Sõtta siirdumas

Sügisest 1917 kuni detsembrini 1918 olin kodus ja tegin talutööd. Kui aga peale saksa vägede lahkumist punavägede laviin igast küljest Eestisse hakkas voolama otsustasin vabatahtlikult Eesti kaitseväkke astuda ja sõitsin selleks Tallinna. Seal kuulsin, et korp! Vironia Riias otsuse oli teinud in corpore Eesti rahvaväkke astuda ja selleks Tallinna sõitnud. Neljandal detsembril oli nende koosolek "Estonias" ja mina jõudsin ka parajaks ajaks kohale.

Kõik soovisid astuda Ratsarügementi, et kol. Jonsoni [Gustav Jonson, c. 1901/II] juhatuse all Eesti eest võidelda. Vormimise ootamiseks asetati meid korterisse Kreutzwaldi tänavale vil! Mauritza [Konrad Mauritz, asutajaliige 1900] majasse. Samuti paigutati ka sinna hulk maalt kokku tulnud vabatahtlikke, kes kõik tahtsid ratsaväkke astuda.

Maja oli nelja-viie kordne uus ehitus. Toad olid õllekottidega raudvoodeid täis magamiseks. Kas meie ka sõime seal, või käisime mujal, seda ei mäleta. Ootasime nädala või paar, kuid asi ei tahtnud edeneda. Kuulsime, et varustuse puudus on ka vormeerimise takistuseks.

Vahepeal oli meie maja tugevasti kannatanud. Maalt tulnud mehed ei oskanud veeklosettidega ümber käia ja ajasid need varsti umbe ja kuna uut vett ikka juurde tõmmati, ujutas vesi põrandad üle ja tilkus sorinal lagedest alla. Paljud uksed olid kannatada saanud, eriti vedrusulgejatega välisuksed. Nende raamid olid seintest lahti põrunud ja ähvardasid seintest välja kukkuda. Elamine selles majas muutus lausa ebamugavaks.

Seni kui meie Tallinnas ootasime, käis frondil võitlus edasitungiva vaenlasega. Tallinna toodi haavatuid ja surnuid. Üks esimesi viroonlasi, kes lahingus saadud haavadesse Tallinnas suri, oli sv! H. Kahro [Aleksander Kahro, c. 1911/II]. Meie, viroonlased, moodustasime tema matusel auvalve ja andsime haua juures jumalagajätmiseks kogupaugu. See oli minule esimeseks pauguks sõjaväe püssist lasta.

Jõulu ajal tuli käsk frondile minna. Meid oli soomusrong nr. 1 dessantroodu määratud. Saime riietuseks valge lambanahkse poolkasuka ja vene sõjaväe talimütsi ("papaha"), jaapani sõjaväe püssi ühes puldanist padrunitaskuga ja sõjaväe seljakoti. Muu riietus oli oma.

See oli jõulupühade ajal, päeva just ei mäleta, kui meie salk - umbes viiskümmend meest - Balti jaama poole sammus. Suuremal jaol olid pastlad jalas ja paljudel oli nende külge ka kannused seotud, sest mehed ei tahtnud nii kergesti oma ratsaväe seisusest loobuda. Mõnedel olid ka mõõgad vööl. Nii meie marssisime siis aovalgel pastalde patsudes ja kannuste klirisedes läbi linna rongile, mis meid Aegviidu jaama viis. Siin ootas meid soomusrong nr. 1, mille ülemaks oli kpt. Irv.

Soomusrong koosnes kaubavagunitest, milledele oli kolmkahesandiku- või pooletolline raudplaat peale polditud. Kuna see aga spetsiaal-, n. n. soomus-, kuulide eest hästi ei kaitsnud, siis oli allapoole veidi üle istuja inimese peakõrguse laudvoodri ja seina vahele umbes ühe jala paksune liivakord lisatud. Lae all olid laskeaugud ja keset vagunit seisis raudahi ja ümberringi seinte ääres puupingid. See oli dessantvagun. Neid oli neli või viis. Peale selle olid rongi kaitse kuulipildujate vagunid, staabivagun ohvitseridele, köögivagun ja rongi eesotsas suurtüki platvorm ja rongi keskel vedur.

Meie salk, umbes kümmekond meest, nende hulgas vist neli viroonlast - Kannelaud [Jaan Kannelaud, c. 1918/II], Leoke [Elmar O. Leoke, c. 1914/II], Onno [Aleksander Onno, c. 1918/II] ja mina - viidi ühe dessantvaguni juurde. Vagunis istus paarkümmend meest üliriietes ja mütsides. Istuti koomale, et meile ruumi teha. Mahtusime parajasti kõik istuma. Mul käis mõte peast läbi: "Aga kuidas meie öösel magame?" Põrandal ruumi selleks ei jatkunud. Meie uustulnukad hakkasime nõu pidama. Õnneks oli jaamas mitmesugust ehitusmaterjali, muuseas põõnadega kokku lastud laudluugid. Nendest ehitasime vaguni mõlemale otsale teise korra peale, millel mõnus oli pikutada. Ka alumisele korrale ehitati mõlemale poole pinkidekõrgused magamislavad. Nii sai terve meeskond korraga magada.