Keel, rahvus ja meelsus

Seoses Riia polütehnikumis õppivate eesti üliõpilaste koondumise ja Vironia moodustamisega kerkis noore organisatsiooni siseelus just tolleaegsete olude mõjul kaaluva momendina päevakorda keele, rahvuse ja meelsuse küsimus.

Riia, kui rahvusvahelise tähtsusega liiklemistsentrum, Venemaa "suur värav" Läände, oli oma ilmelt õige kosmopoliitiline. Sealne vabameelsem õhkkond võimaldas isegi sellise nähte, et kibedamal venestamise ajal töötasid C! C!-s koos sakslased, venelased, poolakad, hiljem eestlased ja lätlased. Ametliku läbikäimiskeelena üliõpilaselus kui ka polütehnikumis domineeris saksa keel. Siinjuures ei tohi unustada, et Riia polütehnikum loodi eraalgatusel Balti seltskonna ja Riia kaupmeeskonna majanduslikul toetusel. Selle järeldusena saksa keele ja meele valdav mõju polütehnikumis kui ka seltskonna koorekihis oli vaidlematu. Saksa keele ja kultuuri aktiivse võimutsemisega tuli paratamatult kokku puutuda organiseerumissoove südames kandval eestlaste rühmal. Saksa keele hegemoonia Riias ei kandnud aga mitte niivõrt shovinismi pitserit, kuivõrt oli iseenesest mõistetav läbikäimisvahendina. Teravamal kujul esineva shovinismi suhtes oldi Riias üpris hellad. Väljakutsuvalt toonitasid siin oma rahvuslikku joont peamiselt poolakad, mistõttu neil juhtus alaliselt sekeldusi. Korporatsiooni loomispäevil tuli eestlastel arvestada seda õhustikku. Asutajate pere kandvam osa oli veendunud asutatava organisatsiooni rahvusliku aluse tarvilikkuses, kuid välispidiselt ei saadud seda momenti eriti alla kriipsutada. Esmajoones põhjusel, et organisatsiooni kinnitamine oleks siis otsekohe sattunud suure küsimusmärgi alla. Põhikirja järgi oli korporatsiooni ülesandeks: autunde arendamine, seltsiv kooselamine, sõpruse edendamine, kombluse kõrgelhoidmine, vastastikune aineline ja vaimne toetamine. Hiljem liideti sellele juurde "liikmete kasvatamine eesti rahvuslikus vaimus", mida ka asutamise ajal silmas peeti, kuid mille avalik toonitamine, nagu tähendatud, tookordseis oludes ei olnud lubatav.

Edasi olid tolleaegsed üliõpilased oma aja lapsed, saanud gümnaasiumis või reaalkoolides saksa- või venemeelse kasvatuse ja oma suhtumisis rahvuslikku kultuuri ja poliitikasse teiselaadsemad kui kaasaegsed. Seegi põlv, kes Vironia lõi, oli pärit nn. "teisest eesti ärkusajast". Seoses rahva majandusliku järje paranemise ja linnastumisprotsessi edenemisega kasvas jänu lääne kultuuri järele. Osasaamist teiste rahvaste vaimsusest aga võimaldas peamiselt "via germania". Saksa keel oli paljudele vahendiks - vähestele küll sihiks. Piiratud perekonna- ja kultuuri-traditsioonidega varustatud tolleaja eesti noori aga ähvardas Riia esmajoones saksastamise hädaohuga. Paljud eestlased, kes tulid sajandi lõpul Riiga studeerima, olid rahvusküsimuses kaunis leiged. Peeti endastmõistetavaks, et eesti organisatsiooni puudumisel astutakse kas saksa või vene korporatsiooni. Nii oli Riias soodus pind eesti intelligentsi kadakluse pookimiseks, samuti kui Peterburg saatis Maarjamaale pajuvenelasi. Ka selle Riia eesti üliõpilaste grupi kohta, kes 90-date aastate algul hoidis kokku ja hellitas oma organisatsiooni loomise lootusi, maksis eelpool toodud väide. Saksa vaim sai seda enam toitu, et ühtehoidvasse gruppi kuulus peale eestlaste ka lätlasi ja sakslasi. Kõnekeeleks omavahelistel istumistel ja vestlusel oli pea eranditult saksa keel. Eesti keelt võis kuulda "Imanta" seltsis ja need, kes end tunnistasid eestlasteks, käisid sealseil piduõhtuil.

Kui Tartus eesti üliõpilasorganisatsioonile avaliku tunnustuse otsimisel olid suuremaks piduriks Ch! C! vastuseis, halb vahekord kohaliku sakslusega ja ülikooli külm suhtumine - siis Riias umbes samal ajal oli olukord ennem raskem kui hõlpsam. Tõsi küll - polütehnikum polnud küll just erirahvaste organisatsioonide loomisele risti vastu ja osutas isegi sellist lojaalsust, et ajal, kui Vironia kavatses eluõigust nõuda seltsina, lubati välja töötada ja kinnitada üliõpilasseltside normaalpõhikiri, kuid Riiagi C! C! oli konservatiivne; ja mis peaasi - Riias tuli lüüa suurem lahing sisemise saksasõbralikkuse kui välispidiste oludega. Riia oli suur seebikatel, kus Vene ääremailt tulnutest viiskümmend protsenti unustasid rahvuse ning astudes muulaste organisatsioonidesse moodustasid Riia burshitüübi, kellel polnud rahvust, vaid oli ainult haridus, karjäär ja seltskondlik seisukoht.

See mõtteviis polnud võõras eestlastelegi ja need vanad viroonlased, kes olid sügavalt rahvuslikud, pidid esmajoones "ükskõiksetega" astuma võitlusse. See oli küllalt ettevaatlikust nõudev mäng ja pidi mõnelgi korral organisatsiooni asutamise mõtte peaaegu karidele juhtima. Nii peeti 1896. a., kui Vironia rajamine tegelikult päevakorrale kerkis, nn. Nikolaiburgis koosolek, kus mõtete vahetamisel rutiiniks kujunenud kombe kohaselt räägiti saksa keelt. Sel puhul tõusis üks koosolijaist üles ja lausus: "Sellest seltsist ei tule midagi välja, sest siin ei räägita eesti keelt." Julge ülesastumine tekitas üldise hämmastuse. Osa asutajaid liikmeid lahkus ja koosolek lõppes õieti fiaskoga. Julge deklareerimine ja vaheda relva tarvitamine rahvusküsimuses leigete suhtes osutus enneaegseks. Kui eestimeelne grupp hiljem küsimust oma vahel sõelus, väljendati kohalikke olusid ja seisukorda väga tabavalt ja õieti hindav arvamus: "Ehk küll väljendus eesti keele rääkimise kohta oli õige, ei oleks ta siiski tohtinud teha meie seltsi esimesel asutamiskoosolekul niisugust väljendust, sest koosolekule kokku tulnute hulgas olid mitmed eesti päritoluga üliõpilased, kes käinud saksavaimulises koolis, kasvatatud saksa vaimus ja ei valda eesti keelt, mille tõttu võib kindel olla, et need tõmbuvad seltsi asutamisest tagasi. Ei tohi end näidata käremeelsete rahvuslastena. Meie kohus on neid kaasa tõmmata ja aegamööda kasvatada eestlasteks." "Eksinute" karmilt eemaletõukamine polnud esiteks sel põhjusel otstarbekohane ja teiseks vajas Vironia meeste arvu suurendamist, et saada avalikke õigusi.

Olukorda hindavat, sallivat vaimu näitab ka 1899. a. tolleaegsele illegaalsele konvendile tehtud ettepanek "lõbuõhtute korraldamiseks", kus mainiti muuhulgas: "Mis tõsise eesti vaimu alalhoidmisse puutub, siis saab ka selle poolt täis priius valitsema. Mis keele priiusse lõbuõhtutel puu[t]ub, siis oleks soovitav, et eesti keel valitseks, aga et lõbuõhtutel peaasi on lõbu pidamine vaimu ja kunsti vallas ja et suurte kultuurrahvaste vaimurikkust niisugustel lõbuõhtutel vabalt tarvitada võiks, sellepärast arvab eeskirjade kokkuseadja keelepriiust mitte üksi ainult sallitavaks vaid ka tulusaks."

Vironia asutamisaastal oldi rahvusküsimuses edasi tagasihoidlikud, sest olukord nõudis veel saksameelsete kohtlemist siidkinnastega. Saksa keele tarvitamine igapäevases läbikäimises ja õllelauas püsis endiselt küllalt suureprotsendiliselt päevakorral, mida tõendavad rida aukohtu protokolle.

Sallivuses ja leplikkuses rahvusküsimuses tekkis peale asutamispäevi kohe murrang. Tagasihoidlikkus pole nüüd enam põhjendatud ja puhteestilik element Vironias hakkas üha tugevamalt üldsust häälestama. Juba asutamiskommersile järgneval nädalal astusid üksikud rahvusleiged liikmed organisatsioonist välja. Tehti ka otsus, et seltsi liikmed, kes 1901. aastal on konventi vastu võetud, peavad veel samal aastal eestikeelse kõnega esinema.

Rahvuslikust eneseteadvusest rääkis seegi moment, et Vironial, kes muidu seisis kõigi C! C! konventidega üpris heal jalal, hakkasid vahekorrad halvenema eriti "Concordia Rigiensisega", milline saksa korporatsioon koosnes suures enamuses eesti ja läti kadakaist. Jaheda suhtumise süvenemist saksa korporatsioonide ja Vironia vahel kiirendas ka asjaolu, et hääletamisel S! C! (Senioren Convent) olid eesti organisatsioonile õiguste andmisele vastu Fr. Baltica, Rubonia ja Concordia Rigiensis. Värvides ülesastumine sai võimalikuks poolakate, venelaste ja lätlaste toetusel. Vastastikune külmus peegeldus ka peale asutamist tehtavate tervitusvisiitide puhul. Avalikku vaenu märkisid järgnevail aastail concordlaste ja viroonlaste vahelised löömingud. Ainsaks saksa korporatsiooniks, kes asutamiseelsel aastal osutas Vironiale heatahtlikkust ja sõbralikkust, oli Fr. Baltica. Nimetatud aadlikorporatsiooni poolehoid eestlastele jahenes aga ülikiiresti, kui korra saadi tunda maa pärisperemeeste hambaid. Ühel juhuslikul külaskäigul Fr. Balticasse tekkis tüli ja viroonlaste poolt langes sakslaste arvel lause: Teil ei ole ühtegi õigust Baltimaade kohta, ega ka ühtegi elamiseõigust Baltimail, sest Baltimaad kuuluvad eestlastele ja teie saate varsti nägema, et eestlased peksavad teid Baltimailt välja! Need ennustuslikud sõnad tekitasid sakslastes vimma ja Vironial oli õnne, et ta kinnitamine teostus novembris 1900, sest jaanuaris 1901 sama Fr. Baltica esines propositsiooniga, milles sooviti, et uute organisatsioonide kinnitamiseks C! C!-s on vajalik kahe kolmandiku liikmete poolthääletamine.

Rahvusliku mentaliteedi läbimurret valgustab ka Vironia kõnetoimkonnas peetud ettekannete keeleküsimus. 1900/1901 peeti kogusummas viis kõnet, neist eestikeelseid kolm, saksakeelseid üks, venekeelseid üks, 1901/1902 oli kõnede arv üksteist, neist kuus eesti-, neli saksa- ja üks venekeelne, 1902/1903 oli samuti üksteist kõnet, nendest kümme eestikeelset ja üks venekeelne. Hilisematel aastatel kuni 1905. a. on kõnetoimkonnas ainumaksvaks eesti keel.

Saksa keele oskamine ja tarvitamine osutus paratamatuks õpinguil ja C! C!-vahelises läbikäimises, kuid püsis rutiini tõttu veel siseeluski. 1903. a. Vironia pere enamik suhtus saksakeelseile kõnekäändudele ja õllelauas burshizhargooni tarvitamisele juba halvustavalt. Looke tolleaegsest "Õllevikust" on siin parimaks illustratsiooniks:

                      Keeleproovid.  

   (Eesti keele etymoloogia ja syntaxi übungid.) 

Mineva laupäeva kneip õhtul oli väga gemütlich olek. Lõpupoole tuli aga üks lataavlane korteri pääle. Hakkasin teda aasima, tema aga ei oskanud peenikeselt reageerida ja hakkas mind jämedalt provozeerima. Selle pääle forderdasin teda. Niiviisi tuli meie vahel reisserei. Ülehomme on E! G! Valin nimelt waffen. [Toimetuse märkused: die Übung = harjutus, drill; gemütlich = hubane; ich foredere = mina nõuan; ich reiße = mina rebin; die Waffe = relv. Terminid "kneiplaud" ja "aasimine" osutusid aga hiljema kahekümnenda sajandi eesti üliõpilaskeeles pigem laensõnadeks kui võõrsõnadeks.]

1905. a. kohta pakub sama väljaanne pilkaja prilli läbi nähtud statistikat, kus tudengi elus esinevad pahed on edasi antud protsentides. Saksastumise tuhinat tähistatakse siin nelja protsendiga. Viieaastase kestvuse jooksul Vironias murti lõplikult Riia oludes nii hädaohtliku saksastumise taime võrsed ja võidi avalikult väita, et on ajakohane neid, kes ei hoia end saksastumise eest, seltsivendade poolt vande alla panna. Koos rahvusliku mentaliteedi võimulepääsuga tugevnes ka ilmselt Vironia selgrookus ja selginesid suunad. Saksluse vastu juba poliitilise värvinguga väljaastumist tõendati 1904. a. C! C! Poola korporatsioonide kaitsmisel, eriti aga 1906. a., mil Vironia avalikult C! C!-s tegutses sakslaste vastu. Viroonlase J. Lilienkampfi seenioriks olles deklareeriti ühe kodukorra tõlgitsemisest tingitud konflikti tõttu saksa korporatsioonid C! C!-st lahkunuks ja hiljem, kui viimased avaldasid soovi astuda taas C! C! liikmeks, avaldas Vironia protokolldiktaadis, et sakslaste ülesastumine näitab, et nad ei vääri teiste korporatsioonide usaldust.

Vironia oli õieti esimeseks Läände tungivaks eestluse pioneeriks. Riia oludes Vironia tekkimine omandas pöördelise tähtsuse, sest a. 1900 peale lükati riiv ette eesti noorte ümberrahvustamise võimalustele. Liikmeskonna kasvu, vilistlaskogu tekkimise tõttu Tallinnas ja tihedate sidemete loomise kaudu emamaaga Vironia osatähtsus järgnevail aastail üha tõusis. Asutajate liikmete unistus saksameelsete suguvendade tagasivõitmisest eestlusele sai teoks. Söandati mitte ainult "kadakaid" päästa, vaid ka sakslasi ümberrahvustada, kui need sattusid Vironia mõjupiirkonda. 1911. a. üks Vironiast väljaastuv sakslane avaldab konvendile oma pihtimuse, milles selgitab, et viroonlased tunnevad end Riias eestluse eelpostidena ja tema, sakslane, kes ka oma rahvust austab, on astunud Vironiasse selleks, et tunda end korporandina, mitte aga eestlasena. Lahkuja avaldab kahetsust, et Riia korporatsioonid rahvuste järele on kujundatud! Sääraseid näiteid on teisigi. Revolutsioonipäevil Vironia asukohaks oli Moskva ja sealgi deklareeriti 1917. a., et nüüd on tulemas kodumaal lahedamad tuuled ja rahvusliku kultuuri enamaks arendamiseks väljavaateid, millest peame aktiivselt osa võtma. Et ka ise kaasa aidata isamaa heaks töötamise võimaluste loomisele, selleks langes Riias korp! Vironia koosolekul otsus: astuda in corpore Eesti rahvaväkke.

Vironia kasvamine Riias sündis järje- ja sihikindlalt, kuid mentaliteedi kujundamine oli Riias hoopis raskem kui Tartus, kus tugevalt eestimeelsete üliõpilaste juurdevool osutus vähemalt kümnekordselt suuremaks. Riiga õppima tulijaist olid paljud majanduslike huvidega ja rahvusküsimusis ükskõiksed. Need tegurid, mis Vironias selgroo kujundamisele kiirendavalt kaasa aitasid, seisid välises tihedas kontaktis emamaaga ja siseelus raamatukogu, kõnetoimkonna ning trükisõna kaudu saavate ergutuste pidevas mõjus.