Tartusse-Elva

Järgmisel päeval olime juba lahingus. Meie ülesandeks oli Lehtse mõis vaenlastelt ära võtta.

Liikusime mööda võsast maastikku. Eespool paistis lai lumine väli sõnniku hunnikutega, selle taga valgeks krohvitud mõisa hooned. Peatusime veidike kõrge kraavi valli varjul ja tõmbusime ahelikuks. Kuulid vingusid tihedasti üle meie peade. "Üles ja edasi!" kõlas komando. Kargasime üle valli ja liikusime kiiresti mõisa poole, ikka sõnniku hunniku varjule. Sealt andsime paar pauku ja jooksime edasi järgmise taha. Meid toetasid kaks kerget kuulipildujat. Vaenlase poolt kuuldus ka kuulipilduja plaginat, aga meid need kuulid ei tabanud, ka vaikis see kuulipilduja pea. Mida lähemale meie mõisale jõudsime, seda hõredamaks muutus vaenlase tuli ja kui meie hoonete vahele olime jõudnud, polnud ühtegi vaenlast leida, ainult verejälgi oli paaris kohas näha. Saime saagiks ühe kuulipilduja.

Pärast kuulsime, et meie kerge võidu põhjuseks oli ühe meie meeste salga nupukus ja vahvus: nad olid vasakult tiivalt vaenlasele selja taha hiilinud ja ta kuulipilduja tule alla võtnud.

Paari päeva järele olid meil täid seljas. Päeval nad suurt ei seganud aga õhtul kui vagun soojaks läks, ei tahtnud nemad magada vaid jooksid ringi ja segasid meie magamist. Püüdsin nende vastu esiti vahvasti võidelda. Mäletan, kui istusin jaama esisel ühe liipri hunniku otsas, kasukas palja ihu peal, ja noppisin särgist täisid. Kui töö valmis, siis oli umbes ruutjala suurune lapp lund nendest putukatest hall. Pärast nägin, et see töö vähe tasus. Põhjalikku puhastust sain ainult saunas teha, aga sinna viidi harva ja ka see aitas ainult lühikeseks ajaks. Nendega tuli harjuda.

Meie jatkasime esialgu taganemist, sest jalavägi taganes ja vaenlane ähvardas meie teed seljatagant ära lõigata. Nüüd viidi meie rong Tallinnasse remonti ja mehed said saunas käia.

Tagasi frondile jõudes algasime kohe pealetungi. Meie jõud olid nüüd kasvanud, sest ka soomusrong nr. 3 oli jõudnud rindele. Mäletan, meie rong sõitis tasa metsa vahel ja jõudis ühele lagendikule välja. Äkitselt hakkas meie suurtükk paukuma ja kuulipildujad ragisema. Lagendikul üsna meie lähedal liikus vaenlase ahelik. Hüppasime vagunitest välja ja tormasime neile kallale. Kaua see madin ei kestnud. Muist vaenlastest langes, teised jooksid laiali, mõned võeti ka vangi. Selgus, et see punaste salk oli Tartu kommunistliku polgu osa, kes oli meie vastu pealetungil. Meie meeste meeleolu tõusis suuresti ja järgmisel päeval vallutasime uuesti Aegviidu.

Järgmisel hommikul Aegviidust edasi tungides, märkasime ühes orus asuva küla juures ratsanikku kihutavat. See oli kahtlane. Meie avasime sellele tule. Järsku jooksis külast suur salk mehi välja, osa jala, osa ratsa, ja hakkas mäenõlva pidi kaugemale lippama. Neile anti tuld ja dessantkommando tormas külasse sisse. Meie ei leidnud sealt esialgu inimese hingegi, sest venelased olid põgenenud ja külarahvas oli varjule pugenud. Leidsime hobused koormatega, mis kiire põgenemisega olid maha jäetud. Ja teisel pool küla väljakul asus vaenlase patarei: kolm kolmetollist suurtükki, nende vahel eelikud ja laskemoona kastid.

Olin esimesena patarei juures. Varsti jõudsid ka teised järele, nende hulgas üks endine suurtükiväelane. Pöörasime ühe suurtüki otsa põgenikkude poole ja andsime neile paar pauku järele.

Oli tööd, kui selle sõjasaagi läbi sügava lume rongile saime vedada, sest otse raudteeliini juurde ei viinud külast ühtegi teed. Äravõetud suurtükid olid uued. Seda leides vahetasid meie patarei mehed oma ärakulunud suurtüki toru uue vastu ümber. Äravõetud küla nimi oli Jäneda.

Selsamal päeval edasi liikudes leidsime ühe raudtee ülesõidu juures maha jäetud kuuetollise välihaubitsa. Sel olid aga mõned osad ära võetud, nii et ta kohe tarvitamiskõlbulik ei olnud. Paistis, et raudtee ümbruses vaenlane üsna paanikas oli ja sõjariistu maha jättes põgenes. Selgituseks peab ütlema, et sellel ajal ka jalavägi uuesti oli hakanud peale tungima, sest välisabi oli kohale jõudnud ja meeste moraal oli suuresti tõusnud.

Varsti vallutasime ka Lehtse jaama. Edasi Lehtsest Tapa poole liikudes tuli takistus. Mõned kilomeetrid enne Tapat oli üks väike raudteesild purustatud. Selle silla parandus oleks tühine töö olnud, sest remontrong oli kohal. Aga sild seisis vaenlase patarei tule all ja see tuli oli täpne. Katsuti öösel parandada, aga vähese eduga. Siis otsustas meie juhatus teistmoodi toimida. Soomusrongide nr. 1 ja 3 dessandid alustasid kallaletungi Tapale ja rongide suurtükid toetasid neid tulega.

Esiteks oli metsatukk läbida ja siis tuli tõusev mäenõlvak üksikute põõsaste ja kividega. Vastane tulistas üsna kõvasti, aga ma ei näinud, et keegi minu läheduses oleks haavata või surma saanud. Võis järeldada, et vaenlane oli ebakindel ja paugutas ainult oma julgustuseks. Varsti hakkasid paistma Tapa alevi majad. Meie lähemale jõudes rauges vaenlase vastupanu ja varsti olime alevikus sees. Saime hea trobikonna vange ja ühte teist sõjasaaki. Läks umbes pool päeva või enam, kui sild suudeti ära parandada ja soomusrongid meile Tapale järele jõudsid. Tapa vallutamine oli 9. jaanuaril 1919.

Veel samal päeval pööras soomusrong nr. 1 Tapalt Tartu poole. Tamsalu jaama juures seistes nägime eemalt pikka regede voori lähenemas. Tõmbusime jaama hoone varjule ja ootasime. Tee tegi just jaama taga ühe käänaku nii, et tahapoole polnud näha, mis ees sündis. Kõik reed, mis käänaku taha pöördusid, nabisime järjest kinni. Igal reel oli kolm-neli meest, eestlast. Regesid võis olla kuni kakskümmend.

Algas meeste ülekuulamine. Mehed seletasid, et enamlased on neid mobiliseerinud ja punaväkke määranud. Aga et neil mingeid ametnikke saatmas polnud ja ka mingeid dokumente, mis nende juttu oleks tõendanud, paistis asi kahtlane. Lõpuks selgus, et nad eesti punased olid, kes vabatahtlikult enamlaste poole võitlema läksid. Viisime nad kõik Tapale ja andsime seal teistele väeosadele üle, ise liikusime edasi. Kiltsi jaamas olid ainult mõned raudteelased. Rakke jaamas saime sõjasaagiks ühe korras patarei. Kuidas see sündis, ma ei mäleta.

Rakkest Jõgevani oli raudteeliin meie jalaväe poolt juba vallutatud. Voldi jaama juures oli meie soomusrongidel vaenlase patareidega suurtükivõitlus, kuni need taganesid. Siis vallutasime Voldi mõisa. Äksi kirikumõis oli veel punaste valduses ja seal oli nende patarei, mis meile kõvasti tuld sülitas. Meie dessant liikus nüüd ltn. Ratasepa juhtimisel ööpimeduses raudtee äärest üle Mudajõe luha. Luht oli libeda jääga kaetud. Patarei tulistas meid shrapnellidega, peale selle ragistasid kaks kuulipildujat, rääkimata püssitulest. Kuule sadas tihedasti jääle, igaüks lõi jääd tabades sinist tuld, kuuldus paremalt ja pahemalt hõikeid haavamistest. Otsustasime taganeda. Liikusime käpakil tagasi, ise tulistades. Niiviisi taganedes kukkusin järsku jõkke. Seal kohal oli jõgi lahti. Vesi ulatus rinnuni, aga jõe kaldad olid kõrged ja libeda jääga kaetud. Kõigi katsete peale vaatamata ei saanud ma jõest välja. Liikusin nüüd mööda jõge edasi ja silmasin ühte paju põõsast. Selle juurtest ja okstest kinni hoides sain lõpuks kaldale.

Teised olid vahepeal juba kaugele tagasi läinud. Kui neile järele jõudsin kanti parajasti haavatuid kokku. Neid oli kaheksa meest ja kõik olid raskesti haavatud. Moodustasime sinelitest ja püssidest kanderaamid ja hakkasime haavatuid rongile tassima. Ehk küll neli meest ühte haavatut kandsid, oli see töö sügavas lumes väga raske ja rongile jõudes higistasin ma kõvasti. Aga see päästis mu külmetamisest.

Veidi aja pärast jõudis meile järele soomusrong nr. 3. Nüüd liitusid rongide dessandid ja mindi uuesti pealetungile, aga natukene kaugemalt, et mitte jälle libedale luhale sattuda. Meie ei jõudnud kaugele, kui kuulsime vaenlase patarei ärasõidu mürinat. Meie tõmbusime ka tagasi.

Nüüd liikusime edasi Tartu poole. Rongile oli võetud ka ltn. Kuperjanov oma partisanidega ja veel üks teine jalaväe osa. Hommikupoole ööd oli meie rongil äge võitlus vaenlase soomusrongiga Jänese silla juures, mis lõppes sellega, et vaenlane sai täistabamuse oma suurtüki platvormile ja taganes kiires korras Tartu poole. Vaenlase jalaväe osad, mis soomusrongi toetasid, põgenesid ka minema. Jänese sild üle Emajõe langes tervelt meie kätte ja tee Tartusse oli vaba.

Rongid liikusid edasi Tartu poole ja väikese valgega jõudsime suure lageda välja äärde, mille taga paistsid Tähtvere mõisa hooned ja park. Suurem osa meie dessandist koos ltn. Kuperjanovi partisanidega hakkasid ahelikus Tähtvere mõisa poole liikuma. Rongid toetasid neid suurtüki tulega. Vaenlane andis esiotsa vastu tihedat püssi ja kuulipilduja tuld. Ka üks suurtükk paukus sealpool. Väiksem osa meie dessandist jäeti rongile, sest kavatseti Tartu jaama sisse sõita ja seda vallutada. Kui meie ahelikud edasi jõudsid, hakkas vaenlase tuli vaibuma. Pärast kuulsime, et siin meie vastaseks oli üks läti punastest polkudest, mis oli vaenlase eliitvägi.

Meie soomusrong hakkas nüüd teed parandades Tartu jaama poole liikuma ja umbes keskpäeva aegu sõitsime kaunis kena kiirusega jaama sisse. Näis, et meid siin niipea ei oodatud. Tartu jaama ees seisis pikk toidumoona ja varustuse rong ühes veduriga, mis tervelt meie kätte langes. Peale selle oli veel hulk vaguneid. Jaama eelsel platsil seisis valmis ärasõiduks üks raskem välisuurtükk, hobused olid ees ja mehed istusid pukis. Meie tule peale langes üks hobune surnult maha ja nüüd oli suurtükk liikumisvõimetu. Ma ei mäleta, palju suurtüki meeskonnast langes, aga ellujäänud kadusid nii kiiresti, et kolme ei jõudnud lugeda. Mäletan, kuidas kaks meest kassi väledusega ülge kõrge plangu ronisid ja ühte aeda kadusid.

Nüüd liikusime linna poole kusagil vastupanu leidmata. Inimesed tervitasid meid rõõmsate nägudega. Aknad tehti lahti ja sealt lehvitati meile käte ja rättidega.

Pikkamööda valgusid meie mehed linna mööda laiali. Olin üksi, kui Tähe tänaval ltn. Kuperjanovit kohtasin. Tema oli ka üksi ja tulistas ühte venelaste salka, mis Tähe tänavat mööda Ropka poole põgenes. Liitusin temaga ja kahekesi ajasime neid uulitsa nurkadel tulistades kuni Ropkani taga. Mõned neist langesid, aga raudteevalli taga tõmbusid nad ahelikku ja hakkasid meid tulistama. Meie ei suutnud kahekesi midagi ära teha ja jäime abi ootama. Kui meile lõpuks kümmekond partisani appi jõudsid olid venelased kadunud.

Läksin nüüd raudteejaama tagasi. Seal olid meie mehed parajasti vallutatud moonarongi revideerimas. Sealt leidsime kraami, mis meeled rõõmsaks tegi: mitu vagunit lihakonserve, juustu, võid jne., isegi mitu tünnitäit saksa marmelaadi. Ühe väikese tünni sellest viisime kohe oma vagunisse. Seda oli hea leiva peale määrida. Keegi ei tahtnud nüüd enam meie harilikku toitu süüa. Meie raudahju pealne oli alatasa liha konservipurke täis, mis sinna soojenema oli pandud. Aga mõne aja pärast oli sellest isu täis ja varsti oli isegi konservi hais vastik.

Rongid liikusid nüüd Tartust Elva, aga siit meie edasi ei pääsenud, sest sügava Elva jõe sild oli põhjalikult purustatud ja selle parandamine võttis aega. Elva ümbruses oli meie dessandil vaenlasega mitmeid kokkupõrkeid.