Omavaheline kultuuriline tegevus

Vironia vaimne pale kitsamas mõttes kuni a. 1905 väljendus esmajoones selles töös ja huvide sfäärides, mis avaldus omavahelistel kõne- ja vaidlusõhtuil. Õieti tähendas sajandi pööripäev Vironia eesmärgikindlat vaimsete harrastuste sündi. Teatud sugemed sellelaadilistest huvidest aga ulatuvad varemassegi aega. Nii arutati 1899. a. algul küsimust, kas ei tuleks nõuda noortelt liikmetelt sisseastumise kõnet, kaaluti tehnikute aastaraamatu väljaandmise võimalusi jne. Eelasutamisaegses Vironias ei seisnud vaimsed huvid mitte niivõrt palju kollektiivis esirinnas, seda enam aga leidsid üksikute poolt harrastamist. Loeti palju omamaist ja väliskirjandust ning üksikud liikmed olid oma teadmiste avaruse tõttu otse entsüklopedisti kuulsuses. Nende "literaatide" koondumiskohaks sai Riias Viljandi tänav 2. asuv nn. "Prantsuse pansion". Konkreetselt astuti korporatsioonis samme lugemisõhtute sisseseadmiseks 1899. a. sügisel, ent konvent otsustas selliste enesearendamis õhtute korraldamist pidada võimalikuks alles siis, kui on üüritud oma ruumid. Vahepeal teostati lõbuõhtute korraldamine enam-vähem normeeritud kujul ja peale lõbusa koosistumise mahutati kavva ka mõtete vahetamine "vaimu- ning kunstivallas". Korporatsioonile üüriti klaver, noodid ja esimene lõbuõhtu ühes ettekannetega teostus 1899. a. märtsis.

"Kõnetoimkonna ehk discutivkomisjoni" rajamine omandas reaalsema kuju 10. oktoobril 1900 A. Lucki sisseande näol konvendile, milles peeti soovitavaks rutuliselt põhikirja väljatöötava komisjoni valimist. See teostus ja komisjoni liikmeteks said E. Aule, E. Enno, J. Radik, kuna juhtimise võttis enesele A. Luck. Ettevalmistustööd andsid pea tulemusi ning 15. jaanuaril 1901 võidi konvendile esitada kõnetoimkonna sihtide ning ülesannete kava. Esitises fikseeriti kõneõhtute sisu järgmiselt: "Et Vironia sisimesel ühiselul ka kasvatusline siht on, pantakse kõneõhtud toime, millede eesmärk ja otstarbe on polytechnikumis antavat üheküljelist tehnikalist haridust laiendada kõnede varal, millede teemad üleüldi haritavatest teadustest võetud on nagu: mõttetarkus, psychologia, ethika, aesthetika, loodusteadus j. m. ja läbirääkimiste läbi kõnesolevate ainete üle." Selgesõnaliselt väljendati tolleaegses olukorras mõistetav seisukoht, et poliitilised ja usulised teemad ei või tulla kõnedena ja läbirääkimiste all päevakorda. Kõneõhtud kestsid kella kolmveerand üheksast kaheteistkümneni, kusjuures alkohooliliste jookide tarvitamine oli teadusliku sisuga ettekandekoosolekuil täiesti keelatud, kirjanduslikel ja muusikaõhtuil aga vaheaegadel lubatud. Alkoholi keelu küsimus tekitas algul mõndagi sekeldust. Et oli keelatud ka peale kõneõhtut jääda õllelauda istuma, pidas osa liikmeid seda korraldust ülearuseks, kuna just õllelauas olevat hea kritiseerida. Keelust üleastujate karistamisega suudeti pea rahulolematuid taltsutada.

Konvendi poolt loodud kõnetoimkond pidas A. Lucki eesistumisel oma esimese koosoleku 23. jaanuaril 1901 ja jagas ametkohad järgmiselt: esimeheks E. Enno, abiesimeheks J. Radik, kirjatoimetajaks K. Jürgenson. Määrati ka kindlaks töö avang 3. veebruaril 1901. a. kirjandus-õhtu näol, kus tervituskõne pidas J. Radik, teemal "Dr. Veske elulugu ja luuletused", rääkis E. Enno ja rebaste poolt esitati ettekandeid ning muusikalisi palasid. Nii algas Vironia peres omaaja kohta küllaldaselt rahvusmeelsuse ja üldteadmiste alal ergutavalt ning täiendavalt mõjunud vaidlustoimkonna töö. Ajavahemikul 1901-05 peeti viiskümmend kõnet ja seisis päevakorral rikkalikult vaidlusteemasid. Arvustik näitab 1900/1901 - viis kõnet, 1901/1902 - ;üksteist kõnet, 1902/1903 - üksteist kõnet, 1903/1904 - üheksa kõnet, 1904/1905 - kümme kõnet, 1905 - kolm kõnet. Vironia vaimse elu juhtimisel on olnud tegevad ametite järjekorras: 1901/I - E. Enno, J. Radik, K. Jürgenson; 1901/II - J. Radik, O. Amberg, K. Jürgenson; 1902/I - O. Amberg, A. Zimmermann, K. Mauritz; 1902/II - O. Amberg, F. Kangro, K. Mauritz; 1903/I - F. Kangro, K. Mauritz, J. Roosson; 1903/II - K. Mauritz, F. Kangro, A. Jürgenson; 1904/I -J. Roosson, R. Lilienthal, G. Toom; 1904/II - J. Roosson, K. Mäggi, L. Saukas; 1905/I - F. Kangro, E. Tellmann, L. Saukas; 1905/II - G. Jonson, E. Tellmann, J. Mägi.

Kõneõhtute sisseseadmine ja ettekannete pidamise kõigile sunduslikuks tegemine ei möödunud sisevõitluseta. Vaevalt kuu aega peale esimest kõneõhtut oli konvent sunnitud otsima lohaka osavõtu vastu vahendeid. Määrati karistuseks 30 kopikat puudumiselt ning 15 kopikat hiljumiselt. Saadud summad kasutati raamatukogu täiendamiseks. Burshide seisus oli kõneõhtute kui nende arvates ülearuse koormatuse suhtes päris demonstratiivselt vaenuline. Puudumiste puhul seletati: see sündinud põhjusel, et seal kõik magavad. Pinevus kõneõhtute pooldajate ja vastuolus seisvate burshide vahel kestis aastaid ja hiljem "punaste aastate" opositsioonilises ning kõike mahategevas meeleolus kirjutati samade õhtute kohta: "Kuid ka vaimline elu ei maganud selleaegses Vironias mitte: meil olivad omad kõneõhtud, mitte niisugused nagu nüüd, vaid kõvad ametlikud, sunduslikud õhtud. Kõnedest enestest ei olnud aga suuremat asja - just nagu nüüdki, rääkisivad ainult paar meest, kuna teised peaasjalikult ainult selleks seal istusivad, et trahvi maksta ei tuleks. On ju tõsi, et kõnede sisukus mõnegi ettekandja juures jättis soovida, ja sunduslikust ülesandest püüti lihtsalt seega üle minna, et anti resümee mõnest loetud teosest." Seda kõneõhtute paharetti märkasid ka eestvedajad ja üks tolleaegse kõnetoimkonna hingi E. Enno tegi koguni ettepaneku, et tühja-tähjasisuliste kõnede asemel pigem rohkem korraldatakse vaidlusi. Viimastest osavõtt oli alati kõnelejate rohke.

Sellisena paistis pealiskaudsel vaatlusel Vironia asutamisaastateaegne kõnetoimkond. Tegelikult oli siin tehtud tööl hoopiski sügavam sisu ja laiem mõju. Kõnetoimkond - loodud enesearendamise otstarbeks, taotles humanitaarhariduslikke sihte - oli õieti midagi praeguse rahvaülikooli taolist. Kõneõhtute programmi mahtusid nii humanitaar- kui ka loodusteadused, lisaks sellele peatükid üliõpilaselust ja -ajaloost, reisimuljed jne. Selle laiahaardelise kava raames leidsid aga pea ülekaalukalt viljeldamist Eesti elu, teadust, kirjandust ja rahvusküsimusi puudutavad teemad. Kõnetoimkonna väärtus seisis selles, et siin rajati sepipada, kus liigselt kosmopoliitlike vaadetega eesti noored viidi oma rahvuse küsimustele lähemale. Siin taoti saksa ja vene koolidest tulnud materialistlike huvidega ja eesti asjust sageli õige väheteadlikest noortest rahvuslikku rauda. Kõnede näol nagu "Mihkel Veske elulugu ja luuletused", "Kalevipoeg eesti rahva eepos", "Dr. Kreutzwald ja tema tööd", "Nõua valgust, eesti mees", ettekannetes J. V. Masingust, dr. Fählmannist, C. R. Jakobsonist, Koidulast, eestlaste muinasusust, talurahva seisukorrast Läänemaal 13. kuni 18. sajandini, soome sugu rahvaste minevikust jne. anti kuulajaskonnale küllalt laiapiiriline ülevaade eesti tolleaegsest vaimsest palgest, eesti rahvusest ja tema püüetest. Rahvusliku kasvatuse andmiseks oli see, kaasajale ehk primitiivsena tunduv, teemade sari vajalik. Rööbiti kanti ette kõnesid teemadel, mis käsitlesid makkiavellismi, materialismi, planeet Marssi, jaapanlaste tõugu, ooperi ajalugu, inimsoo tekkimise teooriaid, mnemoonikat, saksa burshkondade ellutärkamist, Ibsenit jne.

Ei saadud ka mööda rahvuspoliitilistest teemadest, kuigi need olid keelatud. Sellised küsimused kerkisid tavaliselt üles ka omaette vaidlusainetena või kõnedele järgnevate läbirääkimiste osana. Siin õieti peitubki "Vana Vironia" vaidlusõhtute väärtuslikum osa ja tuleb konstateerida, et Eesti avaliku elu nähete jälgimises ja neile reageerimises olid tolleaegsed Riia eesti üliõpilased õige erksad. Kohati vaidluskoosolekute protokollidest jääb mulje, nagu oleks tegemist poliitilise klubiga. Kui 1902. a. Eesti ajakirjanduses rünnati üliõpilasi nende leiguse, ideaalide puuduse ja rahva elust vähese osavõtu pärast, kajastusid need küsimused elavalt Vironiaski. Mitmed juhtivamad pead polnud kitsid tolleaegsetele viroonlastele ette heitma tegevusetust, vähest osavõttu Riia eesti seltside tööst jne. Tunnistati vääraks seisukoht: "Meil olla tarvis ennast ühes kitsas ringis (corporation) üles kasvatada, küll vilistlasteks saades adra kätte võtame ja rahva vaimupõllul kündma hakkame ja teda majanduslikult kulla hunikule uppitame." 1903. a. seisid vaidlusteemadena päevakorras küsimused eestlaste ja sakslaste võitlusest, ajakirjanduse olukorrast, Eesti ajalehtede "Teataja" ja "Postimehe" põhimõttelistest erinevustest, vanavara kogumise tarvilikkusest, laulupidude mõttest, naistele kõrgema hariduse andmisest, Tartu ja Tallinna teatrite väljavaadetest jne. Ei rahuldatud ainuüksi platooniliste ja üldsõnaliste teemadega, vaid võeti põhimõtteliselt hindamisele sellinegi nähe, millest on tingitud vaen eestlaste ja lätlaste vahel. Kaaluti ka majanduslike positsioonide vallutamise küsimusi, näiteks - milline tähtsus ja järeldused on eestlusele muudatustel Tartu Hüpoteegi Seltsi juhatuses. Avaldati rõõmu sakslaste rinde murdmise puhul, kuid samal ajal konstateeriti kurvastusega, et pangad püsivad veel kõik sakslaste käes. Sakslaste poolt väljakuulutatud boikoti puhul avaldati Vironias seisukoht: "Majanduslisest küljest kumbagil rahvusel suurt kahju olla ei või. Küll aga saab eestlastel sellepoolest kasu olema, et nad nüüd rohkem kokku hoidma on sunnitud ja ära on näinud, missuguste tooreste abinõudega saksa seltskond nende vastu võitleb." Saksluse küsimuses tungiti kaugemalegi, arutades küsimust, kas need ajad on kaugel, kus eestlased võivad sakslasi linnavalimistel võita? Viroonlaste seisukoht oli selgesõnaline: eestlane ei salli sakslast ja viimased kihutatakse pea linnavolikogudest välja. Ka Tartu ülikooliga seosesolevad nähted leidsid Riias tähelepanelikke jälgijaid. Dr. A. Paldrocki eradotsendiks mittenimetamise puhul võeti Vironias seisukoht ja väljendati pahameelt Tartu Alma Materi tegevuse üle, kus ei arvestatud isiku võimeid, vaid ta rahvuslikku päritolu: "Ülikool näitab sellega, et ta poliitilistest vooludest osa võtab, millest tema oma ülesande tõttu kõrgemal peaks seisma."

Riia-aegse Vironia huvide profiil oli küllalt mitmekesine. Tihedalt sammuti Eesti avalikkuse aktuaalsete nähetega käsikäes. Kõnetoimkonna töö peamine teene aga seisis Vironia siseelus rahvusküsimuse kristalliseerumise kiirendamises. Väheste aastatega jõuti kõhklemise ja leiguse olukorrast aktiivrahvusluseni.