Panuse hinnang

Mis puutub viroonlaste tegevusse Vabadussõja ajal, siis on seda üldiselt kiitvalt hinnatud. Suurt lahinguindu ja tegelikku võitlemistahet osutab viroonlaste valdava enamuse kuulumine soomusrongide, ratsaväe ja mereväe koosseisu. Viroonlaste tegevus on ka kõrgema sõjaväelise ülemuse poolt väärikat tunnustamist leidnud. Kolmekümne liikme (üksikud neist [jäid ajajooksul Vironiast eemale]) rinda [ehtisid] Vabadusristid (nendest [liikmetest] kaheksa hiljem [Vironiasse] sisse astunud); seitse said normaaltalu; kolmteist [said] tasuta maa; kakskümmend kolm [said] prii kooli; kakskümmend [said] mitmesugust rahalist autasu, kogusummas kr. 9 900.- ulatuses.

Olgu veel tähendatud, et mitu Vabadusristi kavaleri [omasid] enam kui ühe risti.

Peale oma ülesannete korraliku ja kohusetruu täitmise [osutasid paljud viroonlased] veel erilist vahvust ja meelekindlust väljasõja raskeis, ootamatuis ja veriseis lahinguis. Soomusronglaste hulljulgus on üldiselt tuntud. Et aga seal suuremalt osalt tegutseti koondatud dessantkomandodega, mis välja saadeti kindla baasina kuskil lähedusesviibivalt emarongilt, siis tuleb sealviibinud kaasvõitlejate tegevust teiste soomusronglastega koos ühiselt hinnata. Ratsarügemendi tegevuses, kus sügavail, vaenlast seljatagant haaravail retkil tekkisid alalised ootamatud, kriitilised kokkupuuted vaenlasega, tuli igal üksikul sõduril ja salga ülemal sagedamini täit isiklikku aktiivsust, julgust ja meelekindlust osutada. Sellepärast leiamegi Ratsarügemendi koosseisus võidelnud seltsivendade tegudes vist kõige enam silmapaistvaid vahvuse ja teguvõimsuse eeskujusid. Rügemendi ülema, [pärastise] kindral Jonson'i tegevus on üldiselt tuntud ja [leidis juba väärika hindamist] esialgses Ratsarügemendi ajaloos. Ei tahaks mitte mainimata jätta niisuguseid kangelastegusid nagu seda oli esimene vaenlase ratsarünnak Kuie mõisa all sv! Martin Holberg'i juhatusel, kes pärast, ebaõnnestunud retkel, Polja külas langes. Samas lahingus avaldus Ratsarügemendi ülema, ohvitserkonna ja husaaride kindlus ja kokkuliituvus vist küll kogu Vabadussõja vältel kõige kujukamalt, sest vaenlase soomusrongi ootamatu ilmumine, mille põhjustas ühe sapöör-ohvitseri lohakas raudtee lõhkumine, oli muutunud lahinguolukorra peaaegu lootusetuks. Teise eskadroni ülem, sv! Boris Leemann, sai samas lahingus raskelt põrutada. Täit tunnustust väärib ka Edgar Kuusik'u vaprus. Kuulipilduja rühma ülemana viis tema oma rühma esimesena külla, oma isikliku vahvusega ja surmapõlgusega kaasvõitlejaid kaasa kiskudes ja neile eeskujuks olles. Kui vaenlase soomusrong külla sisse sõitis ja eskadron sunnitud oli seisukohta vahetama, kandis Kuusik eskadroni ülema laiba vaenlase soomusrongi tule all külast välja. [Seda reportaazhi on autor võtnud kas otseselt või ümbersõnastatud kujul Ratsarügemendi ajaloost. -Toimetus]

Võru all Vareste küla juures 7. aprillil peetud lahingus osutasid erilist vahvust sv! sv! Karl Varrik [Karl Warik, c. 1918/II] ja Aleksander Raav [c. 1918/II], mille kohta Ratsarügemendi ajaloos kirjutatakse järgmist:

Kui vaenlane juba ühest äärest külas sees oli, jõudis kohale n.a.o. Karl Varrik oma kergkekuulipilduja "Lewisiga". Umbes kolmekümne sammu kauguselt avas ta tule. Vaenlane jäi peatuma. Allohvitser Varrik sai raskesti haavata, kuid töötas sellest hoolimata oma "Lewisiga", kuni varu kohale jõudis.

Sama küla ligidal kõrgustikul asus rms. Aleksander Raav oma kergekuulipildujaga. Vaenlane ründas kõrgustikku hurraa-hüüete saatel. Rms. Raav sai raskelt haavata, kuid jatkas tulistamist, kuni vaenlane jõudis kümne sammu kauguseni, siis lõpetas uus tabav kuul vapra kangelase elu.

Sv! Valter Genelbach'i [c. 1917/II] tegevuse kohta leiame samast allikast järgmise kirjelduse:

W. Schwaneburgi mõisa äravõtmise järele taganesid enamlased W. Schwaneburgi jaama, kus tulise rutuga igasugust kraami äraviimiseks rongile laeti. Et varanduste äravedu takistada ja raudtee veerevat koosseisu kätte saada, saadeti üks rühm 1. eskadronist kapral Valter Gengelbach'i juhatusel metsi mööda lõuna ida poolt küljest vaenlase selja taha. Kokkulepitud ajal algasid põhjapoolt küljest kallaletungi ka 1. eskadroni ülejäänud rühmad. Kui need parajasti kõige kibedamas lahingus olid, oli kapral Gengelbach Seswegeni poole viiva raudtee oma alla võtnud ja tormas oma rühmaga seljatagant otse vaenlase sekka. Tekkis lühike, kuid äge, võitlus. Vaenlane jooksis laiali ja raudtee veerev koosseis langes meie kätte.

Vapra kangelase võitlustahtest annab veel tunnistust järgmine tõsiasi. Kapral Gengelbach oli 29. märtsil saadud haavadest just hiljuti paranenud ja kuuks ajaks puhkusele lubatud. Puhkust tema aga ei kasutanud, kuigi tervis seda hädapärast nõudis. Haavad ei olnud veel täiesti terved ja mõne aja pärast lõid uuesti lahti, nii et tuli uuesti haigemajja saata.

Nende näidetega piirdume. Lahinguis langenuid on kuus seltsivenda: Aleksander Kahro, Martin Holberg, Aleksander Balin, Aleksander Raaav, Artur Hendrikson [c. 1918/II] ja Mihkel Mattin [c. 1918/II]. Haavatute arv ei ole käesolevate ridade kirjutajal käepärast.

Vabadussõjas langenud viroonlaste austamiseks paigutati Vironia pere poolt konvendi saali marmor-mälestustahvel, kuhu raiutud kuue sangari nimed. Langemise austamisest võttis väärikalt osa ka Ratsarügement, paigutades omalt poolt mälestustahvli juurde mälestuseseme, milleks piigi ots lipuga, kus pealkirjaks "Langenud kaasvõitlejatele Ratsarügemendi Ohvitseride Kogu. 1917. 11 XI 1927."

Tänuvõlga Vabadussõjas isamaale eluohvriks toonute vastu [tahtis pärastine Vironia vilistlaskogu] ka seega tasuda, et tegi otsuse võtta enese hoole ja järelvalve alla kuue langenud seltsivenna haudade korraldamine.

Vironia järeletulev põlv võib oma vanemate kaasvõitlejate tegevusele Vabadussõjas tagasi vaadata rahuldustundega ja neidsamu aateid ning tõekspidamisi, mis maksid selleaegses Vironias, ka praegu au sees hoida.