Majandus

Mulle oli usaldatud Eesti majanduse juhtimine alates 1933. a. oktoobrist kuni 1938. a. aprillini. Olen koostanud kõige väiksema kriisiaegse riigieelarve 1934/35 a., samuti peagu kõige suurema Eesti eelarve 1938/39. a. See annab vaid puuduliku pildi põllumajanduse, tööstuse ja laevanduse ekspansioonist tol ajajärgul. Minu ülesandel ja kooskõlastusel koostasid mõned minu kaastöölised programmilise ülevaate Eesti loodusvarade, põllunduse ressursside jm. võimaluste kohta. See töö ilmus Konjunktuuri ajakirja erinumbrina. Arvan, et tõhusam osa selles ülevaates leiduvatest eeldustest jääb püsima ja põhilisem osa selles programmis seatud eesmärkidest on õpetlik ka tulevikus vaba kodumaa ülesehitamisel. Lodan, et siis avaneb uusi võimalusi tööstuse ja talunduse ekspansiooniks, mida meie programm ei saanud ega taotlenud arvestada. Kasutan juhust, et avaldada oma tänu eesti majandusteadlastele, eesotsas ksvil! V. Rauale (c. 1921/I) ja A. Kütile ning prof. E. Poomile, kes oma armastust kodumaa vastu on tunnistanud sellega, et nad ka eksiilis on pühendanud oma tähelepanu Eesti majanduse jälgimisele iseseisvuse ajal ja hiljem.

Siinkohal on võimalik puudutada ainult mõnd põhiprobleemi, mille ees vaba kodumaa ülesehitajail tuleb seista. Mul oli heameel kuulda, et USA eestlaste esindaja (tema nimi vääriks jäädvustamist) olevat lahkunud mingist Euroopa eksiilpoliitikute klubist põhjusel, et viimane kalduvat pooldama kolhoosisüsteemi säilitamist nende kodumail ka pärast viimaste vabastamist.

Meie, vabaduse eest võitlejad, tahame, et meie kodumaa saaks vabaks võõrast võimust ja et ta jääks vabaks ka oma võimu all. Ükski maa aga ei suuda jääda vabaks, kui tal puudub majanduslikult tugev, arvurikas, riigivõimust sõltumatu eraomanike ja tulundajate (talupidajate, vabade elukutsete, majaomanike, töösturite, kaupmeeste, käsitööliste ja eratalituslike töövõtjate) kiht. Konstitutsiooni ajalugu pole muud kui maaomanike ja kolmanda klassi heitluse lugu valitsejate omavoli vastu. Eraomanike ja tulundajate massiivne kiht kujundab riigis tolle poliitilise vabaduse atmosfääri, mida naudivad ka mitteiseseisvad kutsealad, m.s. riigiametnikud. Ilma talupidajata oleksid viimased just samasugused roomajad, nagu nad on N. Liidus. Olles majandusministriks, pidin kord keelduma täitmast ühe talunike grupi soovi. Mehed külastasid mind ja ähvardasid kaevata minu peale Riigikohtusse. Vastasin, et kuna ma talitasin oma võimu piirides, ei saaks kohus mind sundida toimima teisiti. «Siis läheme riigivanema (presidendi) juurde,» kuulutasid need kanged mehed. Ma ei saanud teisiti kui tänada neid talunikke nende mehise meele eest. Kodumaa ülesehitajate esimeseks mureks peab olema säärase inimpõlve kasvatamine ja nii ruttu kui võimalik, pidades meeles, et vabaduse ainukeseks püsivaks garantiiks on riigivõimust majanduslikult sõltumatu kodanik.

Kõik näited, mida kolhoosisüsteemi kaitseks esitatakse, on tühised targutused. Mitte ainult, et vaba talunik on majanduslikult produktiivsem kui kolhoosnik - ta on ka demokraatia kindlaim tugi, mida mingil juhul ei saaks asendada näiteks tööliste ametiühingud. N. Liidu praktika tõendab, et ametiühingud muutusid domineeriva partei tähtsusetuiks büroodeks, niipea kui too partei oli lammutanud iseseisva talupoja seisuse. Sellepärast hoidume vaimsete kolhoosnike eest!

Paari aasta eest ilmus Rootsis neli numbrit üht noorurite ajalehte. Kahtlemata kandis tolle trükitoote autoreid armastus kodumaa vastu. Lugesin seda suure huviga, kuigi ma ei saanud olla kõigega nõus, mida ma tollest ajalehest leidsin. Ühe minu arvates olulise küsimuse kohta pean vajalikuks avalikult seisukohta võtta. Lugesin tollest publikatsioonist ühe loo radikalismi kiituseks. Autor läks nii kaugele, et väitis, nagu oleks Eestis ainult radikaalsus kõik suured asjad teostanud, näiteks ka maareformi. Siin tahan teha korrektuuri: möönates, et maareform otsustati radikaalselt, väidan, et tema raskuste kandjad ja elluviijad ei olnud radikaalid, pigemini nende vastased. Uute talude loomine nõrgendas ajutiselt rahvamajandust ja nõudis kolossaalseid summasid, mida ei suutnud kokku kanda uued asunikud. Olen oma isa aidanud korda seada üht paljast asunikukohta ja tean, et selleks on tarvis hoopis muid asju kui radikaalsust. Aukartuses meenutame uute asunike vaimustust, töökust ja visadust uute talude loomisel. Ma kindlasti aga ei eksi, kui ütlen, et maareform õnnestus suurel määral tänu sellele, et vanad talud ja muud korrasolevad produktsioonivahendid suurema osa rahvamajanduse avalikest ülesannetest (kaasa arvatud krediitfunktsioonid) seni oma õlgadel kandsid, kuni mõisamaad (s.o. üle poole haritud pinnast) olid struktuuriliselt ümber korraldatud ja vastavalt oma osatähtsusele tootmisprotsessi ja avalike koormiste kandmisse lülitatud. See tehing õnnestus suurel määral tänu põllumajanduse saaduste erakorraliselt kõrgetele hindadele pärast Vabadussõda. Ent siiski maksis kogu rahvas maareformi ning teiste vähem-õnnestunud majanduslike ürituste eest, samuti rahvamajanduse üldise jõustamise eest, maareformi ajal ja kiuste, rahakursi devalveerimisega, kõnelemata Venemaalt saadud kontributsioonikulla kulutamisest samadeks otstarveteks. Nii oli maareformi kandjaks uute talude omanike raske töö ja vaeva kõrval endisest ajast pärit produktsiooniaparaat eesotsas vanade taludega ja neid tuleb eeskätt tänada maareformi õnneliku teostamise eest, mitte radikaalsust, mitte neid, kes radikaalsel viisil maareformi otsustasid põhjustel, mida eelpool mainitud, ja põhjusel, et neil polnud aimu maareformi elluviimise majanduslikest raskustest.

Vaba Eesti ülesehitajad seisavad tulevikus palju rängemate raskuste ees. Mitte ainult, et nad peavad sajaprotsendiliselt ümber korraldama meie talunduse, varustades neid kõige vajalikuga, nad peavad palju laiemas ulatuses kui toona ümber korraldama ka muu tootmisaparaadi. Sellejuures puudub neil see majanduslik kandepind, mis meie vanemat põlve aitas teostada maareformi. Prof. E. Poom on ühes ülevaates püüdnud arvestada seda kapitali, mida ta selleks otstarbeks vajalikuks peab. Selge on, et meie seda hiigelsummat kusagilt ei saa, kõnelemata sellest, et liiga suured välisabi summad võivad moonutada valitsejate ja rahva loomulike vahekordade kuju. Meie võime loota peamiselt eraettevõtjate (taluniku, töösturi jne.) ja piiratud ulatuses võõrkapitali algatusele. Seda ka ainult siis, kui meie neile pakume riiklikult ja sotsiaalselt stabiilse süsteemi, mida nad võivad usaldada. Oma tööjõu ja raha mahutamiseks leiavad inimesed maailma ka muid paiku kui Baltikum. Balti riikidel on tulevases maailmas teatavaid eeldusi, mis võivad meelitada algatusvõimelisi just sinna oma kodu rajama; nende eelduste hulka paraku ei kuulu radikaalsus. Viimane maksab tavaliselt palju raha ja on sobiv riigile, kus leitud küllaldaselt ringkondi, kellelt võib raha võtta, mitte aga maale, kus peagu iga kodanik ootab abi riigilt. Eesti ülesehitamine pärast Vabadussõda ja 1933.-38. a., samuti Saksa liiduvabariigi ülestõus varemeist peaks olema küllaldaseks õpetuseks selle kohta, mida tähendab töötaja ja kapitali investeerija usaldus. Majandus saab olla kas riiklik või eramajandus; esimene on rajatud sundusele ja arusaamatusele, viimane on rajatud usaldusele. Eramajandus võib endas taluda tugeva riikliku või kooperatiivse sektori, eeldades, et see käitub eraettevõtete kommete kohaselt.

Siiski on kahju, et nimetatud noorurite ajaleht kauemini ei ilmunud! Õige mõtlemise eelduseks on, et inimene üldse mõtleks, ja need, kes toda lehte toimetasid, ilmselt täitsid selle tingimuse. Faktide tundmisel ja analüüsil on siiski ka oma väärtus.

Baltimaade noorema põlve põgenikud võrdlevad vahel oma kodumaa põllusaake mõne välismaa omadega ja leiavad, et meie hektaari toodang oli maha jäänud ja seda tuleks suurelt tõsta. Saakide tõstmise üle teatud miinimum-taseme on eeskätt põllu- ja karjasaaduste hindade probleem. Balti põllusaagid olid isegi kõrgemad kui antud hinnataseme juureks oleks tasunud toota. Suuremaid saake põllumehelt võib oodata ainult siis, kui talle ühtlasi on avatud võimalus turustada oma liigtooteid vähemalt samade hindadega. Suuremaid keskmisi saake võinuks Eesti saavutada teatud kehvade põllumaade viljelemisest loobumise teel, aga põllu- ja karjasaaduste kogumahu suurendamine Baltikumis oli ja jääb eeskätt industrialiseerimise probleemiks. (Muide, saakide tõstmise tehnilised vahendid on osaliselt käsitlemist leidnud ülalmainitud Konjunktuuri ajakirja erinumbris.) Tööstus võib kanda arenenud põllundust. Tööstuse ja linnade kasv ja tööstuse palkade kogusumma paisumine on hädavajalikuks eelduseks, millele võib olla rajatud meie põllumajanduse tõus.

Nii kummaline kui see ka näib, iseseisva Eesti poliitilised ringkonnad ei taibanud seda sidet tööstuse ja põllunduse vahel. Mõned poliitikud suhtusid tööstusse ebasõbralikult, teised - sallivalt, aga ükski partei ei seadnud oma programmiks tööstuse suurendamist. Võib-olla oli selle põhjuseks asjaolu, et suur osa suurtööstusest kuulus mitte-eesti soost kodanikele ja nende mured tundusid laiadele hulkadele nagu võõra asjana. Olles majandusministriks seadsin endale ülesandeks võita see psühholoogiline takistus ja ergutada eestlasi-tööstureid suuremale aktiivsusele. Riigi poolt algatatud loodusvarade kasutamise tööstused pakkusid omalt poolt ohtralt võimalusi eestlastest inseneride ja tööstuste juhtide aktiviteedile. Samal ajal hoidusime aga diskrimineerimast olemasolevat era-suurtööstust - osalt tänu valitsuse aktiivsele abile - kuigi proportsioon muutus eestlastest töösturite kasuks. Meelitan end arvamisega, et see ülesanne mul osalt õnnestus, mille eest ma siinkohal tänu avaldan kõigile minu kaastöölistele kui ka eesti töösturitele, nende rahvuslikule päritolule vaatamata. Selle edu väliseks manifesteerimiseks oli parlamendi liikmete ühine väljasõit 1938. a. suvel loodusvarade ekspluateerimise uude tööstuspiirkonda Põhja-Eestis. Kompleks, mille all meie seni näisime kannatavat, oli haihtumas. Psühholoogilised eeldused aktiivse tööstuspoliitika arendamiseks, hoolimata rahvusküsimusest, näisid kujunevat.

Eesti tööstuse ja laevanduse arengut 1933. a. kuni 1939. a. vahemikul illustreerivad järgmised andmed:

Tööliste arv 1929. a. - 100%, 1932. a. - 80%, 1939. a. - 165%; tunnipalk 1929. a. - 100%, 1932. a. - 93%, 1939. a. - 117% realpalk 1929. a. - 100%, 1932. a. - 115%, 1939. a. - 122%. Laevandus 1929. a. - 66 000 brt., 1933. a. - 131 000 brt., 1939. a. - 214 000 brt.

Kui meil õnnestus anda tööstusele ja laevandusele märgatavat impulssi ajajärgul 1934-39, siis suurel määral tänu sellele, et valitsuse eesotsas olid K. Päts ja Joh. Laidoner, Põllumeestekogude juhid, kellele aga tööstuse arengu tähtsus, eriti põllunduse perspektiivist, oli selge ja kes mind alati toetasid. Ühegi teise valitsuse juures näiteks polnuks mul võimalik hulganisti sisse tuua ja asundada välistöölisi, kes olid vajalikud põlevkivi ja teiste loodusvarade tööstuste laiendamiseks ja käikulaskmiseks, käsikäes põllunduse arenguga.