Lindhageni ettepanek

Ka 1930. aastatel leidus inimesi mõlemal pool Läänemerd, kes soovisid tihedamaid ja soojemaid suhteid. Rootsi poolel leidsid nad vastukaja näiteks Carl Lindhageni juures. Ta oli olnud Stockholmi linnapea 1903-30 ning Riigipäeva liige 1897-1940, esiteks liberaalina ja hiljem pahempoolse sotsiaaldemokraadina. Ta õde Anna Lindhagen oli 1920. a. novembris käivitanud korjanduse vaeste Balti laste heaks.

Carl Lindhagen soovitas 1936. a. märtsis Balti riikide liitumist ülejäänud Põhjalaga. Ta kirjutas: "Elu ise murrab vahest, varem või hiljem, läbi kunstlikkest tõketest. Loomuliku kokkukuuluvust ei saa hävitada valitsuste ega riigipäevade ükskõiksus. Põhjala mõiste muutub üha nõudvamaks tõsiasjaks. Ajalooline kokkukuuluvus, kaubanduse vendlus, teaduse rahvusvahelisus ning teised näited huvide harmooniast ja hea tahte võitudest töötavad vaikselt suurema Põhjala ehitamise suunas. Põhjala, ehitatud veresidemetele ja väikeste riikide ühistele huvidele mõlemal pool Läänemerd. Aeg peaks nüüd olema enamvähem küps Skandinaavia riikidele, et lõpuks vastata jaatavalt 1920. a. taotlustele. Suurriikide agoonia ja anneksioonitendentside õigusetus nõuavad ametlikumat sidemete kokkusõlmimist."

Lindhageni initsiatiiv ei toonud kahjuks praktilisi tulemusi. Rootsi valitsuse hoiak Eesti ja ülejäänud Baltikumi suhtes jahenes ja jäi tunduvalt külmemaks kui Balti juhtkondade hoiak Rootsi suhtes. Nii armastus kui austus jäi ühepoolseks. Rootsi hoiak selgus näiteks kirjas, mille kirjutas välisminister Östen Undén oma vennale Torstenile Riias 28. jaanuaril 1925. Minister palus, et vend põletaks kirja pärast lugemist.

Kirjas väitis minister, et Inglismaal puudub huvi end Balti riikidega siduda, ja sama on suhtumine Prantsusmaal, kus eelistatakse taastada ajaloolised suhted Venemaaga. Poola olevat samuti osaliselt kaotanud oma varasema huvi liidu vastu Lätiga ja Eestiga, pärast seda kui Leedu oli langenud ära võimaliku liitlasena ja poolakate suhe Nõukogude Liiduga oli muutunud vähem vaenulikuks.

Eestit ja Lätit ähvardas välispoliitiline isoleerimine, kuna Rootsi polnud huvitatud tihedamast koostööst ja üritas lisaks sellele mõjutada Soomet orienteeruma pigem lääne kui lõuna poole. Välisminister Undén järeldas: "Mis puutub Eestisse, kelle iseseisvuse suhtes Rootsil on loomulikult teatud, kuigi piiratud huvi, siis siin on olukord teistsugune (kui see, mis puutub Soome liitmisse Skandinaaviaga). Skandinaavia orientatsioon ei tähendaks (Eesti puhul) mingit poliitilist tõsiasja..."

Undéni äraütlev hoiak võis osaliselt oleneda ta madalast hinnangust Balti poliitikute ja eriti sõjaväelaste võimetele. Tema arvates suutnuks baltlased end Nõukogude Liidu vastu sõjaliselt kaitsta parimal juhul viis päeva. Kord väitis ta isegi, et venelased saabuksid Stockholmi enne, kui ta jõuaks saata hoiatuse Riiasse. Arvestades neid vaateid, on arusaadav et Undén ei soovinud, et Soome (ja Rootsi) võtaks endale kohustusi Balti riikide kaitse osas.