12. juulil 1947. a.: Raske õnnetus müürseppade brigaadis

Armas Aadu!

Sain juba mõne aja eest Sinu kirja 13. juunist. Palju tänu, eriti aga sõbralike soovide ja nõuannete eest! Olen praegu haiglas. 1. juulil tellingute lammutamisel kukkusin ülevalt alla ja vigastasin oma parema jala ja tagumiku. Olin viimased lauad alla visanud ja tahtsin ise ka laskuda, kasutades selleks hiigelakna raamistikku redelina. See osutus aga nõrgaks, purunes ja enne kui sain enda päästmiseks midagi ette võtta olin teinud u. 6 m hüppe. Seejuures oli ropult õnne. All olid betoonkonstruktsioonid, ja mis eriti hädaohtlik - nende valamisel konstruktsioonina kasutatud vertikaalasendis lauaotsad. Kogu selle kupatuse keskel oli ainult ruutmeetri suurune auk, mille põhjas pehme muld. Ja saatuse tahtel kukkusin jalad ees aukku. Ainult tagumik riivas neid püstlaudu. Võttis kannikad veriseks ja sabakondi üpris valusaks. Ka parem jalg nikastus maandumisel küllalt tugevalt, nii et ei saanud sellele toetuda. Aga üldiselt läks siiski õnnelikult. Ainult mõnikümmend cm ja pükstes oleks kahe muna asemel olnud kogelmogel. Samuti õnn, et pea või mõni teine kehaosa vastu betooniorva ei sattunud. Nüüd olen 10 päeva haiglas olnud ja vead on peaaegu kadunud. Natuke tunda annab veel, kuid see ei takistanud arsti mind täna välja kirjutamast ja esmaspäeval lähen juba tööle. Õnne on mul olnud ka korra enne, kui ülevalt allavisatud palgijupp läks peast ainult paarkümmend cm mööda. Aga nähtavasti on mulle määratud siiski veel elada.

Mis puutub sinu soovitusse müüritööd ära õppida, siis selle ameti jaoks ei ole mul erilist isu. Siin on kliima väga kehv, eriti vinged on alalised tuuled, mistõttu tellingutel töötamine on väga ebamugav, eriti aga talvel võtab külm selle töö juures vägisi ära. Teiseks on abijõuna alati parem töötada, sest siin on nii, et keegi ei tea, mis ja kuidas teha. Tehakse valmis, siis selgub, et ei ole õieti ja hirmsa sõimu saatel algab lammutamine. Abijõud aga millegi eest ei vastuta. Toitlustingimused on aga võrdsed ja ka muidu ei kasuta meister mingeid soodustusi. Stahhaanovlaseks ei pääse aga mitte niipalju töö, kuivõrd rahakoti mahukuse alusel. Olen kõiki võimalusi kaalunud ja arvestanud, et talveks tuleb maksku, mis maksab katuse alla pääseda. Ehkki siin midagi kindlat pole ja sellistele kohtadele pääsemine ja ka seal olemine suuri majanduslikke kulusid nõuab, üritan siiski pääseda autoremonditöökotta. Ega meil siin neid võimalusi ka palju pole. Meilt käiakse tööl ainult ehituse juures ja siis selles töökojas. Halb on siin ka see, et ei anta võimalust mingi ameti õppimiseks ja ei hinnata ka spetse sugugi. Nagu olen kuulnud, olevat mujal selleks palju paremad tingimused. Siin aga ainult palju kisa ja vähe villu. Pea kellelgi ei jaga ja siis peab kõva hääl ja rusikas seda asendama - lihtliikmel puudub aga sõnaõigus, eriti aga kui ta ei ole enamusrahvusest ja kui ta süü ei ole kriminaalset laadi. Aga pole mõtet sellistel küsimustel peatuda, ega see olukorda ei muuda.

Toitlustingimused on praegu väga rasked ja ainult kodune abi on olnud minu vormi säilitamisel mõõduandvaks teguriks. Nüüd loodame, et käesoleva aasta lõikus oleks rikkalikum mullusest.

Sinul on muidugi tööd ja tegemist ülipalju. Soovin sulle nende vastutusrikaste ülesannete täitmisel jõudu ja edu. Kui aga jälle mahti saad, siis pane palun mõned read teele. Kirja saabumine on minu ainus vaheldus ja rõõm. Muide, saatsin Viktorile [Rikken] ühe kirja sügisel, teise vist veebruaris, aga temalt ei ole peale oktoobris saadud kirja midagi tulnud, ehkki ema teatas, et ta olevat kirjutanud.

Soovin Sulle veelkord kõike hääd ja palun tervita Viktorit [Rikken] ja kõiki teisi minu poolt!

    Tervitades Arvo

12. VII 1947