1. juunil 1947. a.: Edasi müürseppade brigaadis

Armas Aadu!

Ei jõudnud Su kirja ära oodata ja 27. mail saatsin Sulle mõned read. Ja nagu pilkeks minu kannatamatusele saabus järgmisel päeval Sinu kiri 16. maist. Selle eest Sulle palju tänu! Leidsin sealt vastuse paljudele mind huvitavatele küsimustele. Peaasi on ju see, et meeste tervised ikka korras ja et nad suudavad edukalt oma ülesandeid täita. Palju on ju vahepeal muutunud ja seepärast olid Sinu read tänuväärt valguskiireks sellesse isoleeritud olukorda, milles viibin. Sa ei räägi sõnagi [vil! Y-ist]. Nagu ma oma emalt kuulsin, on ta oma naisest lahku läinud. Kas oli see tingitud üksteisest mittearusaamisest või segas end mõni uus (või vana) armastus vahele? Ka põllumees Valterist [Kutti] pole ma lehest midagi lugenud. Kas on ta omal kohal või mitte?

Minu elus sarnaneb üks päev täpselt teisele. Rõõmu ja vaheldust on sama napilt nagu sooja ja päikesepaistet siinses neetud kliimaga kohas. Olin juba 43. aastal siit mitte väga kaugel, aga seal oli kliima palju viisakam. Tagilis on see aga lausa ülimuutlik. Kogu maikuu on sadanud lund ja vihma ning vinge tuul, või õigemini torm on igapäevane külaline. Kasukas on praegu üpris hinnas ja õnnelikud on need, kellel see kätte jäi, sest ametlikult võeti talvevarustus enne 1. maid ära. Sinu soovitus õppida lukksepaks või elektrikuks on õige, aga kahjuks ei ole siin võimalik õppida. Kui see amet juba selge oleks, siis vast pääseks sisemistele töödele ligemale, aga ega see veel seda ka ei garanteeriks. Praegu on labida peal küllalt kõrgema- ja veel rohkem keskharidusega spetse - insenere ja tehnikuid. Ja pealegi venelasi. Vähemusrahvustest meestel on aga mustatöölt pääsemine väga raske number. Ainsad, kellel läheb kergesti, need on arstid [koputajad?]. Poliitiline kvalifikatsioon on selliseks tabalukuks, mida ei saa avada enam kunagi. Oleks siiasattumise põhjused kriminaalset laadi, siis töötaksin ma kindlasti juba oma erialal. Preagu olen aga müürseppade brigaadis nii-öelda abijõud. Kärutan kive ja tsementi ja vahel töötan ka meistri käealusena. Töö ei ole kerge ja nõuab nii füüsilist jõudu, kui ka hääd tervist, et sellise ilmaga, eriti aga tuule ja vihmaga päevast päeva tellingutel turnida. Kuid tervis on mul imestamisväärselt vastu pidanud. Haige ei ole ma olnud ainustki päeva. Talvel kasutasin küll ka haruldast puhkust, kosutasin end neli kehva kuud - oktoobrist veebruarini siinses puhkekodus [laatsaretis]. Hiigelteened selles osas on minu emal, sest tema abi on lausa ennastsalgav. Toitlusolukord on ju käesoleval aastal üliraske ja kuna see võrdub tingimustega, milles olin 42. a. esimesel poolel, siis olnuksin ilma ema abita nüüd juba kindlasti sama nõrgas vormis kui tollal. Nüüd on see aga siiski välditud, ehkki leival on parem maitse kui shokolaadil.

Sõpradest olen saanud kirju Goldfishilt [Endel Kullamaa] ja Hugolt [Paalman]. Nende tervised on neile rohkem tüli teinud. Esimene töötab Arhangelski oblastis ehitustööl, teine Leningradi oblastis metsatööl. Goldfishiga ühes kohas lõikab metsa ka Tehn. Ülikooli Nõmm.

Saadan Sulle parimaid tervisi ja soovin edu sinu vastutusrikkas töös. Minu parimad soovid anna palun edasi ka kõigile sõpradele, keda kohtad.

1. VI 1947    Tervitades Arvo.