«Heidelbergi ring»; ühised kommerssid kolmes riigis

Balti Rahvaste Kommersside eestvedajaks oli «Heidelbergi ring» (Heidelberger Kreis), mis koosnes umbes kümnest liikmest, neist 2-3 daami. Pool aastat enne kommerssi kogunes ring korraks või kaheks Heidelbergi, et arutada tähtsaid organisatoorseid küsimusi. Paika tuli panna kommersi toimumise aeg ja koht, korraldada laeva üürimine, määrata kommersi juhatuse koosseis, kõned-laulud, osavõtumaksu suurus, laululehtede paljundamine ja muu. Kujunes traditsiooniks, et kommerssi korraldasid ühed ja samad inimesed, kellel oma ülesanded juba ammu teada. Seetõttu ei toimunud ka pikemaid vaidlusi ega hääletamisi, välja arvatud mõnikord osavõtumaksu määramisel. Heidelbergi ringis ei mänginud liikmete rahvus ega korporatsioon mingit rolli. Ringi eestvedajaks oli esialgu Adam Grünbaum. Kui tema tervis 70-ndatel aastatel halvenes, võttis need kohustused enda kanda Vironia vilistlane Olgred Aule. Peale korraldustoimkonna koosolekuid koostas kõneluste juhataja ürituste kava ja saatis need huvilistele laiali.

Bürokraatiast vaba asjaajamist sõprade ringis ei saa võrrelda millegi muuga! Heidelbergi ringi kõige viimane ja kõige tähtsam otsus langes 1993. aasta kaatripäeval, kui laevas istudes ja Neckari jõge mööda sõites ringi juhataja lähedalolijatelt küsis: "Kas me ei võiks järgmist kommerssi korraldada kodumaal?" Kõik olid selle mõttega nõus ja aasta hiljem toimuski kommerss Tartus. Alates sellest ajast läks ühiste kommersside korraldamine hoopis keeruliseks. Päevakorrale kerkis kompetentsi küsimus, mis senini oli olnud tähtsusetu. Seni olid otsustavaks olnud akadeemilised traditsioonid.

Esimene ühine kommerss Baltimaades toimus Vironia eestvedamisel 1994. a. suvel Tartus, järgneval aastal leidis see aset Riias, siis Saksamaal Hamburgis ja 1997. a. jälle Tartus. 1998., 1999. ja 2000. a. Balti Rahvaste kommersid toimusid vastavalt Riias, Göttingenis ja (korp! Tehnola korraldimisel) Tallinnas. 2001. a.; kommersi linnaks määrati Riia.

Kuna Eestis ja Lätis on kohalikke balti korporante kaugelt enam kui Saksamaal, siis on kommersist osavõtjate arv kõvasti kasvanud. 1996. a. Hamburgi kommersist võttis osa üle 800 inimese, kes olid peamiselt saabunud Baltimaadest. Selline rohkearvuline osavõtt sai teoks tänu arvukatele annetustele, mis aitasid katta suure osa sõidukuludest. Uues olukorras jäi kommersside korraldamine kohalike korporatsioonide ülesandeks. Seda tööd on tehtud enamasti edukalt ja suure vaimustusega. Väga hästi tuli oma ülesandega toime Vironia Tartu konvent, kelle korraldada oli esimene Balti Rahvaste Kommerss kodumaal. Kahjuks pole Riia korporandid möödunud aastate jooksul harjunud mõttega, et rahvusvaheline üritus nõuab varajast ja põhjalikku informeerimistööd. Kui puudub vajalik info, ei oska kaugel elavad huvilised tellida lennupileteid ega broneerida hotelle ning jäävadki seetõttu tulemata. Enamasti saadakse küll informatsiooni eeloleva kommersi kohta juba toimuval kommersil, kuid sellegipoolest tuleb teistelt mandritelt osavõtjaid vähem, kui nii vägevad kommersid seda vääriksid.

Mõnedel korraldajatel on olnud veel teisigi probleeme, näiteks koostöö teiste eri rahvusest korporatsioonidega. Korraldada tuleks kõikide korporatsioonide ühist kommerssi, mitte demonstreerida korraldaja enda originaalseid kombeid. Riia kommersi korraldajad «üllatasid» viimati vennastuspeoga. Landesvaterid kõndisid suures saalis, et laudade äärest ära tuua iga üksik korporant ja juhatada ta saali teise otsa stehhimisele. Nii kõndisid Landesvaterid ikka ja jälle saali ühest otsast teise katkestades vahepeal laulu. Omavahelistel väikestel kommerssidel võib selline vaikimis-tseremoonia olla eriti pidulik, kuid suurest kommersist osavõtjatele oli selline komme võõras. Üsna pea katkes kannatus, hakati omavahel juttu ajama, kusjuures vestlus kestis mõnel pool ka laulu ajal. Vennastuspeo pidulikkus hajus kõnelemise ja laulmise segases suminas.

Et vältida taolisi viperusi, on avaldatud arvamust, et võiks luua vastava organisatsiooni, mis aitaks juhendada kohalikke korraldajaid.