Tagasiminekuid omavahelises elus

Hiljematel aastatel vähenes tunduvalt noorliikmete arv. Nii oli sisseastujaid 1909. a. - kuus, 1910. a. - kuus, kellest paar meest varsti ise välja astusid, 1911. a. - üksteist, 1912. a. - kolm, hiljem tuli juurde veel kaks meest, kuid neist ei olnud ka Vironiasse kauemaks jääjaid. Seega saadi neil aastail Vironiasse noorliikmeid keskmiselt kuus meest aastas, kuna see arv varemalt oli viisteist. Millest tuli nii suur vahe ja mis oli selle nähtuse põhjustajaks?

Allakirjutanu ei saa esitada kindlaid tõendeid, kuid oletatavaid ja tõenäolisi põhjuseid oli kaks: 1) kasvatuslik meetod muutus karmimaks ja käskivamaks (üks tolleaegne noor ütleb: sõitu tehti kõvasti) ja 2) osa noori läks 1909. a. asutatud Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi. Mõlemad mainitud põhjused võrsusid välja Vironiast enesest - ka Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamine sai alguse Vironiast 1909. a. kevadel lahkunud kaheksamehelisest rühmast.

Miks pidi see nii olema? Kas seda väljaastumist ei saadud ära hoida? /.../

Meie kõik oleme pärijad: oleme pärinud oma vanematelt ja esivanematelt teatavaid omadusi ja kalduvusi. Kasvatus ja elu suunab neid kalduvusi - kas suurendades või vähendades. Nii kujuneb isik, kelle tähtsam osa on vaimne inimene oma tõekspidamistega, huvidega, tahtega, andega ja kõlblise hoiakuga, mis loovad tegusid ja kultuuri. Kuidas kasvab ja areneb vaimne inimene?

Meie näeme tegelikus elus, et isetegevus, omaalgatus ja vabadus aitavad kaasa teaduse ja majanduse arengule, soodustavad kirjanduse ja kunsti küpsemist ning vaimukultuuri süvendamist. Töö ülikoolis oli ja on seatud vabas maailmas ka selle põhimõtte alusele.

/.../

Inimeses on ühendatud inimlik (bioloogiline, kõdunev, maapealne osa koos madala lõbuga) ja jumalik osa (hea võitlus kurja vastu ja tõe ning õigluse otsimine, heldus ning teiste abistamine, aus kohusetunne, südametunnistus, aateline loominguvaim, palve). Esimene neist ühendab inimest loomariigiga, kuna teine tõstab teda põrmust kõrgemale, annab elule õilsama mõtte, loob kultuuri ja otsib sidet Jumalaga.

Kas korporatiivne kasvatus peab hülgama neid põhimõtteid ja eelistama iganenud dogmatismi ning karmi korda vanas vaimus? Kas sel teel ei saada viimati tugevate iseloomude asemel vähese vaimse huviga väledaid käsutäitjaid nukke? Kas käskiv kord ja väline, ning osalt madal, drill ei arenda sellist selektsiooni, et vaimsete huvidega noored lähevad mujale või jäävad eemale?

Allakirjutanu ei tea anda nendele küsimustele ilmeksimatut vastust, mis kõiki rahuldaks, aga meie kõikide ülesandeks on nende probleemide üle mõtlemine ja tõe otsimine.

Milles seisis nn. "karm korporatiivne kasvatus", nii kuidas tol ajal seda mõisteti?

Laseme rääkida ühel tolleaegsel noorel, keda kasvatati selle meetodi abil:

Igal laupäeval kell kaheksa õhtul pidid noorliikmed oldermani korralduse kohaselt ilmuma konvendi korterisse, kus kõigepealt võeti ette kodukorra - comment - lugemine ja vanamees andis vastavaid seletusi ning kontrollis noorte teadmisi selles. Üliõpilaslaulude õppimine oli sunduslik ja laupäeviti kontrolliti ka oskusi sellel alal. Noorliige, kes laulusõnu tundis puudulikult, pidi "järelistuma" kuni laul selge. Ka cantusi lasti noortel teha. Õllepudelite avamine ja tuleandmine oli samuti sunduslik. "Majade" korraldusi tuli täita niivõrd, kuivõrd need olid kooskõlas kodukorraga. Aga tihtipeale sai "majade" soovidele vastu tuldud ka teistes asjades. Sai isegi käidud lombardis (pandimajas) nende frakke pantimas ja lunastamas. Noorte "aasimine" oli harilik nähe. Sellega arvati noorte teravmeelsust ja reageerimisvõimeid ergutada. Noorliikmete nurkasaatmist tuli alatasa ette. Noor pidi klaasi täitma õllega ja nurka minema ning seisma näoga nurga poole õlut klaasist "imedes", kuni talle lauldi vastavat karistuslaulu. Ka vehklemine (paukimine) oli noortele kohustuslik ja iga noor pidi ennast sissepaukida laskma vähemalt kolm korda nädalas. Kohe peale sissepaukimist pidi noorliige kuupäeva ja sissepaukija nimed kirjutama vastavasse raamatusse, tõendades seda oma allkirjaga, võttes ka sissepaukijalt allkirja. Laupäeva õhtul kontrolliti paukimisraamatut oldermani poolt ja seletusi nõuti neilt, kes vähem olid teinud. Puuduv osa pidi järgmisel nädalal tasa tehtama. Hoiatusi anti ja klaase jagati, kellel ei olnud mõjuvaid põhjuseid ette tuua. Laupäeva õhtul olid noorliikmeile "rasked tunnid" kätte jõudnud - siis kontrolliti neid igal alal. Igasugune vääratus karistati klaasiga. Kuid kõike seda tehti heameelega ja heameelega kugistati alla ka "aasimised". Eksimised põhikirja vastu loeti suurimate süütegude hulka.

Loengute päevadel pidid kõik noorliikmed kell kümme hommikul loengute vaheajal ilmuma polütehnikumi vestibüüli n.-ö. "börsile". Selleks ajaks tulid sinna ka olderman ja mõned värvikandjad. Olderman kontrollis noori ja mitteilmunutelt nõudis seletust laupäeva õhtul. Mitteilmujad saadeti nurka, kui nad ei saanud end vabandada.

Julgeme arvata, et paljud noored eesti üliõpilased Riias ei tahtnud ennast sellise korra alla anda ja sellepärast ei astunud ka Vironiasse. Võibolla, et see kasvatuslik meetod mõnel semestril ka natuke muutus, olenedes oldermanist, aga üldiselt peeti sellest kinni.

Vironia asutajad valisid korporatsiooni lipukirjaks kolm juhtlauset, kolm sõna - ühisus (üksmeel), kindlus, ausus. Niisugustena tahtsid nad näha tulevasi viroonlasi ja eesti haritlasi. Nendele sõnadele või inimese omadustele andsid Vironia loojad suurima tähenduse ja määrasid ka kasvatuse suuna ja ülesanded. See põhimõte määras konvendile, eestseisusele ja vanamehele kindlad piirid. Eesti korporatiivne kasvatus oleks pidanud käima oma iseseisvat teed ja vähem hindama iganenud ning umbrohtu kasvanud radu.

/.../

Kevadsemestril 1907. a. kerkis värvide andmise küsimus eelmisel sügisel sisse astunud noorliikmeile. Tegevliikmeiks, s.o. värvikandjaiks, võeti vastu neid noorliikmeid, kes olid korporatsioonis viibinud vähemalt neli kuud ja korporatsiooni korraga tutvunud. See sündis harilikult veebruari kuul. lgal konvendi liikmel oli õigus konvendi koosolekul esitada - proponeerida - kandidaate noorliikmete hulgast konventi vastuvõtmiseks, s.o. värvide saamiseks. Kui see ettepanek (kandidaadi nimetamine) leidis toetust mõne teise konvendi liikme poolt, siis protokolleeriti esitatud kandidaatide nimed. Hääletamine toimus nädala pärast järgmisel korralisel koosolekul ja hääletamisele võeti ainult need, kellede nimed seisid protokollis. Enne hääletamist võeti veel sõna poolt ja vastu iga kandidaadi kohta. Otsus tehti kinniselt kahe-kolmandiku häälte enamusega. Kes vähem hääli sai, see jäi värvidest seekord ilma. 1907. a. veebruaris anti värvid kaheksale noorliikmele seitseteistkümne hulgast, teiste kohta tehti otsus paar kuud hiljem. /.../