Petserimaale ja Põhja-Lätisse; "Landeswehr'i sõda"

Jaanuarikuu lõpul jäin ma haigeks ja olin esiti haiglas, siis puhkusel, ja jõudsin tagasi umbes kuu aja pärast. Siis oli rong Võru jaamas, kus puust jaamahoone oli nagu kangest tuulest külje peale viltu vajutatud, sest üsna lähedal oli üks vaenlase dünamiidi vagun plahvatanud.

Soomusrong sõitis varsti Irboskasse. Siin oli vaenlase pealetung täies hoos ja meie jalavägi taganes. Meie kolm soomusrongi aga jäid veel mitmeks päevaks Irboska jaama, et vaenlase pealetungi hoogu sellega pidurdada. Olime peaaegu sisse piiratud ja mürske sadas meile igalt poolt kaela. Jaama lähedal oli suur vene küla, sealt käisid dessandid vaenlast mitu korda välja ajamas. See küla läks meie suurtüki tulest mitmel korral põlema, aga venelased olid vahvad kustutama, selleks olid neil suured tünnitäied vett valmis seatud.

Öösiti olid valvepostid ümber jaama välja pandud. Ühel niisugusel valvepostil olles sain mürsu lõhkemisest kõvasti põrutada. Pea käis tükk aega ringi, vasak kõrv kumises ja ajas pilli. Selle kõrvaga kuulen praegugi kehvasti. Viimaks asus vaenlane mäe järsakule, mis otse raudteeliini ääres asus, ja loopis sealt käsigranaate alla rööbastele. Meie suurtükid ja kuulipildujad ei saanud sinna tulistada. Nüüd pidime tagasi tõmbuma, muidu oleks taganemise tee kinni pandud.

Meie taganemine kestis edasi. Lõpuks pidime ka Petseri loovutama. Aga märtsikuu lõpul vallutasime Petseri uuesti. Enne seda oli Plüssa silla juures meie soomusrongil mitme vaenlase soomusrongiga kõva lahing. Meie suurtüki juht Sabolotnõi laskis vaenlase soomusrongi platvormi puruks ja sellega oli sild vallutatud. Petseri alevi uuesti vallutamisel võttis meie dessant vaenlaselt ühe välipatarei ja palju laskemoona. Ka teistes kohtades käis meie soomusrong jalaväel abiks.

Ükskord sõitis meie dessant Antsla jaamast küüdimeestega Mõnistesse. See oli kahekümne viie-kolmekümne kilomeetri kaugusel. Vastse Roosa mõisa juures oli meil vaenlase eelpostidega esimene kokkupõrge. Nii kui meie regedelt maha kargasime ja ahelikku asusime, tahtsid küüdimehed hirmu pärast minema kihutada ja meid jalameesteks jätta. Tulistamisega ähvardades sundisime neid paigale ja jätsime mõned mehed neid valvama. Mõisa vallutamisel läksime vaenlasega segi nii, et ei teadnud, keda tulistada. Mina olin kergekuulipilduja mees ja jõudes mõisa hoonete vahele vaatasin ümber ühe maja nurga mõisa õue peale. Seal oli paarkümmend meest täpselt samuti riides kui meiegi. Imestasin, kuidas meie mehed nii ruttu siia said, ja astusin lagedale. Tagasi vaadates nägin oma mehi alles lähenemas ja nüüd sain asjast aru. Aga oli juba hilja, vaenlased olid kadunud. Küll oli kahju, et neile kuulipildujaga head valangut ei annud. Kaotasime selles lahingus kaks või kolm meest surnutena.

Peale selle käis meie rong kaks korda Stackelni jaama juures just lõuna pool Valka. Esimesest lahingust mäletan vähe. Tean, et liikusime jõe orus soisel maastikul. Vaenlane tulistas meid raskete suurtükkidega nii, et hiigla mulla mättad õhus lendasid. Kuidas lahing lõppes ei mäleta, aga ltn. Semper, kes oli seekord meie dessandi juht, sai kõhust haavata. Aitasin teda tagasi rongile kanda.

Teine kord lõppes meie sõit Stackelni alla päris kurvalt. See oli aprilli lõpul. Oli õhtupoolik. All orus raudteel seisis kolm soomusrongi ja ootasid pealetungi käsku. Üleval kõrgel kaldal liikus jalavägi. Meie ootasime ja ootasime, aga pealetungi käsku ei tulnud. Läks juba videvikuks ja siis tuli teade, et meie soomusrongide diviisi juht kpt. Irv on surma saanud. See teade rabas kõiki. Soomusrongide pealetung jäi ära ja nad liikusid Valka tagasi. Pärast kuulsime, et kpt. Irv oli oma hulljulguse ohvriks langenud. Ta oli sammunud maanteel soomusauto ees vaenlase poole, kui kuul teda tabas. Jalavägi oli siiski lahingu võitnud ja vaenlase Koiva jõe taha surunud.

Järgmisel õhtul nägin kpt. Irve kirstu, kui see seisis lillede keskel lahtises kaubavagunis Valga raudteejaama ees. Sealt algas kpt. Irv oma viimast reisi koju poole.

Kpt. Irv oli üks paremaid Vabadussõja-aegseid väejuhte. Ta oli esiti meie soomusrongi juht ja pärast soomusrongide diviisi ülem. Soomusrong nr. 1 sai nüüd oma nimeks "Kapten Irv".

Maikuuks 1919 oli soomusrong "Kapten Irv'e" koosseis tublisti muutunud lahinguist langenute, haiguste, haavamiste ja komandeerimiste tõttu. Ma ei tea täpselt, kui palju seal viroonlasi alles oli, kuid arvan, et vast neljandik kuni kolmandik endisest koosseisust. Meie dessantvagunis oli viroonlasi veel kaks: J. Kannelaud ja mina. Meid määrati nüüd rongikaitse kuulipildureiks ja dessandis käimine jäi ära. Uus elu oli palju mugavam: saime omaette magamise narid ja võisime ennast putukatest puhtaks teha. Kuid muidugi ei olnud enam neid seiklusi, mida dessandis käimine pakkus. Sellisena tegin veel kaasa Pihkva vallutamise ja "Landeswehri sõja".

Viimasest jutustan ühe episoodi. See oli juuni lõpul. Landeswehr oli löödud ja meie väed kavatsesid tema jäänused ka Riiast välja lüüa, aga siin astusid liitlased (inglased ja prantslased) vahele ja sundisid meid vaherahu tegema. Just enne vaherahu sõlmimist seisis meie soomusrong valvel Riia all. Koht oli keset hõredat aga kõrget metsa. Veduris oli tuli sumbutatud, et mitte suitsuga vaenlasele oma asukohta reeta. Ilm oli soe ja ilus. Ltn. Sabolotnõi, meie suurtükitule juht, seisis suurtüki platvormi kõrval raudtee ääres ja jutles paari teise mehega. Meie kuulipildurid olime samuti väljas na nautisime ilusat ilma. Üks vaenlase kerge patarei otsis meid oma tulega. Ta andis kogupauke ja mürsud langesid kord kaugemale, kord lähemale. Sellega olime meie aga harjunud, sest rong oli sajad korrad vaenlase tule all seisnud, isegi mitme patarei tule all korraga. Järsku lõhkesid mürsud meie suurtüki platvormi ümber, killud lendasid hulgudes laiali ja suits tõusis. Meie jooksime ettepoole ja seal lamas ltn. Sabolotnõi. See mees, kes sajad suurtüki duellid vaenlase soomusrongidega oli pidanud ja neid alati võitnud, oli nüüd mürsu killust silmapilkselt surma saanud. Ta tõsteti vagunisse ja rong liikus tagasi.

Meie meeste tuju oli väga halb. Õhtul vagunis hämara tule valgusel istudes lauldi kurbe laule. See sündis sagedasti, kui mõni südamelähedane kaotus juhtus. Mul on paari niisuguse laulu esimesed sõnad meeles, nagu:

Ära ilmal valu kaeba, 
Usu, tal on raudne rind;
Ta pilkama ja naerma
Igal ajal valmis sind.

ja

Oh saja lumeke,
Minu hauda külmaks tee;
Seal varjul vaikne haud, 
Kus hiilgab risti laud. 

See kestis kuni uued sündmused vanemad tahaplaanile surusid. Ja sõja olukorras läks see kiiresti. Rõõmsatel momentidel oli soomusronglaste lemmiklauluks

Läksin mina, läksin mina 
Läbi küla tänava: 
Vastu tuli neiu, 
Tegi lahti mulle värava! 
Oh sa poiss, seda sa ei tea, 
Kuidas sinu õnn võib õitseda pea!

Sellel laulul oli hulk salme, kõik lõppesid refrääniga "Oh sa poiss ..."

Ltn. Sabolotnõi, kes oli rõõmus mees, armastas seda laulu sagedasti laulda. Kui ta suurtükituld juhtis ja mürsud hästi tabasid, kostis kohe: "Oh sa poiss, seda sa ei tea ..." Seda laulu lauldi laialt ka teistes väeosades ja seda võiks kutsuda Eesti Vabadussõja Tipperary'ks.

Suve lõpul 1919 komandeeriti mind soomusrongilt Sõjakooli ja sellega lõppes minu osa Eesti Vabadussõjas.