Suveräänsus tähendab piiramatut võimu riigis, kusjuures ei tunnistata mingeid õigusi või mõju teiste riikide poolt. Prantsuse autor Bodin kasutas väljendust "suveräänsus" esimest korda aastal 1576. Siiski juba Aristoteles leidis, et riigis asub kõrgeim võim, mis on piiramatu. Ka antiikse Rooma advokaadid ja scribendid kasutasid väljendust "võimu täiuslikkus".
Muidugi pole kõik riigid ühesuguse konstruktsiooniga. Suveräänsuse mõiste võib esineda peamiselt kolmel kujul. Esimeseks liigituseks on täiesti iseseisev üksikriik, teiseks föderatiivsed riigid. Viimasel ajal on tekkinud veel kolmas liik riike, kus teatud küsimustes valitseb täielik suveräänsus, kuid mõnes riigi sektoris - näiteks majandusalal - on otsustamine antud riikide liidule, mitte aga üksikriigile. Kolmandasse gruppi kuuluvad Euroopa Liidu moodustanud riigid, samuti North American Free Trade Agreement'i ehk NAFTA loonud Kanada, Mehhiko ja USA.
Rootsikeelsest kirjandusest väärib mainimist Herbert Tingsten'i [1942] analüüs föderatiivsest riigikorrast.
Suveräänsus on väljendus, mida kuuleme sageli, kui meie mõtleme riigile. Kuid nagu paljud põhilise tähtsusega mõisted, on suveräänsusel mitu erinevat tähendust:
Ajalooliselt oli suveräänsus seotud kuninga või monarhi positsiooniga, kelle käes oli lõplik ja absoluutne võim. Praegusajal on see kuningate võim asendatud parlamentaarse demokraatiaga: vt. näiteks De Smith [1986, lk. 75].
Eristatakse veel de facto ja de jure suveräänsust, millega seotud on riikide tunnustamise moodused. De facto on faktiline või tegelik riigi tunnustamine. Vahel antakse ka de facto tunnustus riigile, kui see alles oma olemasolu eest võitleb. De jure tunnustus on õiguslikult formaalsem ja antakse uuele riigile siis, kui ta on stabiilse ja püsiva loomuga.
Viimasel ajal, nagu mainitud, on suveräänsus kadumas - kui me vaatleme riikide gruppe. Eriti Euroopas on koostöö sellises astmes, et majanduslikul ja sõjalisel alal on riikidevaheline side nii tugev, et traditsiooniline suveräänsus on läbi lõigatud. Siiski kultuurialal pole ühtlustamine veel hoogu saanud. See on ka täiesti arusaadav, sest iga riik katsub oma kultuuri omapära sälitada.