Rahvas

Sellega oleme jõudnud mureni, mis meie südant kõige valusamini pigistab: kust võtta need inimesed, kes peavad kodumaad üles ehitama? Pärast Vabadussõda ja Venemaa eestlaste kojutulekut oli Eestisse koondunud peagu kogu rahva jõud. Füüsiliselt polnud sõjad ega näljad pärast XVIII sajandit elanikkonda tunduvalt nõrgendanud. Vaimselt oli meie vana kultuurrahvus XIX sajandi esimesel poolel ärganud, siis kiirel sammul edenenud ja XX sajandi algul Lääne-Euroopa kultuurrahvaste tasemele jõudnud. Seda ei saavutatud mängides. Kolm generatsiooni oli kõik, mida nad majapidamises suutsid talletada, investeerinud laste haridusse. Kümned tuhanded olid raskustega võideldes, puudust ja viletsust kannatades omandanud haridust ja tehnilisi teadmisi. Teadusejanus ja võitluses valguse pärast võrsusid üles tuhanded, ei - kogu inimpõlv, kes ei peletanud ühtegi vaeva ega ohtu, et selgitada tõde, et püüda õiguse ja õigluse poole, et omandada oskusi ja ehitada eesti koda. Sellejuures oli peagu igaüks neist vanema põlve haridusesangareist iseloomuline, vastavalt neile erioludele, milles igaüks neist oma pea ja käe järele loodusjõuliselt oli sirgunud. Nüüd on suurem osa sellest meie paremikust varisenud võõra võimu, hullude ja mõrvarite ohvrina. See kaotus on asendamatu, vähemalt lähemate aastakümnete jooksul.

Kui uskuda mõnda meie nn. poliitikut, siis peab arvama, et vaba Eesti kujuneb mingiks paradiisiaiaks, mille uksel seisavad pisiparteide keerubid, kes igaüks oma mõõdupuu järele eemale tõrjuvad sissetunglejaid. Usume, et Eesti hakkab õitsema ja haljendama. Loodame, et ta kord võrsub ihalduste maaks. Enne seda peab seal vähemalt üks inimpõlv palgehigi sees töötama, koristama ja ehitama. See generatsioon ei koosne kindlasti mitte ainult olenditest, kes kõik igast vaatekaarest oleksid kõige eeskujulikumad. Nad harivad seda kurnatud maad sellepärast, et see on nende esiisade maa, et nad seda armastavad, et nad tahavad püstitada uue õigluse ja vabaduse riigi seal, kus nende eelnevad põlved elasid, just nende paleuste kohaselt, nagu see riik pärast Vabadussõda oli asutatud. See andumus õiendab kõik, ta asendab peagu kõik. Peaaegu, sest ülesehitamistööks on peale selle vaja oskusi. Möödunud aastal mitmekesistas ühe eksiilpartei juht Rootsis sellega oma kuulsust, et ta avalikult ennustas, et eesti noorsoost suur osa ei tahtvatki tagasi pöörduda vabale kodumaale. Võib-olla eksis ta, võib-olla pidanuksime meie ja too ennustaja rohkem hoolitsema kodumaa-tunnete ärkvelhoidmise eest noorsoos?

Vaba kodumaa vajab igaüht, kuigi ta esialgu ei saaks pakkuda seda ainelist tasu inimeste vaeva eest, millega nad võõrsil on harjunud. Sellele lisaks aga kindlustab ta vaimse rahulduse ja annab võimaluse iseseisva ettevõtte või talu loomiseks, mis võõrsil enamikul puudub.

Siiski, parimal juhul ei suudaks meie vajaliku kiirusega teostada kodumaa restaureerimist, kui me ei avaks Baltimaade väravaid immigratsiooniks. Arusaadav, et laiaulatuslik sisserändamisepoliitika toob Baltikumi ühiskonnale uusi, komplitseeritud ülesandeid. Ta tuleb nendega toime.

Igal juhul peab Eesti vabanema praegusest vangistusest ja uuesti olema iseseisev. See on meie rahva vankumatu tahe. Punaste türannide massilise hävitamise poliitika ei suuda seda tahet kõigutada: ta võib vaid Venemaa positsiooni Ida-Euroopa rahvaste peres otsustavalt kahjustada. Venemaa huvides on Balti rahvaste elude hoidmine.