Edusamme omavahelises elus

/.../

Sügisel 1906. a. kogunes Riiga rohkesti eesti noori, kes peaaegu kõik astusid Vironiasse. Nii kujunes sügisene coetus seitsmeteistkümneliikmeliseks. Jaanuaris 1907. a. astusid veel kolm-neli meest juurde. Nõnda kasvas 1906-07. a. coetus arvuliselt suurimaks, mis Vironia Riia ajajärgul nähtud. Kuni 1906. a. oli noorliikmete arv Vironias harilikult neli-viis meest aastas. 1907. a. sügisel astus Vironiasse kümme noort ja järgmisel, 1908., a. viisteist noort. Need kolm aastat 1906-08 kujunesid noorte vastuvõtmise suhtes rekordilisteks. Järgmistel aastatel oli noori sisseastujaid tunduvalt vähem. Põhjustest räägime edaspidi.

Imelikuna paistis meile noortele esialgu see, et lihtliikmeid oli korporatsioonis rohkem kui värvikandjaid. Põhjus seisis selles, et viimased viivitasid kohalesõiduga ja alles hiljem - oktoobrikuul - kogunes värvikandjaid võrdselt noortega.

1906-07 astusid Vironiasse:

1. Edgar Kuusik, stud. arch.

2. Evald Maltenek, stud. mech.

3. Hugo Kaho, stud. chem.

4. Juhan Kalm, stud. agr.

5. Karl Schumann, stud. ing.

6. Eduard Ehrlich (Eerme), stud. chem.

7. Nikolai Narusk, stud. mech.

8. August Jõudu, stud. rer. merc.

9. Mats Kissa, stud. chem.

10. Märt Raud, stud. ing.

11. Peeter Laas, stud. mech.

12. Aleksander Müürisepp, stud. ing.

13. Egon Philippson, stud. mech.

14. Johannes Sakkeus, stud. ing.

15. Johannes Haugas, stud. mech.

16. Ferdinand Sägi, stud. ing.

17. Herman Perna, stud. ing.

18. Alfred Kalm, stud. agr.

19. Eduard Kuusik, stud. ing.

Paari lihtliikme nime enam ei mäleta, ka teised kaasaegsed ei mäleta neid enam. Nähtavasti ei jäänud nad kauaks Vironiasse. Nendest mainitud tegev- ja noorliikmeist, arvult kokku nelikümmend neli, surid noorelt:

• Erich Emberg - pärast lõpetamist, abiellumist ning Tartus töötades laskis enesele kuuli pähe, põhjus teadmata

• Aleksander Iir - haigestus vaimselt ja suri kodutalus

• Karl Teetsov - haigus teadmata

• Nikolai Narusk - suri tiisikusse

• Ferdinand Sägi - haigus teadmata

• Kari Schumann - suri neerupõletikku

• Peeter Laas - haigus teadmata

Egon Philippson, Eduard Kuusik ja Johanes Haugas kustutati nimekirjast asjaoludel, millest on juttu allpool.

Kõik teised lõpetasid Riia Polütehnikumi ja töötasid hiljem Eesti Vabariigis kauemat aega. Hugo Kaho kohta peab märkima, et ta lahkus Riia polütehnikumist ja lõpetas Kaasani ülikooli loodusteaduskonna. Gustav Jonson lõpetas Pariisis kõrgema sõjakooli. Jaan Mägi lahkus Riiast ja 1õpetas agronoomina Novo-Aleksandria põllumajanduse instituudi. Eelpool mainitud Vironia liikmeist elasid hiljem Eesti paguluses:

• 1. Ins. Ludvig Saukas, lnglismaal (surnud 1964)

• Prof. Hugo Kaho, Saksamaal (surnud 1964)

• Agronoom Eduard Eerme, USA-s [surnud 1973 -toimetus]

/.../

Kui tahame täpsemalt jälgida korporatsiooni siseelu, siis oli igapäevane toiming umbes järgmine: kella kaheteistkümnest kaheni oli ülikoolis lõunavaheaeg (ainult joonestussaalides ja laboratooriumides käis töö katkestamatult edasi) ja selleks ajaks kogunesid peaaegu kõik 1iikmed korporatsiooni ruumidesse. Enamik neist lõunatas konvendi korteris, teised tulid seltsivendadega kokkusaamisele.

Avaras söögitoas seisis pikk laud umbes paarikümnele inimesele. Kui einetajaid korraga rohkem leidus, siis pidid hiljemtulejad natuke ootama. Korporatsioonil oli palgatud oma perenaine - vanem proua, kes hoolitses toidu ja koristamise eest. Perenaisele maksti toidu eest normitud hind nädalate ja kuu viisi. Võis saada ka üksikuid lõunaid ja õhtusööke. Kui ülõpilastel rahast puudus tuli, siis ei olnud muret toidu eest, mida saadi konvendi korteris. Ainult maksta tuli siis, kui raha saadi. Korraliku maksmise eest hoolitses konvent. Kes õigel ajal oma arveid ei õiendanud, sai karistada. Lõuna ajal alkohoolseid jooke harilikult ei tarvitatud, ainult mõned võtsid kahe peale pudeli õlut.

Kella kahe ümber lahkus suurem osa mehi konvendi korterist: kes läks loengutele, kes joonestussaali, kes koju või mujale. Osa mehi jäi harilikult natuke kauemaks peatuma: peeti rapiiriharjutusi, istuti raamatukoguruumis ja loeti ajalehti või joonistati midagi karikatuuride raamatusse "Õllevik". Aegamööda kadusid ka need ja ruumid jäid vaikseks. Hiljem õhtul kogunesid jällegi mõned liikmed konvendi korterisse õhtueineks ja ajalehti lugema. Siis vesteldi veel natukene ja mindi koju. Aga võis ka juhtuda, et osa meestel kurk kuivas ja seda tuli niisutada. Niisugusel korral oli raske öelda, kas minna koju tunni paari pärast või jääda ootama päikese tõusu. Mõlemad võimalused olid antud ja neid võimalusi kasutati, kord ühte, kord teist. Aga küllalt sagedasti oli konvendi korter õhtuti päris vaikne. Laupäeval korraldati harilikult õlleõhtuid ja siis kogunes rahvast rohkem.

Kus elurõõmus ja terve noorus koos on, seal kostab ikka laul. Nii oli see ka Vironias - sest "laul teeb rinna rõõmsaks, lahkeks, 1õbusaks". Tollel Riia ajajärgul lauldi õllelauas ja omavahelistel koosviibimistel sagedamini järgmisi eestikeelseid laule: "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt", "Kui Kungla rahvas kuldsel a'al", "Kui kallist kodust läksin", "Mu isamaa armas", "Kuldrannake" , "Hele täht" jne.

Küllalt tihti kõlasid ka saksakeelsed üliõpilaslaulud, mis on viisirikkad ja osalt romantilised ning rõõmsad: Reich mir, o Knabe, den Becher; O alte Burschenherrlichkeit; Vom hoh'n Olymp herab ward uns die Freude; Bring mir Blut der edlen Reben; Aus den teuren Elternarmen. Arusaadavalt ei puudunud ka vana tuntud akadeemiline ladinakeelne laul Gaudeamus.

Laulumehi leidus Vironias küllaldaselt, kuid häid lauljaid oli vähe. Prof. Aadu Lüüs märgib oma mälestustes, et EÜS-is oli kombeks öelda nende liikmete kohta, kes cantust tegid kuidagi puudulikult või shablooniliselt: laulab nagu viroonlane. Nähtavasti need viroonlased, kes külastasid tol ajajärgul EÜS-i, ei olnud head laulumehed.

Vironia lauljatest mäletan Artur Pernat, Jaak Lilienkampfi, Juhan Kalmi ja Peeter Laasi. Vilistlastest oli laulumees Oskar Amberg. Meie teame aga, et EÜS-is oli siis häid lauljaid nagu Peeter Põld, Arnold Laur, Aleksander Paldrock, Ants Simm j.t. Viroonlased nähtavasti ei suutnud nendega võistelda.

Konvendi korteri läheduses Tartu tänaval asus üks läti pagar ja varahommikul tulid värsked saiad ahjust välja. Sinna läksid need viroonlased saiu proovima, kes hommikuti koju tõttasid ja isu tundsid. See pagariäri muutus viroonlastele omamoodi Stammlokal'iks, kuhu mindi koidu ajal.

Korp! Vironia kõrgemaks organiks ja tema elu suunajaks oli põhikirja alusel tegevliikmete (värvikandjate) kogu - konvent. Korralisi konvendi koosolekuid peeti Riias kord nädalas - igal esmaspäeval, algusega kell kolmveerand kaheksa õhtul. Vajaduse korral võis eestseisus kutsuda kokku erakorralise konvendi. Konvendi koosolekutest võtavad osa kõik tegevliikmed, kes on kohustatud ilmuma (vabandavateks põhjusteks loeti haigus, ärasõit, sõjaväeteenistus, teises linnas elamine jne.). Vilistlaste osavõtt on vabatahtlik. Kvoorum on koos ja koosolek on otsusvõimeline, kui kohal on vähemalt kaks kolmandikku tegevliikmeist. Otsused tehakse üldiselt lihthäälteenamusega ja lahtiselt. Eranditeks on eestseisuse valimine ja tegevliikmeks (värvikandjaks) vastuvõtmine, millised toimingud nõuavad kahe kolmandiku häälteenamust ja kinnist hääletust. Rangelt on keelatud edasi anda mittevärvikandjaile ja mitteviroonlastele seda, mis konvendi koosolekul on räägitud ja otsustatud.

Korporatsioonis peeti ka üldkoosolekuid, mille kompetentsi kuulus majanduslikkude küsimuste otsustamine: eelarvete ja rahaliste aruannete kinnitamine. Üldkoosolekutest võtsid osa sõna- ja hääleõigusega ka lihtiiikmed.

Pidulikke konvente peeti seoses kommersidega või teiste suursündmustega korporatsiooni elus, nagu juubeliaastapäevad jne. Nendest võisid osa võtta kõik viroonlased ja kutsutud külalised. Päevakorras seisid pidukõned ja pidulikud teadaanded.

Toitlustamise eest hoolitses perenaine. Ökonoom oli perenaisele abiks toidurahade sissenõudmisel, perenaine teatas, kes ei olnud õigel ajal maksnud ja ökonoom pani mustale tahvlile üles võlgnike nimed. Kes nüüd tähtpäevaks ei maksnud, neid karistas konvent. Samane kord oli ka kuumaksude sissenõudmisel: kes määratud ajaks ei maksnud, nende nimed seisid mustal tahvlil ja laekur teatas konvendile, kes tähtpäevi ei pidanud. Niisuguseid korratuid maksjaid karistati juhtseriseaduse alusel: nad loeti juhtseriteks kuni võla tasumiseni, s.o. nendel oli keelatud värvide kandmine ja konvendi korterisse ilmumine. Teiste sõnadega - juhtseril oli keelatud osavõtt korporatsiooni eluavaldustest. See oli küllalt suur karistus ja iga mees püüdis oma rahalisi kohustusi täita. Kui juhtser oma võla tasus, siis sai ta automaatselt oma õigused tagasi. Kui mõni mees pikema aja jooksul oma võlgu ei korraldanud, siis kustutati ta liikmete nimekirjast.

Kuumaksud määrati kuuveksli suuruse järele: iga korporatsiooniliige teatas konvendi koosolekul kõikide kuuldes oma igakuise tulu, mis märgiti protokolli, ja sellest summast arvati kindel protsent kuumaksuks. See protsent tõusis proportsionaalselt kuuveksliga. Vaesematel poistel oli maks minimaalne. Konvent omas täieliku ülevaate oma liikmete majanduslikust olukorrast. Konvent teadis ka seda, kes oma rahalised kohustused korralikult täitis ja kes neid hooletusse jätsid.

Korporatsiooni siseelus võis tähele panna, et revolutsiooni järelmõju oli märgata ka tegevliikmete ja lihtliikmete vahekordades. Värvikandjad kohtlesid noorliikmeid kui omasuguseid seltsivendi: noorliikmete "kodukord" oli suurelt osalt "ununenud", noorliikmete käsutamine mitmesugusteks kõrvalisteks ülesanneteks jäi ära, laulude ja vehklemise õppimine oli vabatahtlik, samuti ka õlleõhtutele ilmumine, käitumine oli sõbralik ja seltsivendlik. Konvent andis noorliikmete soovile järele ka vanamehe (oldermani) küsimuses: noorliikmeile ei meeldinud konvendi poolt valitud vanamees ja nad palusid valida uue vanamehe, mida konvent ka tegi. Noorte õpetus ja kasvatus toimus tähelepanematult vabaduse, korra ja kohuse vaimus enesedistsipliini põhimõttel. Väline drill puudus täielikult ja ülevalt alla tulevaid käske ei olnud. Püüti arendada kohusetunnet, enesedistsipliini ja isetegevust. /.../