1909. a. pereheitmine

Peame siinkohal rääkima ka ühest tõsisest konfliktist Vironia enese peres 1909. a. kevadsemestril, mille tagajärjel Vironiast lahkusid korraga kaheksa meest. Kahjuks ei suudetud või ei tahetud seda konflikti lahendada kompromissiga.

Tol korral vaevalt keegi kaalus küsimust, millist psühholoogilist mõju avaldab kaheksamehelise grupi väljaastumine korporatsioonist noorliikmete värbamisele. Eesti üliõpilaste arv Riias ei olnud suur ja pereheitmine ühes suuremas ning tuntud akadeemilises organisatsioonis häiris kindlasti kõiki noori eesti üliõpilasi ja tegi neid umbusklikuks. Nad pidid ikka ja jälle küsima: millega oli see põhjendatud? Tegelik elu näitas, et noorte hinge tekkis mingisugune kahtlus ja nad jäid osalt Vironiast eemale. Osalt võis siin mõõduandev olla ka kasvatuslik rezhiim, mis muutus karmimaks ja käskivamaks ning Riia Eesti Üliõpilasseltsi olemasolu, kuhu siirdus osa noori.

Konflikti kutsus esile kahe viroonlase vahistamine vene poliitilise politsei poolt ja vahistatute ajutine nimekirjast kustutamine kuni asja selgumiseni (väljaheitmine) ilma süüd konstateerimata. Konvent oli koguni veendunud, et vahistatud seltsivennad on süütud, kuid esimese reaktsioonina konvent otsustas nad välja heita, et korporatsioonile ei langeks halba varju ja et ära hoida korporatsiooni sulgemist.

Vahistamise põhjus seisis selles, et ühele vene kindralile oli Riias toime pandud atentaat ja juurdlus selgitas, et atentaadi kaastegelaseks osutus üks noor daam, kel oli tutvus mainitud kahe viroonlasega. Viimased vahistati esialgu, kui mainitud daami tuttavad, ilma nende süüd esitamata. See tutvus oli juhuslik, löödi natuke tiivaripsu. Daam nähtavasti otsis korporantide seltskonda, et sel teel kaotada jälgi ja poliitilist politseid eksiteele viia.

Selle väljaheitmise otsuse vastu esitati osa konvendi liikmete poolt protest ja ettepanek väljaheitmise otsuse tühistamiseks. Motiivid olid järgmised: 1) meie ise ei usu vahistatud seltsivendade süüsse ja nende süü ei ole konstateeritud, nad on ainult juhuslikult sinna afääri sattunud, 2) väljaheitmise otsus käib korporatiivse põhimõtte vastu, kui konvent karistab raskelt oma liikmeid ja samal ajal ei pea neid süüdlasteks.

Konvendi koosolekuid peeti siis iga päev ja kaaluti mitmeti küsimust. Konvendi otsuse tühistamise üle vaieldi pikemat aega ja hääletamine näitas, et konvendi enamus oli tühistamise poolt, kuid puudus kaks kolmandikku poolt häältest. Seega jäi väljaheitmise otsus jõusse. Siis esitati uus ettepanek: väljaheitmise otsus jääb ainult konvendi liikmete teada, kuid väljapoole seda teada ei anta. See ettepanek võeti vastu. Nii ei olnud tarvis väljaheitmisest informeerida polütehnikumi valitsust ega teisi võime, see oli konvendi otsusega koguni keelatud.

Sellele vaatamata oli seenior E. Emberg, kes pooldas väljaheitmist, sellest informeerinud polütehnikumi direktorit. Eestseisus oli käinud ka kuberneri juures ja rõhutanud korp! Vironia apoliitilist iseloomu, sest vahistatud on välja heidetud.

Esimehe tegevuse vastu esitati konvendile uus protest ja sooviti esimehe karistamist. Konvent jättis aga selle protesti tagajärjeta. Esimees Emberg põhjendas oma teguviisi sellega, et kuberneril on võim sulgeda korp! Vironiat ja parem lahendada see küsimus heaga.

Protestijad toonitasid, et akadeemilisel noorusel peab olema rohkem julgust oma õiguse juures ja korporatiivne põhimõte ei ole leidnud rakendamist.

Vahistatud viroonlased vabastati varsti peale viimast konvendi otsust selles asjas ja võeti Virooniasse tagasi. Paari päeva jooksul pärast seda esitasid kaheksa konvendi liiget korporatsioonist lahkumise teadaande, nende hulgas ka üks vahistatutest. Lahkujad olid: Juhan Kukk (iseseisvusaegne minister ja riigivanem), Märt Raud (iseseisvusaegne Kohtla põlevkivikaevanduse direktor), Alfred Kalm (agronoom ja laevade omanik), Eduard Ehrlich-Eerme (agronoom), Rudolf Maasen (Vironia asutajaliige, endine esimees), Aleksander Müürisepp (insener), Herman Perna (insener), Eduard Laur (agronoom - rebane). Mõned teised liikmed kavatsesid ka lahkuda, kuid see hoiti ära.

Allakirjutanu arvamine on, et seda väljaheitmist oleks saadud ära hoida, kui konvent oleks tahtnud lepitavalt asja korraldada ja esimehele kas või märkuse teinud.

Mainitud lahkujatest astus Vironiasse tagasi E. Ehrlich-Eerme omariikluse algul, kui Vironia alustas tegevust Tartus. Siin oli vaheltsobitajaks vil! A. Undritz. Allakirjutanu oli siis Tartumaa riigimaade ülemaks - maaseaduse teostamine. /.../

Käesoleva konflikti puhul lahkujate arvates konvendil puudus põhimõtte kindlus. Nende lahkumine tahtis olla protestiks niisuguse mentaliteedi vastu ja oli tingitud nooruse aktiivsusest. Kui käesolevate ridade kirjutaja Vironiasse tagasi astus, siis ütles temale üks endine kaaslahkuja, kes seisis Eestis heal positsioonil: "Miks Sa seda üksinda tegid, oleksime võinud seda koos teha." Tähendab, nende lahkujate südametes asus peidetult vana armastus Vironia vastu. Igatahes need lahkujad ei pruugi olla halvemad kui järelejäänud või lahkujad teistel põhjustel.

/.../