Õiguse ja riigi suhetes on mitmeid võimalusi. Kaasajal on tuntud väljendus laissez faire, mis tähendab, et riik ei tohi vahele segada eraettevõtluse tegutsemisse ja selle sektori uute ettevõtete loomisse. See on peamiselt majanduslik teooria, kuid selle teooria rakendamiseks on vajalikud kõne, kirja ja organiseerimise vabadused. Hoopis teise ideoloogia alusel tegutseb riik, kui ta võtab enesele algatuse riiklikke ettevõtteid luua. Muidugi oleneb palju konkreetsest majanduslikust olukorrast. Kui erakapital on alles tekkimas ja pole küllaldane, on riigi sekkumine majandusellu arusaadav. Kuid riigid on praegusajal nii tihedate majandussidemetega seotud, et kapital rändab riigist riiki. Harilikult valib kapital riigi, kus on vähem bürokraatiat ja vähem kitsendusi tegutsemiseks.
Peale majanduslikus elus seisukoha väljaarendamist (kas liberaal-passiivses või vahelesekkuvas suunas) on riigil ka teisi ülesandeid. Mitmed autorid rõhutavad, et riik peab kas sõnadega või tegudega vastu astuma agressioonile. Samuti on riik, kui iseseisev ühik, kohustatud vältima domineerimist teiste riikide poolt.
Nagu üldiselt on teada, riik tekib, kui temal on oma rahvastik, territoorium ja riigi (s.o. kõrgeim) võim. Riigi elementidest rahvastik ja territoorium ei valmista meile erilisi probleeme. Selle vastu riigivõimu kui kõrgema võimu olemasolu pole nii lihtne kindlaks määrata. Kui riigis toimuvad muudatused või kui üks riik lakkab eksisteerimast ja asendub teise riigiga, siis võime teha järgmisi tähelepanekuid:
Avalik või riigiõigus muutub peaaegu täielikult, põhiseadus ja institutsioonid asenduvad uute seaduste ja normidega.
Euroopa ajaloos on aga eraõigus ja tsiviilõigus peaaegu täielikult jäänud kehtima riigikordade vägivaldsete või rahulikkude muudatuste puhul.
Erandi moodustab Nõukogude Vene kommunistlik riigikord peale Teise maailmasõja lõppu, kus kogu Ida-Euroopas toimusid järsud muudatused kahes suunas. Vanad riigikorrad asendusid uute kommunistlike parlamentide ja institutsioonidega. Kuid mis on eriti tähtis - ka kogu kehtiv tsiviilõigus (kus olid põhiliseks mõisteks omandi- ja pärandiõigus) visati paberikorvi. Mispärast oli kommunistide riik ja selle ideoloogia vastuvõtmatu enamusele lääne mõtlemisega harjunud Ida-Euroopa riikide kodanikele? Esiteks toimus üleminek ühelt riigikorralt teisele liiga järsku. Teiseks aga (mis õiguskorra lähtepunktist eriti rõhutamist väärib) haaras uus riigikord totaalset muudatust nii avalik- kui ka tsiviilõiguses.
Ehkki USA ei ole läbi teinud Ida-Euroopa-taolist murrangut, on ka seal nenditud, et omandiõiguse alustalasid õõnestatakse: Mark L. Pollot annab oma [1993] käsitlusele väga tugevarõhulise pealkirja "Grand theft and petit larceny: property rights in America". USA-s on eraomand kaitstud mitme klausli, nn. article'iga. Oma teoses näitab Pollot, et vähehaaval on USA omandiõiguses kitsendusi tekkinud, mida varem polnud olemas. Muidugi on nende kahe sajandi jooksul tekkinud olukorrad hoopis erinevad olukordadest kaheksateistkümnenda sajandi lõpuaastatel. Tänapäeval tuleb USA kõrgemal kohtul, Supreme Court'il, tõlgendada seadusi varem kujutamatutes valdkondades - looduskaitses, üldises huvis kinnisvarade võõrandamises, koguni raadio- ja televisioonisaatejaamade elektromagneetilise spektri erilõikude omaksvõtmises. Kaheteistkümnes peatükis käsitatakse strateegiat, kuidas tuleb taastada omandiõigus varandusele, eriti kinnisvarade osas.
Nõukogude Liidu ja USA, ka näiteks Eesti Vabariigi, kogemused - tuletagem siin meelde Oskar Looritsa [1955] uurimust, kus on muuseas vaadeldud sõdadevahelise Eesti erikalduvusi kord radikaalse, presidendiametita demokraatia, kord autoritaarsuse poole - näitavad, et riigis kehtiv õigus on konkreetne. Õigus ei esine õhutühjas ruumis, vaid on seotud kodanikkude õiguste ja kohustustega.