Kuidas luua usaldust?

Rootsi üritas Esimese ja Teise maailmasõja vahel saavutada Nõukogude-poolset usaldust rea avalduste ja meetmetega. Läti ajaloolane Karlis Kangeris loetleb oma doktoriväitekirjas mõned. Tema arvates taotles Rootsi Nõukogude toetust

Vaatamata Rootsi passiivsusele Balti riikides ning aktiivsusele Nõukogude huvide esindamisel rahvusvahelisel areenil tekkis ikkagi teatud usalduskriis N. Liidu ja Rootsi vahel. See väljendus näiteks Nõukogude meedia kampaanias, mis tekitas muret Rootsi valitsusringkondades. Nõukogude poolt heideti ette

Lisaks osales Rootsi prints Gustav Adolf Tartu ülikooli 300. aastapäeva pidustustel 1932. a. Neli aastat hiljem avas ta Narvas monumendi Karl XII 1700. a. võidu tähistamiseks. Rida rootsi ja soome haritlasi aitasid üles ehitada Tartu ülikooli rahvusvaheliseks õppeasutuseks - mälestustahvel aula trepikojas jäädvustab tänaseni nende nimesid.

Kuigi Nõukogude kriitika oli alusetu või tugevasti liialdatud, aitas ta arvatavasti kaasa Rootsi Läänemere-poliitika passiivsemaks muutmisele. Veelgi tähtsam oli nii Vene kui Saksa riigi kasvav rahvusvaheline jõud.

Saksa juhtivad ringkonnad ei soovinud ka mitte enne Hitleri-poolset võimu ülevõtmist näha tugevat, liitunud Baltikumi. Nõrgad ja lõhestatud riigid oleksid olnud kergemini mõjutatavad ja surutavad, kui Saksamaa ise taastab oma jõu ja ehk soovib jälle suurendada oma mõju ida suunas. Rootsi valitsus soovis vältida kõike, mis oleks võinud anda sakslastele (või venelastele) mulje, et soovitakse pahatahtlikult kasutada nende ajutist nõrkust, suurendamaks Rootsi võimu Läänemere piirkonnas. Rootsi, eriti Rootsi sotsiaaldemokraatide huvi vähendasid ka parempoolsed pöörded, mis viisid Konstantin Pätsi võimule Eestis ja Karlis Ulmanise Lätis 1934. a.

Rootsi välis- ja julgeolekupoliitika ametlik kroonik, Rootsi välisministeeriumi endine arhiiviülem Wilhelm Carlgren võttis oma ülevaates kokku Rootsi ja Baltikumi suhted Esimese ja Teise maailmasõja vahel järgnevalt: "Tervel sõdadevahelisel ajal kumab juhtivatest Rootsi välispoliitilistest ja sõjaväelistest ülevaadetest läbi umbusk Tsaari-Venemaa impeeriumi lagunemisest tekkinud kolme Balti vabariigi võimaluste vastu kaua säilitada oma vabadust ja iseseisvust. Algusest peale vältis Rootsi väga täpselt igasuguseid poliitilisi või sõjaväelisi kohustusi nende suhtes ning üritas hoida ka Soomet neid võtmast... Muidugi soovisid Rootsi poliitikud ja sõjaväelased, et kehtiv olukord Baltikumis, kaitsevallina N. Liidu ja Läänemere vahel, püsiks nii kaua kui võimalik. Aga ei tahetud teha mingisuguseid panuseid olukorra säilitamiseks - erinevalt sellest, mis puudutas Soomet."

Järgnesid Molotovi-Ribbentropi pakt, Teine maailmasõda, okupatsioonid ja anneksioonid ning järjekindel Rootsi Läänemere-poliitika, mida võiks kokku võtta nii: Rootsi valitsus tegutses väga sihikindlalt, tehes järeleandmisi sellele suurvõimule, mis erinevatel aegadel tundus olema või võis muutuda tugevaimaks Läänemere piirkonnas. Sõja algul tehti rohkem järeleandmisi natslikule Saksamaale, lastes neil näiteks saata sõjaväelasi Rootsi raudteede kaudu okupeeritud Norrasse, ning mida aeg edasi, seda rohkem järeleandmisi N. Liidule - kiirustades tunnustama Balti riikide anneksiooni, andes välja esiteks Balti kulla, siis Balti põgenike paadid ja lõpuks ka 147 Balti sõjaväepõgenikku 1946. a. jaanuaris, ning vaadeldes kõiki Balti põgenikke kui ka N. Liidu kodanikke kuni Balti riikide taasiseseisvumiseni.

Kõike seda olen lähemalt käsitlenud oma rootsikeelses raamatus "Sverige och Estland. Äntligen goda grannar!" (Akademiförlaget, Göteborg 1991).