Pärast pikki arutlusi ja mahukaid ettevalmistustöid toimus 1. mail 1964. a. Heidelbergis esimene Balti Rahvaste Kommerss, millest võttis osa ligi sada korporanti. Kommerss leidis aset ühes esinduslikus restoranis, mis asus kaunil jõeäärsel nõlvakul. Seda kommerssi jääb meenutama TV saade. Edaspidi filmimeestest loobuti, sest ere valgustus, aparaadid ja kaablid segasid pidulisi. Kommerssidel oli kolmeliikmeline juhatus. Tervituskõne pidas alati saksa korporatsioonide esindaja. Surnute mälestuskõnesid ning akadeemiale ja üliõpilaskonnale suunatud austuskõnesid pidasid eestlased ja lätlased. Kõnedele järgnesid vastavad laulud. Taoline ülesannete jaotus püsis enam kui kakskümmend aastat. 80-ndatel aastatel hakkasid vaheldumisi pidama ka eestlased ja lätlased, mis tähendas seda, et sakslased loobusid oma juhtivast rollist kommersside korraldamisel. Kommersi juhatus vaheldus korporatsioonide vanuse järjekorras. Mõni aktuaalne sündmus, näiteks Riia Ülikooli juubel, tõi lisaks tavakohastele tervitustele kaasa ka päevakohase referaadi. Balti Rahvaste Kommersside tseremoniaalseks haripunktiks oli kolme hümni laulmine. Baltisakslaste hümniks on nende Kodumaa laul (Heimatlied), mille viisi on eestlased üle võtnud lauluks Kui Eesti rinnus tuksub julge süda.
Kõnedele ja luludele järgnes vennastustseremoonia.Vennastuslaulu said nii eestlased, lätlased kui baltisakslased igaüks laulda oma keeles. Sealjuures--ja ka muidu--ilmnes traditsioonide vähene erinevus. Esimesel Balti Rahvaste Kommersil toimus «stehhimine» Tartu kombel. See tähendas seda, et osavõtjad istusid suures ringis ja landesvaterid ühes karikakandjatega korraldasid stehhimise iga osavõtjaga eraldi, mitte paariviisi. Järgnevatel aastatel toimus stehhimine Riia kombel. Sealjuures istuti vastamisi laudades, nagu see on kombeks ka Riias asustaud korporatsioon Vironias. Niisugust stehhimist eelistati Heidelbergis eriti siis, kui kommersi ruum oli väike ja osavõtjaid palju. Kui pidu toimus Heidelbergi lossi kuningasaalis, sobis stehhimiseks hästi Peterburi komme: osavõtjad stehhisid mitmes pikas rivis vastamisi seistes.
Esimesel ühiskommersil perekonnaõhtut ei toimunud. Mõned üksikud daamid, kes olid Heidelbergi tulnud, viibisid stehhimise ajal teises ruumis. Järgnevatel aastatel kogunesid osavõtjad koos daamidega vennastuspeo eelõhtul pidulikule õhtusöögile. Paari aasta pärast kujunes sellest traditsioonist välja ball. Vennastsupeo ajaks olid daamidele reserveeritud kohad mõnes restoranis või muretsetud teatripiletid.
Kaatripäeva peeti esialgu restoranis, kuid aasta või kaks pärast esimest ühist kommerssi üüriti kaatripäevaks laev, mis sõitis Neckari jõge pidi läbi kahe lüüsi Neckargemünde väikelinnani. Seal oli siis võimalik minna lõunale või teha väike jalutuskäik.
Vennastuspeo hommikupoolikul pidasid mõned korporatsioonid oma koosolekuid. Sellest ajast peale hakkas nendel kommerssidel oma liikmete koosolekuid korraldama ka Saksamaa Balti Selts. Selleks avanes soodne võimalus, kuna seoses kommersiga viibis Saksamaal palju seltsi liikmeid ka teiselt poolt ookeani. Neile seltsi liikmetele, kes polnud korporandid, oli Saksamaa keskosas asuv Heidelberg igati soodne ja keskne koht kokkutulemiseks.
Ühe eredama mälestusena on meeles Balti Rahvaste Kommerss 1982. a., kui Tartu Ülikool pidas oma 350. aastapäeva. Toimus pidulik aktus Heidelbergi Ülikooli aulas, kuhu aukülalisena oli osa võtma palutud ka Rootsi kuningas--Tartu Ülikooli asutaja järeltulija. Arusaadavatel põhjustel loobus kuningas sellest reisist viisaka vabanduse saatel. Nii pidi ka kuninganna, kes on Heidelbergist pärit, loobuma oma kodulinna ja vanemate külastamisest. Hiljem sai teatavaks reisi tähtsaim takistus: kuningapaar ootas lapse sündi.
Küll aga oli aastaid kommersi aukülaliseks prof. Wilhelm Hahn, 1918. a. kommunistliku terrori poolt tapetud Traugott Hahni poeg. Prof. Hahn oli aastaid Heidelbergi ülikooli rektor ning hiljem sealse liidumaa haridusminister. Balti Seltsi koosolekutest võttis hr. Hahn osa aupresiidiumi liikmena. Olemata ise mõne korporatsiooni liige, tuli ta vahel ka vennastuspeole, kus sooritas vastava tseremoonia sümboolselt, ilma teklita. Ükskord sattus tema partneriks vennastuspeo kõige noorem rebane. Sellest rebasest ja professorist said Stechbruderid kuni prof. Hahni elu lõpuni.
Viroonlased olid kommerssidel tavaliselt tugevalt esindatud, kord isegi 15 osavõtjaga Saksamaalt, Inglismaalt, Rootsist, USA-st, Kanadast ja Venetsueelast. Eriti agar osaline oli üle 90-aastane Viroonia vilistlane Oskar Kerson Inglismaalt. Enne südaööd tuli tavaliselt lossist lahkuda, kuid tema tikkus pidu vanalinna kõrtsides ikka pikendama. Kord lossimäest alla minnes haaras keegi häbematu noor tal selja tagant värvitekli peast. Kerson pööras end kiiresti ümber ja andis naljatajale kõrvakiilu. Siis aga märkas, et tüütaja oli noor plika. Kerson, kui vana koolitusega kavaler, palus otsekohe vabandust, kuna ta ei olevat märganud, et tegemist on daamiga. Tülitaja kuulis esmakordselt elus, et teda kutsutakse daamiks ja andis tekli viisakalt tagasi ning kõrvakiilust ei tekkinud tüli.
Seitsmekümnendatel aastatel ulatus Heidelbergi kommerssidest osavõtjate arv--daamid kaasa arvatud--kõvasti üle kahesaja. Pärast seda hakkas see arv kahanema. Välismaal elavad baltlased jäid vanemaks või surid. Teisel pool ookeani elavatel eestlastel oli küll järelkasvu, kuid sealsetel noortel pole Euroopaga nii tihedat sidet kui vanadel.