tunnustas Balti riikide iseseisvuse, leidsid algusest peale asjaosaliste poolt täiesti lahkuminevat hindamist. Eesti, Läti ja Leedu uskusid nende lepingute sõna ja mõtet, neile tähendasid need lepingud nende rahvaste ajalooliste õigustatud nõudmiste rahuldamist. Nad olid valmis ausalt ja sõna-sõnalt täitma rahulepingute tingimusi. Neile olid need lepped igavesed, nii nagu nende dokumentide sisu seda pühalikult kuulutas.

Moskva valitsusele olid need kokkulepped, nagu Lenin seda ise oma seltsimeestele seletas, vajalikuks, kuid ajutiseks hingetõmbuseks. Oleks punaarmeel 1920. a. õnnestunud vallutada Varssavi, olnud Moskva juba samal aastal või veidi hiljem käristanud lõhki Balti riikidega äsja tehtud igavese rahu lepped.

Mitte õigus ja mitte ainult Balti riikide sõjaline edu Vabadussõjas 1918.-20. a. ei olnud nende lepingute garantiiks, vaid kõigi Venemaa naaberriikide: Soome, Balti riikide ja Poola koordineeritud sõjalise vastupanu maht (kõnelemata sellest, et Moskva valitsus samal ajal osa oma jõudu pidi suunama võitluseks vene valgete vägede vastu).

Vabadussõjale järgnevail aastail näis see äratundmine veel mõjutavat nimetatud riikide poliitikat. Tehti veel sõjaaegse solidaarsuse süvendamise ja arendamise katseid. Need aga vaibusid. Kahel põhjusel. Ülesehitusetöö igapäevaseid toimetused juhtisid tähelepanu siseasjadele. Noored riigid pühendasid oma pingutused majanduslikele ja sotsiaalsetele ülesannetele; riigikaitseasju aeti muu seas.

Nõukogude Venemaa asudes üles ehitama oma suurtööstust pühendas oma peamise energia sõjalise jõu kasvatamisele, missuguse ülesande teenistusse rakendati ka parem osa ülesehitatud tööstuse produktist. Tulemuseks oli vertikaalne majanduslik heaolu tõus Balti riikides ja Poolas, alaline tarbeainete puudus ja püsivalt ähvardav nälg, aga sõjalise jõu kohutav kasv Venemaal. Lõpptulemusena kuulub poola ja balti rahvaste majanduslik heaolu Venemaa valitsejatele ... See asjaolu väärib allakriipsutamist ajastul, mil paljudes vaba maailma maades liberaalsed-progressiivsed elemendid püüavad selgeks teha, et parim võitlusvahend enamluse vastu olevat majandusliku heaolu kasv.

Mida enam uute riikide kaitsejõud sattusid unarule, seda suurema tähtsuse omandas välispoliitika. Oma õnneks ja õnnetuseks sündisid uued riigid ajajärgul, mil Rahvasteliit omas vabas maailmas peaegu üldtunnustatud autoriteedi. Ühest küljest pakkus see autoriteet uutele riikidele nende esimestel aastatel rahvusvahelise pere liikmete tunnustuse ja hädavajaliku moraalse kaitse. Teisest küljest harjutas see kuulsusrikas institutsioon uute, samuti kui mõne vanema riigi poliitikuid lükkama oma mured rahvusvahelise kogu õlgadele ja jätma hooletusse või isegi saboteerima oma olukordi naabritega.

Eesti ja Läti vahel Vabadussõja ajal spontaanselt tekkinud ja sõja lõpul kirja pandud kaitse-liiduleping ei omanud hiljem seda püsivat moraalset ega materiaalset mõju, mis tal pidanuks olema. Vastuoksa, sõjaaegne ja rahu esimeste aastate intiimsus poliitiliste ja sõjaliste juhtide vahel asendus pahatihti ametlike «mõtetevahetustega», enam-vähem informatiivse tähendusega.

Suurimaks löögiks uute riikide ühisele kaitserindele ja nende moraalsele ühtlusele oli Leedu valduses oleva Vilna piirkonna haaramise poola sõjavägede poolt 9. sept. 1920. a. Saksa okupatsioonivägede evakueerimise järel 1918. a. langes Leedu idaosa sissetungivate vene enamlaste kätte, kes aga 1919. a. kevadel poolakate poolt sealt välja tõrjuti. Teist korda tungisid nõukogude väed Leedusse 1920. a., kuid rahulepinguga 12. juulil 1920. a. tunnustas N.Vene iseseisvust. Vilno haaramise läbi poolakate poolt kaotas Leedu väljavaate ühise piiri saavutamiseks N. Venemaaga: mõlema riigi vahele jäi Poola kiil, mis veelgi laienes Poola ja N. Liidu rahulepingu (12. märts 1921) tagajärjel, millega Poola idapiir määrati ca 100 km ida poole Vilna maakonda.

Leedu välispoliitika esindajad, kellega mul oli au kokku puutuda alates 1930 a., näisid võrdlemisi vähe huvitatud olevat Nõukogude Venemaa poolt ähvardavast ohust. Nende peamine tähelepanu oli suunatud Vilno tagasisaamisele, s.o. Poola vastu, keda Leedust lahutas okastraadiga suletud piirijoon ja kellega Leedul kuni 1938. a., s.o. kuni viis minutit enne kella 12, puudusid diplomaatilised vahekorrad. Uute riikide juhtivad ringkonnad olid kohustatud tundma püsivat ja ühist muret Moskva poolt ähvardava ohu pärast. Leedu poliitikud näisid olevat vabastatud, õigemini eemale tõrjutud sellest vastutusest. Kõige arvurikkamal Balti rahval - leedulastel - ei olnud vajadust tunda muret Nõukogude Venemaa poliitika pärast ega tarvitsenud nad olla teistega solidaarsed. Kui 1934. a. tuli toime Balti riikide koostööleping, siis fikseeris see dokument olemasoleva paradoksaalse seisukorra: Eesti ja Läti kuulutasid, et koostöö küsimuste alla ei kuulu Vilno küsimus, s.t. et nemad ei olnud Leedu-Poola tülist huvitatud. Leping ei maininud, et Leedu peagu niisama vähe tundis huvi murede vastu, mis Eestit ja Lätit vaevasid nende idanaabri pärast, kuid see oli nagu vaikselt mõistetav. Kuna ka Meemeli küsimus, s.o. Leedu tüli Saksamaaga, oli eraldatud Balti koostöölepingu pädevusest, siis kujunesid Balti välisministrite iga-aastased kokkusaamised (millest ka mina kaks korda välisministrina osa võtsin) väga huvitavaks ainult niivõrd, kui asjad puutusid Rahvasteliitu ja teistesse kaugemalseisvatesse riikidesse, pealiskaudseteks aga elu ja surma küsimustes, mis puudutasid vahekordi meie naabritega. Pean siiski tunnistama, et meie leedu kolleegid suuremat huvi osutasid muredele, mida meie tundsime Moskva kasvava agressiivsuse pärast, kui meie oma huvi ilmutasime Leedu-Poola ja Leedu-Saksa küsimuste vastu.

Eesti ja Poola suhted olid head. See oli kahjuks kõik, mis nende kohta võis öelda. Vabadussõjas õnnestus eesti ja poola vägedel end kõige kiiremini organiseerida. nad mitte ainult ei puhastanud kiiresti oma maad, vaid aitasid vabastada ka teiste Balti riikide territooriume punavägedest. Ksvil! G. Jonsonile alluva eesti ratsaväe üks osa, kapten Johan Holbergi juhtimisel, ületas 1919. a. suvel Jakobstadti kohal Düüna jõe ja kohtas 40 km lõuna pool poola ratsaväe osi, kes olid sinna tunginud lõunast. Nende tangide vahele jäid lääne pool asuvad punaväe üksused. Sõjaaegne lahingusõprus vajutas kahe riigi sõjameestele seltsivendlikkuse pitseri. Kahjuks ei suutnud poliitikud taibata selle ajaloo õppetunni tähendust ega teha sellest vajalikke järeldusi. Selletõttu jätsid sõjaaegsed kogemused meie vahekordadesse ainult romantilise vastastikuse imetluse ilma poliitiliste konsekventsideta.

Poola, kes oma suuruse ja ajaloo käigu tõttu oli määratud uute riikide välispoliitika teenäitajaks, ei täitnud seda ülesannet. Vastuoksa, häirides Leedut Vilno pärast, ta muutis ühise poliitika peagu võimatuks. Eestit külastasid mitmed Poola riigimehed: president Moscicki, peaminister Slavek, kaubandusminister Roman ja välisminister Beck. Neil külaskäikudel polnud mingit tähtsust kui demonstreerida välismaailma ja oma elanike ees midagi, mis kahjuks ei eksisteerinud - Balti ja Poola riikide poliitilist koostööd. Härra Beck oli minu külaline 1938. a. suvel. Keegi teine polnud nii selgesti formuleerinud Poola kui suurriigi seisukohti ja nõudmisi kui härra Beck. Selle suurriigi ümber pidanuks koonduma nn. kolmas Euroopa. Samal ajal aga kirjeldas härra Beck mulle, kuidas Poola oli valmistanud ette sõjalist demonstratsiooni Leedu vastu, et ultimatiivsel teel sundida viimast tunnustama status quo'd Vilno maal. Härra Becki sõnade järgi olid Poola-Vene suhted endiselt jahedad ning viimasel ajal jooksnuvat must kass ka Poola ja Saksa vahelt läbi. Olin väga alarmeeritud neist avaldustest ja kandsin need ette president Pätsile, kes jagas minu muresid. Ajal, mil Kreml muutus aina ähvardavamaks (eesti kalurite mõrvamine vene piirivalve poolt Peipsi järvel, Zhdanovi agressiivsed sõnad meie suhtes), lahendas Poola oma vahekordi Leeduga ultimaatumi teel ja libises ohtlikku tülli Saksamaaga ...

Võib-olla võinuks siiski aja jooksul mingi ühine Balti-Poola kaitsepoliitika kujuneda Moskva agressiooni vastu, kui Saksamaal ei oleks võimule tulnud Hitler ühes nende ressentimentidega ja dünaamiliste ekspansiooni-illusioonidega, mida Hitler kehastas ja enda ümber koondas.

Eesti ja Läti vahekorrad Saksamaaga ei jõudnud kunagi kujuneda selliseks, nagu nad pidanuksid olema. Nad muutusid Vabadussõja ajal halvaks mitte maareformi tõttu, nagu mõned vahest arvavad; pigemini oli maareform oma ajaloolisel kujul nende halbade vahekordade tagajärjeks. Nagu klassikalises tragöödias vastased taotledes oma õigust tõukasid üksteist ja iseennast lepitamatuisse vahekordadesse kuni konfliktini, millest kasusaajateks võisid olla ainult kurjad vaimud ...

Kui Lenin tuli Venemaal võimule 1917. a. oktoobris, kuulutas ta, et suurmaaomandid jaotatakse tööliste ja talupoegade vahel. Ta käskis need maad kohe üle võtta. Tol talvel asusid kohalikud nõukogud Baltikumis mõnel pool mõisamaid üle võtma. See protsess oli väga aeglane, sest eesti ega läti rahvas ei usaldanud Vene punast valitsust, nende lubadusi ega uskunud nende võimu püsivusse. Eesti rahvas soovis ära oodata, mida ütleb selle kohta tema enda poolt valitud Maapäaev. Siiski, mõisamaade revisjoni ja maareformi nõue, mis Eestis oli pärit juba Rootsi ajast (XVII saj.), sai kahtlemata Vene 1917. a. märtsi- ja oktoobrirevolutsioonis uue tugeva tõuke.

Eestis kuulus 58% kogu kasutatavast maast 1190 mõisale (millest ca 1/2 miljonit hektaari oli välja renditud väikemajapidajatele), 42% - ca 51 600 ostetud talule. Tööstuse vähese arengu pärast moodustas maa peagu ainsa majandusliku iseseisvuse ja edu aluse. Maaelanikest aga oli ca 2/3 maata. Ajutise Maanõukogu (kes end 1917. a. novembris oli kuulutanud kõrgemaiks võimuks) vanematekogu pani oma manifestiga 24. veebruaril 1918. a. Ajutisele Valitsusele ülesande viibimata välja töötada seadus maaküsimuse lahendamiseks «laialdastel demokraatlikel alustel».

Saksa sõjaline okupatsioon restaureeris mõisaomanike õigused, kuid kui saksa väed 1918. a. novembris Eestist lahkusid, tungisid punaväed nende kannul maale, lubades jaotada mõisad neile, kes ise maad harivad. Maanõukogu, truuks jäädes oma «maaküsimuse lahendamise poliitikale laialdastel demokraatlikel alustel», andis 27. novembril 1918. a. määrused mõisamaade kontrolli alla võtmise ja maaolude esialgse korraldamise kohta. Ajutine Valitsus, mobiliseerides kodanikud võitluseks Moskva agressiooni vastu, lubas, et kõik, kes võtavad osa kodumaa kaitsmisest, saavad maad, kui nad seda tahavad harida. Need aktid veel ei sisaldanud konkreetseid andmeid agraarreformi ulatuse ega tingimuste kohta. Pean vajalikuks aga alla kriipsutada, et saksa soost Eesti kodanikud, nende seas mõisaomanikke ja nende poegi, võitlesid eesti rahvaväe koosseisus enamlaste kallaletungi vastu, jäädes lojaalseks Eesti kodumaale. Ent osa suurmaaomanikke, kes olid vahepeal põgenenud Preisimaale, astusid nn. Landeswehri pataljoni, mis ühes saksa uue Reichswehri esimese diviisiga kindral v. der Goltzi juhatusel alustas võitlust Kuramaal enamlaste vastu. Kindral v. der Goltz haaras aga peagi riigivõimu Lätimaal, mille vabastamisest tema väed osa võtsid, ning tungis siis 1919. a. juunis kallale eesti vägedele. See kokkupõrge, mis on läinud ajalukku Landeswehri sõja nime all, mürgitas Eesti vahekorrad Saksamaaga. Võib-olla põhjustas see ka maareformi radikaalse viisi, kindlasti aga pikendas ta mõisade eest tasumaksmise küsimust. Ilma eespool mainitud rõhuva enamuse saksa soost kodanike lojaalsuseta oleks see avantüür mürgitanud eestlaste ja saksa rahvusest kodanike vahekorrad üldse.

Maareform oli ajalooline, poliitiline ja sotsiaalne paratamatus. Ei olnud võimalik seda teostada nii, et suurmaapidajad sellega täiesti rahule oleksid jäänud. Sündmuste traagilise käigu tõttu tekkis selle reformi ümber peagu lepitamatu vaen, mis oleks võinud tulemata jääda.

Kindral v. der Goltzi avantüür tekitas läti ja eesti rahva seas suure kibestumise. Kuni 30-ndate aastateni polnud Eestis ega Lätis paremat vahendit teatud ringkondades häälte kogumiseks kui sarjata endisi mõisnikke ja siis sakslasi üldse. Seda odavat võtet kasutasid mitmed demagoogid. Kui Riigikogu viimaks, vastavalt Eesti-Saksa erikokkuleppele, võttis vastu mõisnikele tasumaksmise seaduse, siis tahtis Riigikogu pahempoolsema partei tolleaegne juhatus viia selle seaduse rahvahääletusele, et teda seal läbi kukutada ja endale poliitilist kapitali koguda.

Vaadates tagasi Balti riikide ja Saksamaa suhete kujunemisele peab tunnistama, et juba algusest peale ilmutas Weimari-Saksamaa valitsus kahjatsusväärset mittemõistmist nende suurte sündmuste suhtes, mis ida pool tema piiri olid aset leidnud. Võib-olla pidanuksid meie riigimehed hoolsamalt püüdma kustutada mineviku halbu varje ja leidma vajalikku kontakti demokraatliku Saksamaaga. Suurema õigusega võiks aga teha selle etteheite Saksamaa valitsejatele, kelle riiklikud kogemused ometi suuremad pidanuksid olema kui Balti riikide poliitikuil. Hitleri võimuletulek tõi Saksa ja Balti riikide vahekordadesse uued mured. Heitlus maareformi pärast kuulub ajalukku. Selle draama tegelased osalt elavad praegu. Iseseisvate Balti riikide vahekordade korraldamine Saksamaaga saab olema meie kodumaa ülesehitajate üheks tähtsamaks ülesandeks.

Veel suurema ohu moodustas Poola-Saksa vahekordade areng. Üheks põhjuseks oli nn. Danzigi koridor. Poola riigi taastamisel loovutati Lääne-Preisi maa-ala Poolale, osalt ajaloolistel põhjustel (kuna Saksa Ordu sõja läbi oli kaotanud selle maa 1466. a. Poola kuningale), osalt sellepärast, et peagu 30-miljoniline Poola riik vajas väljapääsu Balti merele ja nimelt jõge pidi, mis voolab läbi Poola - Visla (Vistula) suuet mööda. Ilma et arutada põhjusi, miks Poola ja Saksamaa vahekorrad aegamööda eksplosiivseks muutusid, peame konstateerima, et a) Balti riigid kaotasid oma vabaduse ja kandsid äraarvamatuid ohvreid selle tõttu, et Poola ja Saksamaa vahel puhkes sõda, ja et b) meil puudub tunne, et Poola ja Saksa valitsuse poolt oleks tehtud kõik selleks, et seda katastroofi ära hoida. Teiste sõnadega - kaks suuremat riiki Balti mere ääres, õigemini nende juhid saatuslikul ajal ei täitnud seda suurt ülesannet, mis nende riikide suurus, nende õigused teiste rahvaste peres, nende geograafiline asend ja nende ajalugu neile olid asetanud. Nad põhjustasid mitte ainult poola ja saksa rahva, vaid kõigi teiste rahvaste hävingu, kes õigusega olid asetanud neile oma lootused.

Teise maailmasõja tagajärjel on Poola-Saksa vahekordadesse tekkinud uued komplikatsioonid, võrratult raskemad kui need, mis olid selle sõja põhjuseks või ettekäändeks. Meie ülesandeks ei saa olla nende probleemide lahendamine. Meie peame vaid tegema konsekventse meie kogemustest. Need on järgmised:

1. Lootused, mida Balti riigid panid Rahvasteliidule, osutusid petlikeks. Ebakindlad on lootused, et UNO või mingi maailmaorganisatsioon suudaks alatiseks ära hoida riikidevahelisi konflikte. Võib-olla suudab ta seda teatud aja. Selle organisatsiooni rahustav mõju ei ulatu kaugemale hegemoonilise liikme tahtest ja valmisolekust kanda rahu säilitamise kulusid kõigis maailma nurkades ja tema julgusest olla ebapopulaarne.

2. Veendumus (millele oli rajatud Balti riikide kaitsesüsteem), et Moskva agressiooni korral Poola meid aitab, osutus 1939. a. petlikuks põhjusel, et Poola ise Saksa ja Vene kombineeritud kallaletungi objektina paralüüsiti enne, kui Nõukogud meid atakeerisid. Kui Poola ja Saksa vahel ka pärast Poola vabastamist jääksid püsima tülid, mis võivad viia konfliktideni või Saksa Vene koordineeritud püüdlusteni kõnesolevas ruumis, oleks Balti riikidele, samuti kui teiste samas ruumis olevate maade iseseisvus alaliselt ohustatud, eeldades, et Venemaa andub oma ajaloolistele ekspansioonihimudele, mida peab arvestama. Balti riikide iseseisvus on otseses sõltuvuses Poola-Saksa vahekordadest, välja arvatud hüpoteetiline juhus, kui tulevase Venemaa poliitiline ilme pakuks sellele iseseisvusele garantiisid, mis seni 800 a. kestel on puudunud. Balti riikide taastaja peavad hoolitsema selle eest, et nad ei ehitaks oma maja liiva peale, nagu meie kahjuks olime sunnitud tegema 1920. a. ja hiljem. Meie vabanduseks võib öelda, et meil polnud teist valikut ja et meie ei teadnud, et meie hoone alusmüüriks on liiv.

3. Balti rahvad võivad edukalt toetada üksteist poliitiliselt ja tarbe korral jõuga ainult siis, kui nad moodustavad ühe rahvusvahelise ühiku. Seda vajadust ei suuda rahuldada mingid liidu- ega koostöölepped.