Suhted teiste üliõilasorganisatsioonidega

/.../

Polütehnikumi valitsus oli huvitatud poliitilise meelsuse rahunemisest üliõpilaskonnas. Sel põhjusel arvatavasti ta inspireeris Riia saksa korporatsioone ette võtma samme, mis kutsusid välja konflikti C! C!-s, mida ei võinud keegi ette aimata peale algatajate eneste. Võibolla, et saksa korporatsioonid toimisid iseseisvalt oma vilistlaste mõjul, leides paraja aja olevat teiste korporatsioonide poliitiliseks kahtlustamiseks ja C! C! purustamiseks? Revolutsioon näitas selgesti, et sakslaste eesõigused võivad püsida ainult vene tsaaririigi kaitsel, kuna selle purunemine toob sakslastele suuri raskusi. Nüüd taheti demonstreerida oma lojaalsust ja tänu.

Nimelt esitas saksa vanem aadlik korporatsioon Fraternitas Baltica sügisel 1906. a. C!C!-le (Chargierten Convent'ile) kirjaliku ettepaneku, et C! C! kohustaks kõiki Riia korporatsioone ära keelama oma liikmeile osavõtu illegaalsetest miitingutest, kus võeti vastu poliitilisi otsuseid. Nähtavasti arvati, et poola, läti ja eesti korporatsioonidel on raske selle ettepaneku vastu hääletada, kuigi nad seda ka tahaksid. Ja kui nad vastu hääletavad, siis on neid kerge süüdistada ja kahtlustada valitsusevastases poliitikas ning demonstreerida sakslaste truualamsust.

Seda ettepanekut arutas esialgu iga konvent eraldi ja C! C! koosolekul iga korporatsioon teatas oma seisukoha. Vironia suhtus ettepanekusse eitavalt, motiveerides oma seisukohta põhimõttega, et C! C! on oma põhikirja järele poliitiliselt erapooletu organisatsioon, kuna esitatud ettepaneku vastuvõtmine tähendaks segamist poliitilistesse asjadesse. Eraviisil saadi andmeid, et samale seisukohale asusid ka mõned teised korporatsioonid nagu läti (Selonia) ja kaks poola korporatsiooni (Arkonia ja Welecja).

Järgmisel C! C! koosolekul, mis toimus Vironia saalis, sest 1906. a. sügissemestril oli Vironia käes esimest korda C! C! presiidium, deklareeris iga korporatsioon oma seisukoha. Kolm saksa korporatsiooni andsid hääled ettepaneku poolt, eelmainitud neli korporatsiooni hääletasid vastu ja vene korporatsioon Arctica (kui mälu ei peta) jäi erapooletuks. lgatahes hääletamise resultaadid näitasid ettepaneku tagasilükkamist. Kui Vironia esimees, ühtlasi C! C! seenior Jaak Lilienkampf seda konstateeris, tõusis Baltica esimees ja teatas, et Frat! Baltica lahkub niisugusest C! C!-st, mis on muutunud poliitiliseks organisatsiooniks ja soodustab revolutsioonilist tegevust ning Frat! Baltica eestseisus lahkus demonstratiivselt. Samase teadaandega esinesid ka teised saksa korporatsioonid ja nende esindajad lahkusid.

Selline käitumine tuli kõigile teistele ootamatult, keegi ei olnud sellega arvestanud. Mulje oli päris põrutav ja moment muutus põnevaks ning tähtsaks kõikidele korporatsioonidele, nii minejaile (kes olid nähtavasti seda käiku ette kavatsenud) kui ka jääjaile.

Saksa korporatsioonid lootsid nähtavasti, et vene korporatsioon Arctica nendega ühineb ja ka lahkub, et järeljäänud korporatsioonid ei moodusta siis enam seaduslikku enamust C! C!-s ja polütehnikumi valitsus võib lugeda C! C! likvideerituks. Lahkujad korporatsioonid oleksid võinud siis moodustada polütehnikumi valitsuse loaga uue C! C! ilma poola, läti ja eesti korporatsioonideta. Sakslased tahtsid selle aktiga demonstreerida oma truualamsust riigivalitsusele ja tsaarile ning teisi kahtlustada poliitiliselt. Need on kõrvaltvaatajale mõeldavad motiivid.

Sakslaste kalkulatsioonid ei läinud täide. Vene korporatsioon, kelle liikmeskonda oli raske kahtlustada revolutsiooni pooldamises, jäi kohale ja C! C! koosnes nüüd viiest korporatsioonist, kuna lahkujaid oli kolm.

Esimees J. Lilienkampf ei kaotanud närve, vaid teatas kindlalt ja rahulikult, et C! C! on jäänud poliitikast eemale nagu põhikiri seda nõuab ja tahab ka edaspidi selle põhimõtte järele käia. Selles teadmises C! C! loeb ennast süüdistustest vabaks ja läheb päevakorras edasi. Koosoleku juhataja asjalik toon ja seletus lõi rahuliku meeleolu ka C! C! istungile. Konstateeriti saksa korporatsioonide vabatahtlikku lahkumist C! C!-st, mida otsustati polütehnikumi valitsusele teatavaks teha.

Paari päeva järele oli pilt juba päris selge: C! C!-d ei püütudki süüdistada poliitilises tegevuses, nähtavasti oleks raske olnud seda süüdistust tõestada. Saksa korporatsioonid sattusid nüüd vihma käest räästa alla - nad pidid ka värvid maha panema, s.t. avalik esinemine värvides oli neile keelatud, sest värve võisid avalikult kanda ainult C!C! liikmed. Seda viimast pidi polütehnikumi direktor W. v. Knieriem vastutahtmist korraldama, sest C! C! nõudis sakslastelt värvide kandmise keeldu. Direktor püüdis küll olla vaheltsobitajaks ja soovitas saksa korporatsioone arvata automaatselt jällegi C! C! liikmeiks, kuid C! C! nõudis nendelt kirjalikku sooviavaldust, nagu seda tegi iga uus korporatsioon, kes taotles C! C! kinnitust - enne ei võeta küsimust päevakordagi.

Sellest kõigest võime järeldada, et sakslaste kavad jooksid liiva ja nende kalkulatsioonid luhtusid. Kergekäeliselt ei oleks nad C! C!-st lahkunud, selle taga pidi olema midagi tähtsat, mis muutus siiski nende kaotuseks.

Viimast C! C! kindlat nõuet võib seletada sellega, et C! C! luges saksa korporatsioonide käitumist pahatahtlikuks aktsiooniks, mis oli sihitud teiste korporatsioonide vastu. Kirjaliku sooviavalduse esitamist pidasid sakslased jällegi enese prestiizhi alandamiseks ja ei nõustunud seda tegema. Nii kestis see ühe aasta.

1907. a. sügisel, kui sakslased nägid, et teisel teel nad C! C!-sse ei pääse ja oma värvikandmise õigust tagasi ei saa, esitasid nad kirjalikud sooviavaldused ja nad võeti C! C!-sse tagasi. Samal ajal C! C! kinnitas teise läti korporatsiooni Talavija. Nii muutus C! C! nüüd üheksaliikmeliseks ja poolakatel, lätlastel ning eestlastel oli seal enamus käes ja nad ei pruukinud karta mõnda uut vempu.