13. juunil 1948. a.: Edu mehaanika eriala selgeksõppimisel

[tõlge vene keelest]

13. VI 1948.

Kallis sõber!

Juba möödunud aasta lõpus sain sinu kirja 6. detsembrist ja saatsin 28. detsembril ka vastuse. Sealtpeale pole sinult midagi tulnud, kuigi ema kirjutas, et aprilli lõpus või mai alguses olla sa mulle kirja saatnud. Läks ilmselt kaotsi, aga võib-olla jõuab veel kohale. Kuna ajalehed ja kirjad on minu ainuke meelelahutus tööst vabal ajal, otsustasin täna jälle natuke sinuga juttu ajada.

Midagi huvitavat mul sulle jutustada muidugi pole. Kuid siiski tahaks säilitada sinuga sidet.

Mu elu on üheülbaline, kuid eriliselt kurta ka ei saa. Paljud sattusid kindlasti märgatavalt ebameeldivamatesse tingimustesse. Tohutut osa minu elus mängib muidugi ema abi. Ilma temata oleksin ma juba ammu rivist väljas. Muide, kas sa tead, et Villi Triumf suri juba 1944. a. augustis, üsna minu asukoha lähistel. Tol ajal oli toitlustamine muidugi parem kui praegu, kuid ilma kõrvalise abita ei saanud ilmselt ka siis ellu jääda.

Töötan ma endiselt vabrikus. Minu ülesannetesse kuulub hõõritsate, puuride, freeside jms. kohendamine ja teritamine - ühesõnaga igasugused terariistad. Aja jooksul olen uue eriala juba selgeks saanud ja nii ei valmista töö suuremat raskust. Ainuke puudus on selle kahjulik iseloom. Töö ajal eritub palju tolmu nii tera, kui ka käia küljest. Eriti vastikud on kivist eralduvad liivaterad - need kriimustavad mu prilliklaase ja need on juba päris raisku läinud. Ema saatis mulle uued, kuid kahjuks polnud vist retsept päris õige.

Olen tööga siiski rahul, see on kergem, kui mulla- või ehitustöödel. Õhtuti tegeleme kodus taastamistöödega - remontisime oma jõududega ära barakid jne.

Neil päevil sain kirja Goldfishilt [Endel Kullamaa]. Ta on esialgu samuti terve ja optimistlikult meelestatud. Temaga koos töötab ka Benno. Hugolt [Paalmann] pole juba mõnda aega kirja, kuid ta on ilmselt endises kohas. Sotnik [vil! Alfred Sootna, endine Sotnik, c. 1935/II] sai tööd treialina, kuid tema tervis pole kõige parem. Teistest sõpradest ei tea ma midagi. Kuulsin vaid, et Olgredi [vil! Olgred Aule, c. 1934/II] ja Olafi [vil! Olaf Aule, c. 1931/II] isa [vil! Eduard G. Aule, asutajaliige 1897] on surnud.

Õhtuti olen ma palju lugema hakanud, kuid kahjuks on materjali selleks väga vähe. Tahtsingi sult selles osas abi paluda. Sa elad siiski kultuurses keskkonnas ja ehk vedeleb Teil seal mingeid vanu ajakirju ("Ogonjok", või midagi selles laadis) ja raamatuid, mida Te enam ei vaja. Kui võimalik, siis saada mulle mõned panderolliga.

Jään nüüd sinult vastust ootama. Peale ema oled Sa ainuke inimene kodumaal, kes mulle kirjutab ja ainult Sinu kaudu saan teada, kuidas vanad sõbrad elavad.

Küsi Viktorilt [Rikken], kas ta sai minu kirjad kätte. Ma vastasin tema kirjale 1946. aasta lõpus, pärast õnnitlesin teda ülikooli lõpetamise puhul eelmise aasta märtsis ja siis veel 1. I 1948 seoses tema abiellumisega.

Tervita Leod [Tiik], Apflit [Õunapuu], Viktorit [Rikken], Jürit [Aarand], Karl-Feliksit [Sauks] ja üldse kõiki-kõiki.

Kõike head soovides

sinu Arvo