Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
KVALITEEDIKONTROLLID: !_{krunnel} kontrolligu keelt
__TEHTUD@20000824T170709Z __{krunnel}-i redigeerimise kroonika:
((__TSITAAT))
"Paaris kohas on muudetud sõnade järjekorda, lisatud
või vahetatud üksikuid sõnu.
Näiteks:
* teise lausesse on sõna "ka" asemele paigutatud sõna
"kirjapandut"
* "südameasjaks" on parem kui
"südameküsimuseks"
* "norralased" ja "leedulased" on
viisakam kui "norrakad" ja "leedukad"
* "oli nagu pikse poolt
löödud" pro "nagu piksest löödud"
Tuli panna
rohkem komasid ja punkte (näiteks puudusid punktid aastaarvude
järelt, kus need olid järgarvud). Tuli lisada kursiive
(italic'ut), mõned sulud. Jätta ära osa
jutumärke. Muuta grammatilisi, näiteks ajavorme.
Väiksemaid parandusi:
* "annektsioon" pro "anneksioon"
* Versaillesis pro Versailles's
* schweizlaste pro shveitslaste
* suur- ja väiketähevigu, näiteks rootsi / Rootsi
küsimuses
* mitmeid "trükivigu", nagu "soovisad", "tühikumu"
* "ülemvõim" (kõrgem võim) pro
"ülevõim" (hegemoonia)
* Molotov-Ribbentropi pro Molotovi-Ribbentropi
(mõlemad omastavas käändes)
Erilisi KÜSIMUSI ei teki, autori mõtted on selged.
Mõnda sõnamuudatust võiks ju kontrollida. Näiteks:
* Teises lõigus oli autoril: "tundis end
Rootsi valitsus sunnitud võtma seisukohta".
Parandus: "tundis Rootsi valitsus end olevat sunnitud
võtma seisukoha". --
Veel parem oleks: "oli Rootsi valitsus sunnitud võtma seisukoha"
(juhul kui autor ei arva, et osa mõttest läheb kaduma).
* Kuuendas lõigus: "Siis (uus: Peale selle) olid rootslased
oma äraootava hoiaku kooskõlastanud
norralastega ja taanlastega."
* Üheksandas lõigus (alajaotus b):
"kes taotlesid toetust balti rüütelkonna
poolt juhitud riigile suure enesemääramisõigusega
eri piirkondadele". Uus: " Vene riigis Balti rüütelkonna
poolt juhitud suure enesemääramisõigusega eri
piirkondadele".
* Kolmas lõik vahepealkirja "Läänemere liit" all.
Kas "et Venemaa HÄVITAKS oma Läänemere
sõjaväelaevastiku"
või pigem siiski, et ta likvideeriks selle?
* Eelviimases lõigus: "kui ka N. Liidu kodanikke".
Sõnake "ka" võib olla vajalik,
kui mõeldakse topeltkodakondsust.
Kui lause tähendab,
et Rootsi käsitles Baltikumi elanikke AINULT N. Liidu
kodanikena, tuleb "ka" kõrvaldada.
((/__TSITAAT))
!_{tkarmo} kontrolligu kiiresti
__TEHTxx
__{tkarmo} tegi muudatuse
ex ((__TSITAAT))
4. veebruail 1920 ostustasid Rootsi, Taani ja
((/__TSITAAT))
ad ((__TSITAAT))
4. veebruail 192 ostustasid Rootsi, Taani ja
((/__TSITAAT))
MUREPUNKTID:
__soovitav oleks {tkarmo}-l saada {akung}-i arvamusi {krunnel}-i
ylaltoodud ettepanekute suhtes Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Järgnevalt katsun kirjeldada Eesti suhteid ülejäänud Põhjalaga, eriti Rootsiga, Esimese ja Teise maailmasõja vahel. Kes soovib, võib kirjapandut võrrelda suhete arenguga "laulva revolutsiooni" ajal.
Pärast seda, kui Leedu ja Eesti olid välja kuulutanud riikliku iseseisvuse 1918. a. veebruaris, ja Läti järgnenud sama aasta novembris, tundis Rootsi valitsus end olevat sunnitud võtma seisukoha nn. Balti küsimuses, olles sõja ajal ainult jälginud sündmuste arengut.
Eesti valitsus pöördus 29. novembril 1918 Rootsi valitsuse poole palvega saada sõjaväelist abi. Avaldust toetas järgmisel päeval memorandum Briti valitsuselt. Eestlased soovisid saada Rootsi üksusi, kes täitnuks sõjaväelise tühiku, mis tekkis pärast Saksa üksuste tagasitõmbamist, või relvi, mis aidanuks kiiremas korras üles ehitada korralikke rahvusüksusi.
Rootsi Riigipäeva nn. salajane toimkond (rootsi keeles sekreta utskottet) otsustas 4. novembril 1918 mitte anda mingisugust sõjaväelist toetust eestlastele. Samas pandi paika järgnevate aastate Rootsi välispoliitika põhihoiak uute naabermaade suhtes, mille rootsi-läti teadlane Karlis Kangeris oma väitekirjas sõnastas järgnevalt - "mitte olla igati äraütlev, aga ka mitte anda mingisuguseid lubadusi" [Kangeris 1992].
Selle hoiaku loomulik tulemus oli, et Rootsi valitsus keeldus 1918. a. lõpul juriidiliselt tunnustamast Eesti, Läti ja Leedu ajutisi valitsusi, kuigi need olid taolist tunnustust palunud. Rootsi oli valmis ainult de facto-tunnustuseks. Eestile anti de facto-tunnustus 9. septembril 1919.
Täisväärtuslik, nn. de jure-tunnustus, võis kõne alla tulla alles pärast seda, kui Balti valitsused sõlmivad rahulepingud Venemaaga. Tol ajal - samuti nagu 70 aastat hiljem - soovis Rootsi valitsus jälgida sündmuste arengut, oodates eriti Vene heakskiitu Balti iseseisvusele, enne kui julgeti ja sooviti ise vastavaid otsuseid vastu võtta. Peale selle olid rootslased oma äraootava hoiaku kooskõlastanud norralastega ja taanlastega.
Kui rahvusvaheline rahukongress kogunes Versailles's 1919. a. jaanuaris, otsustas Rootsi valitsus mitte osaleda koos sõja järel iseseisvunud nn. ääreriikidega (rootsi keeles randstater) - Soome, Eesti, Läti ja Leeduga. Otsust põhjendati julgeolekupoliitiliste argumentidega ning germaani rahvusgruppide - baltisakslaste ja eestirootslaste - huvide kaitsega. Rootsi juhtivates ringkondades esines kartust, et Eesti (ja Läti) iseseisvumine võis nende rahvus- ja "klassi"kaaslaste huvisid eirata.
Tänapäeva Rootsis - arvatavasti ka Eestis - ei mäleta seda enam peaaegu keegi, aga fakt on, et Eesti maareform pärast Esimest maailmasõda kutsus esile diplomaatilise konflikti, mis raskendas usalduslikku koostööd Rootsi ja Eesti vahel. Soovi korral võib 1920. aastate manitsusi (mitte liiga teha rootsi ja baltisaksa mõisnikele) võrrelda 1990. aastate hoiatuste ja ähvardustega seoses väidetava venelaste diskrimineerimisega. Et aru saada Rootsi ja ülejäänud Skandinaavia ettevaatlikkusest, peab meenutama tolleaegset olukorda. Rootslased ei teadnud, keda toetada:
eesti (ja läti) iseseisvuslasi, kes lõpuks soovisid sama suurt iseseisvust Eestile (ja Lätile) nagu rootslased Rootsile ja soomlased Soomele;
baltisaksa esindajaid, kes taotlesid toetust Vene riigis Balti rüütelkonna poolt juhitud suure enesemääramisõigusega eri piirkondadele ja rahvusgruppidele - arutati näiteks endiste Läänemere provintside jagamist kuueks kantoniks shveitslaste eeskujul;
neid, kes soovisid näha endisi Läänemere provintse uue, demokraatliku (või tsaristliku) Venemaa osadena.
Järgmine Põhjala ministrite konverents (Stockholmis 1919. a. mais) sai tunnustustaotlusi mitte ainult Eesti, Läti ja Leedu valitsustelt, vaid ka Poola, Ukraina, Doni kasakate, Aserbaidzhaani ja Gruusia esindajatelt. Doni kasakate esindaja ei saanud isegi vastust oma taotlusele. Poolale anti soovitud de jure-tunnustus. Teistele teatati jätkuvalt, et Põhjala valitsused on valmis de facto-, aga mitte de jure-tunnustuseks.
Eesti taotluse tagasilükkamine muutus Rootsile aina raskemaks, pärast seda kui Eesti iseseisvumise esimeseks aastapäevaks oli maa puhastatud Nõukogude vägedest, eestlased olid ametlikult korranud oma taotlust 1919. a. sügisel, ja järgneval talvel alustanud rahuläbirääkimisi Venemaaga. Jaanuari keskpaiku 1920. a. külastas Eesti mitteametlik esindaja Rootsis, Karl Menning, Rootsi välisministrit Hellnerit. Menning soovis jälle, et Rootsi - Põhjala riikide primus inter pares'ena - annaks kaua kõne all olnud tunnustuse ning suruks Taanit ja Norrat samas suunas.
Rootsi välisminister vastas: "Rootsi avalik arvamus tunneb suurimat huvi Eesti iseseisvuse ja sõltumatu arengu suhtes, ja kiidaks kindlasti suurima sümpaatiaga heaks valitsuse otsuse tunnustada uut riiki." Ta toonitas aga ka, et "küsimus Rootsi tunnustusest sõltub teiste riikide hoiakust, eriti Entente'i riikidest, ja sellest, et ainult Rootsi-poolne tunnustamine tooks vähe kasu Eestile ning tekitaks ehk déconfiture'i (= ebameeldivusi) Rootsile endale."
Välisminister Hellner tõstatas siiski Eesti tunnustamise küsimuse Põhjala ministrite kohtumisel Oslos 1920. a. veebruaris. Kohtunud ministrid kordasid ainult oma seisukohta, et aeg pole veel küps eestlaste poolt soovitud otsuseks.
Rootsi välisministeerium jälgis 1920. a. kevade jooksul meeleolusid eriti Londonis ja Pariisis, ja tegi sellest järelduse, et Eesti tunnustamise hetk lähenes. Kui Nõukogude Venemaa valitsus oli 2. veebruaril 1920 tunnustanud Eesti iseseisvust "igaveseks ajaks", võeti küsimus jälle üles Põhjala ministrite kohtumisel, seekord Kopenhaagenis 1920. a. augustis. Rootsi peaminister, sotsiaaldemokraat Hjalmar Branting, kes oli tuntud "baltlaste sõbrana", ning välisminister Erik Palmstierna toonitasid Rootsi huvitatust ääreriikide iseseisvusest. Nad lisasid, et küsimust ei tuleks vaadelda ainult suurriikide vaatenurga alt. Teised valitsused peaksid arvestama ka küsimuse all olevate riikide avaliku arvamusega. Järeldus jäi ikkagi samaks - Rootsi valitsus leidis, et aeg polnud valmis Eesti (ega Läti, veel vähem Leedu) tunnustamiseks, kuna suurriigid olid veel äraootaval seisukohal.
Taani hoiak oli veelgi tõrksam. Taani valitsuse esindajate arvates polnud Balti riigid elujõulised. Eriti kardeti, et Venemaa nad nii ruttu kui võimalik endaga jälle liidab, et saavutada kontroll Balti jäävabade sadamate üle. Omamoodi huvitav on võrrelda taanlaste tookordset hoiakut selle sooja toetuse ja initsiatiivirikkusega, mida taanlased, eriti Uffe Elleman-Jensen, ja islandlased näitasid üles "laulva revolutsiooni" ajal.
Samuti hääletasid Skandinaavia valitsused Balti riikide vastu, kui Rahvasteliit 16. detsembril 1920 arutas nende võimalikku vastuvõtmist oma liikmeskonda. Nagu tavaliselt, oli Rootsi hoiak kooskõlastatud Taaniga ja Norraga. Ja nagu tihti, oli Rootsi sotsiaaldemokraatide juht, Hjalmar Branting, "baltisõbralikum" ning toetas baltlaste taotlust. See võib tunduda üllatav pärast Teist maailmasõda Rootsis üleskasvanutele, kuna sõjajärgne Rootsi sotsiaaldemokraatia on olnud tunduvalt leigem Balti vabadustaotluste suhtes. Võib võrrelda Brantingi "baltisõbralikkust" Rootsi ja ülejäänud Põhjala sotsialdemokraatide viimaste aastakümnete palju "baltivaenulikuma" hoiakuga, eriti Olof Palme ükskõiksusega - kuigi tema ema pärines Lätist ja Palme ise kõneles tihti väikeriikide õigustest, toetas ta ainult üks kord avalikult Balti vabadusvõitlust, esinedes EV aastapäeval Stockholmi kontserdimajas 1980. a. Võib ka meenutada välisminister Sten Anderssoni eitavaid ja manitsevaid sõnavõtte 1980. aastate lõpul.
Branting oli mõjutatud omast ajast, ja siis vaadeldi uusi Balti riike pigem kui pahempoolseid moodustisi, muuseas maareformide ja sotsiaaldemokraatide valimisedu tõttu, mis omakorda seletas ka Rootsi parempoolsete umbusku. Palme ja Sten Andersson nägid Balti vabadusvõitlust pigem kui parempoolset, kuna see oli rihitud mingis mõttes pahempoolse, vähemalt nimeliselt sotsialistliku N. Liidu vastu, ja lisaks nägid nad Balti riikide taasiseseisvumist täiesti ebareaalsena - ja nagu pragmaatilised poliitikud ikka, eelistasid nad pigem oletavate võitjate kui kaotajate seltskonda. Küll aga muutus ka Rootsi sotsiaaldemokraatide hoiak seda "baltisõbralikumaks", mida vähem võimatuna tundus, et Balti vabariigid võivad saavutada mingi autonoomia N. Liidu raamides ja lõpuks isegi iseseisvuse. Eriti järsk oli Rootsi ametlik suunamuutus pärast välisminister Anderssoni ebaõnnestunud ringreisi Baltikumis 1989. a. lõpus, ning Balti rahvarinnete ja Rootsi (Baltikumi taasiseseisvusmist toetava) Esmaspäeva-liikumise üha edukamat tegevust 1990. a. jooksul. Rootsi valitsuse ja sotsiaaldemokraatia hoiak muutus tunduvalt arusaavamaks ja lõpuks isegi soojaks juba Ingvar Carlssoni peaministri-ajal, ja Balti küsimus sai ka ta järeltulija, Göran Perssoni üheks südameasjaks.
1921. a. jaanuaris aga uurisid Rootsi esindajad jätkuvalt meeleolusid ja mõtlemisviise Euroopa juhtivates pealinnades, leidmata märke mingiks kiireks Balti läbimurdeks. Seda suurem oli üllatus, kui lääneriigid 27. jaanuaril 1921 nõustusid de jure tunnustama nii Eestit kui Lätit. Rootsi välisministeeriumi vastutav osakond oli nagu piksest löödud. Ei jäänud muud üle, kui kiiremas korras kontakteeruda Taani ja Norra kolleegidega, ettepanekuga järgida Lääne eeskuju. Norralased olid kohe päri, ja taanlased tulid kaasa, et säilitada Skandinaavia ühisrinnet. 4. veebruaril 1921 otsustasid Rootsi, Taani ja Norra valitsused lõpuks tunnistada Eesti (ja Läti) iseseisvust de jure. Päev hiljem anti vastavad noodid üle Tallinnas (ja Riias). Soome oli Eestit tunnustanud de jure juba 1919. a. ja oli seega - tol ajal - eesrindlikum kui ülejäänud Põhjala.
Sama aasta 23. septembril võeti Eesti (ja Läti) vastu täisväärtuslikeks Rahvasteliidu liikmeteks, ning hiljem võeti vastu ja tunnustati de jure ka Leedut. Venitamine Leedu osas olenes leedulaste diplomaatilisest konfliktist Poolaga, eriti Vilniuse osas, kuna Leedu ajalooline pealinn jäi teatavasti Poola provintsilinnaks kuni 1939. a. sügiseni.
Rootsi poliitikat Eesti ja ülejäänud Baltikumi suhtes mõjutas muu seas rootslaste huvi Soome vastu. Juhtivad Rootsi poliitikud soovisid riigi Läänemere-poliitikaga aidata vähendada Venemaa survet Soomele ning säilitada Soomet puhvrina Venemaa vastu. Kaitstes Soome iseseisvust, loodeti tugevdada Rootsi julgeolekut.
Rootsi hoiakut Balti riikide suhtes mõjutas kahtlus nende elujõulisuses. Paljud rootslased kahtlesid, kas Balti riigid suudaksid säilitada oma iseseisvust, kui Venemaa kasvaks uuesti suurriigiks ja sooviks saada tagasi jäävabu sadamaid, et mitte jääda "jäälukku" Soome lahes.
Rootsi ettevaatlikkust kujundas ka arvamus, et Läänemere teine traditsiooniline suurvõim, Saksamaa, ei sooviks näha, et rootslased võtaksid üle saksa "pärandi" Balti rannikul.
Rootsit ja ülejäänud Põhjalat mõjutasid ka lääneriikide lootused, et "valged" võidavad Venemaal ning taastavad jagamatu, demokraatliku Vene riigi. Kuni säilis lootus valgete võidule, keeldusid lääneriigid tunnustamast endise Tsaari-Venemaa osade iseseisvumist. Ja Rootsi, kes alguses ootas, et Venemaa tunnustaks Balti riikide iseseisvust, hakkas pärast selle teostumist ootama lääneriikide-poolset tunnustamist, enne kui ta ise julges sama otsuse vastu võtta.
Kui lääneriigid 1921. a. jaanuaris olid Balti riike tunnustanud ja Põhjala riigid kiirustades järele jõudnud, pakkus Rootsi valitsus Eestile kaubanduslepingut, mis sisaldas enamsoodustatud riigi klauslit, st. nõuet, et kui Eesti annab mõnele teisele riigile kaubanduspoliitilise eelise, peab see kohe kehtima ka Rootsi suhtes. Vastavalt kohustus Rootsi laiendama teistele riikidele antud eeliseid ka Eestile.
Läbirääkimised lepingu osas kulgesid suhteliselt kergelt ja kiiresti. Leping Eestiga allkirjastati 7. juulil 1923 ning Leeduga ja Lätiga aasta hiljem.
Pärast Esimest maailmasõda moodustati Pariisis Rahvusvaheline Krediidikomisjon, mis pidi aitama kaasa sõjas laastatud maade ülesehitamisele. Rootslastele määrati eriline vastutus Balti riikide osas geograafilise ja kultuurilise läheduse tõttu. Jälle võiks seda võrrelda viimase aastakümnega, kus Rootsile ja ülejäänud Põhjalale on mitmes ühenduses antud sarnane regionaalne vastutus abi ja koostöö suhtes Baltikumiga.