Viimasel ajal on mitmes riigis fikseeritud põhiseaduses kodanike põhiõigused - sõna- ja trükivabadus, immuunsus põhjust nimetamata vangistamisest, immuunsus kohtuotsuseta kinnipidamisest jne. - charter of rights'i näol. (Neid kodanike vabadusi garanteerivaid õigusi käsitleb oma [1988] teoses Phil Harris.) Varasemal ajal oli ainult riigil oma kodanike vastu nõudmisi ja kodanikud olid kohustatud neid nõudmisi täitma. Nii näiteks olid kodanikud kohustatud sõjaväes sundaega teenima või riigi kulude katteks maksusid maksma. Nüüd on olukord muutunud või muutumas vastassuunas. Riigi kodanikud on saavutanud mitmel maal üldise haiguskindlustuse ja seega prii arstiabi-haiglaravi. Muidugi suudab riik neid suuri tervishoiukulusid katta ainult maksude tõstmisega. Neid tervishoiu ja heaolu hoolekande eeskirju võib nimetada kodanike õigusteks riigi vastu.
Kodanike heaolu kõrval on palju vaidlusi tekitanud kodanike vabadused. Inglastel on vabaduse tähistamiseks kaks sõna, freedom ja liberty. Viimane neist (nagu ilmneb Bryan A. Garner'i [1990] õigusteaduslikus sõnaraamatus) on kitsama tähendusega kui esimene, osutades vabale tegevusele seadusandluse raamides või ka vabadusele teatavaks käitumiseks lepingute raamides.
Inglased on alati väga huvitatud olnud vabaduse mõistest - vastandina eestlastele, kelle juures on huvipunktideks pigem olnud õigus, õiglus ja tõde. Individuaalset vabadust toonitas oma töös "On liberty" John Stuart Mill (1806-73), kuna parlamentaarset vabadust käsitas John Locke (1632-1704). Oma teoses "Two treatises of government" rõhutab Locke, et riigivõim kuulub rahvale ja rahva poolt valitud parlamendile, mitte aga päritavale monarhile. Peale selle rõhutab Locke ka eraomandi ja kinnisvarade puutumatuse tähtsust.
Üks moodsa aja probleeme, mis esineb peaaegu igas riigis, on riigivõimu surve juures siiski vabaduse säilitamine. Selle all on mõeldud tasakaalu kodanike vabaduste ja kohustuste vahel. Samuti on oluline korra ja rahu säilitamine riigis. On arusaadav, et vabadust võidakse ka nõuda nii suurte demonstratsioonidega, et riigi majanduslik elu on halvatud.
Väga tähtis on aru saada riigi sisekorra ja vabaduse suhetest. (Neid on näiteks Kanada puhul vaadelnud Eugene Forsey [1974].) Riigil peavad olema seaduslikud survevahendid enamusvalitsuse kaitseks. Samal ajal peab opositsioon end tundma vabana, esitades alternatiivseid tegevussuundi.
Teine osa Locke'i teosest käsitleb muuhulgas ka loodusõiguse ehk natural law küsimusi. Keskajal oli loodusõiguse teooria silmapaistval kohal ja Locke'i ajal oli ta veel diskussiooni all. Ka nüüdisajal pole ta täiesti kadunud õiguse teooriast. Näiteks oma teoses [1972] leiab Dennis Lloyd, et ka tänapäeval on side loodusõiguse ja õigluse vahel. Tema arusaamise järele on väärtused, values, mis valitsevad riigis ja kogukondades, lähedalt sarnased loodusõigusega, mis on igaveste ja looduslikkude seaduste ja eeskirjade koguks. Samasuguse sisuga on õigluse mõiste. Nii näeme, et ühiskonnas rakendatud väärtused, õiguse põhimõtted ja vanast ajast esinev loodusõigus on sarnase tagapõhjaga.
John Locke nimetab oma töödes ka sotsiaalse lepingu ehk social contract'i mõistet. Oma algtähenduses oli sotsiaalne leping mõeldud kokkuleppena riigi ja tema kodanike vahel. Riik võtab oma peale kodanike elu ja varanduse kaitsemise ja vastukaaluks nõustuvad kodanikud teatud kitsendustega vabaduste suhtes. Viimasel ajal on sotsiaalse lepingu mõiste kasutatud ka majanduslikus sektoris: on vähendatud riigiteenistujate palkasid, samuti muudetud mõnes osas kollektiivlepinguid töövõtjate ja tööandjate vahel.