Läänemere liit?

Eesti, samuti nagu Läti ja Leedu välispoliitikal oli alguses kaks peasihti: kindlustada iseseisvuse rahvusvaheline tunnustamine ning moodustada Läänemere-maade liit.

Juba enne tunnustamist korraldati esimene nn. Balti konverents. Peaküsimused olid mingisuguse Läänemere-maade liidu moodustamine ja Läänemere neutraliseerimine ehk demilitariseerimine. Viimane küsimus oli soomlastele eriti südamelähedane ja eestlased jagasid soomlaste arusaamasid. Kardeti, et Nõukogude Vene valitsus tänu oma Läänemere laevastikule võis saavutada liiga tugeva seisu Läänemeres ja Soome lahes, ning uue sõja puhul isoleerida Soome ja ehk ka Eesti.

Soome peaminister Vennola tuletas 1921. a. aprillis Rootsi saadikule Helsingis meelde, et Venemaa oli rahulepingutes Soomega, Balti riikidega ja Poolaga lubanud aidata kaasa Läänemere neutraliseerimisele. Vennola toonitas ka, et uued Läänemere-riigid olid liiga vaesed, et kannatada suuri kaitsekulusid. Sellepärast taotles ta Rootsi toetust nõudele, et Venemaa likvideeriks oma Läänemere sõjaväelaevastiku.

Rootsi valitsus ei võtnud Soome soovi tõsiselt. Ka Hjalmar Branting vaatles seda kui "praegust utoopiat". Rootslased - õieti ka soomlased ja eestlased - leidsid, et Vene sõjaväelaevastiku hävitamine tekitaks Briti ülevõimu Läänemeres, ja nende arvates ei olnud mingi ülevõim soovitav. Soomlaste ja eestlaste arvates oleks Briti ülevõim olnud siiski vähem ohtlik kui Vene oma ...

Mida tugevamaks muutus Nõukogude Vene valitsuse rahvusvaheline seis, seda kaugemale kadusid ettepanekud neutraliseeritud Läänemerest, ning jäi alles ainult küsimus Läänemere riikide liidust. Seda arutati juba esimesel Balti konverentsil, Helsingis 1920. a. jaanuaris. Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola esindajad osalesid. Järgneva aasta juulis peeti teine konverents Soome pealinnas, kus arutati Läänemere-maade kaitseliitu. Samal aastal oli Punaarmee okupeerinud Gruusia, mis oli eraldunud endisest Tsaari-Venemaast samal ajal kui Balti riigid, Soome ja Poola.

Eestlased ja teised lootsid, et Rootsi oleks valmis osalema taolises liidus. Eesti välisminister olevat 1921. a. augustis väitnud Rootsi saadikule Tallinnas (ja Riias), Ulf Torsten Undénile, et Rootsi "enesestmõistetavalt näeb end juhtiva Läänemere-riigina". Eesti välisminister lootis, et Rootsi on valmis seda rolli mängima ka kaitseliidus.

Ulf Torsten Undén, tulevase Rootsi välisministri Östen Undéni vend, oli isiklikult huvitatud ettepanekust. Aga Rootsi valitsus leidis, et see tähendaks Balti riikide iseseisvuse sõjaväelist garanteerimist, mis oleks Rootsile liiga ohtlik.

Sama aasta oktoobris teatas Rootsi välisminister järsku, et Rootsi olevat valmis sõlmima kaitseliitu Soomega ja andma Soomele sõjaväelist abi, juhul kui suur idanaaber viimast ründaks. Teade üllatas kõiki, kuna see oli ilmselt vastuolus Rootsi senise välispoliitikaga ja välisministri enda varasemate väidetega. Tookordne kiire kannapööre on vaid üks näide tööõnnetustest, mis on vahel tabanud Rootsi välisministreid Läänemere küsimustes. Sel korral sunniti välisminister ametist lahkuma paari päeva järel. Mõned aastakümned hiljem, kui Rootsi välisminister Sten Andersson Tallinna külastades teatas Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehele Indrek Toomele ja üllatunud Rootsi ajakirjanikele, et Eesti polegi okupeeritud, jäi välisminister ametisse, aga peaminister pani talle ajutiselt "suukorvi" Balti küsimustes ning muutis Rootsi välispoliitika baltisõbralikumaks ja -mõistvamaks.

1920. aastate alguses oli pettumus suur Eestis ja veelgi suurem Soomes, kui järsku tekitatud lootused sama kiirelt summutati. Soome välisministri sõnad võisid peegeldada ka Eesti meeleolusid: "Me oleme alati olnud sunnitud mängima hüljatud ja rahuldamatu armastaja rolli Rootsi suhtes. See on külm fakt, mis avaneb me silme ees, kui vaatame lääne poole."

Kui Rootsi huvi kadus, jäi Soomele alles võimalus moodustada kaitseliit ainult Balti riikide ja Poolaga. Taolise liidu poolt kõneles Nõukogude Venemaa, 1922. aastast Nõukogude Liidu agressiivsus. 1923. a. jooksul paljastati lai Nõukogude sõjaväespionaazhi võrk Soomes ja järgneva aasta detsembris toimus ebaõnnestunud mässukatse Tallinnas. Liidu vastu rääkis lootus, et Nõukogude Liit areneb rahulikumas ja koostöölembelisemas suunas pärast seda, kui 1924. a. jooksul olid mitu lääneriiki, nende hulgas Skandinaavia omad, tunnustanud Nõukogude Liitu, ja pärast seda, kui kommunistlik juhtkond nägi end olevat sunnitud ajutiselt läbi viima uut majanduspoliitikat (NEP), et lahendada katastroofilist majanduslikku olukorda.

Ka Eestis jäi alles teatud huvi Rootsiga liitu astumise suhtes. Rootsis oli huvi tunduvalt nõrgem.

Eestile anti küll 1924. a. juunis umbes miljon Rootsi krooni krediidina, et võimaldada Eestil Rootsi põllutöömasinate ostmist. Nii ka läks. Viie aastaga kasvas Rootsi osakaal Eesti põllutöömasinate sisseveos 10-lt peaaegu 70-le protsendile.

Veel üks Rootsi laen, seekord seitse miljonit Rootsi krooni, anti Kreugeri kontserni poolt tänutäheks tuletikumonopoli eest Eestis (ja mitmes muus Euroopa riigis). See laen - ning 1,3 miljonit Briti naela, mis laenati Rahvasteliidu poolt - võimaldas siduda Eesti uue vääringu, Eesti krooni, Rootsi krooniga. Sidumine soodustas Eesti eksporti Rootsisse ning Rootsi turismi Eestisse.