Balti Rahvaste Kommersside Algus

Saksamaal, kus korporatsiooni liikmete arv oli väike, sai kombeks, et aastapäevapidudele kutsuti ka paar sõpra mõnest teisest korporatsioonist; see võis olla keegi oma rahvusest või teisest balti rahvusest. Mõned korporatsioonid korraldasid ühiseid kommersse, näiteks Vironia ja Sakala. Neist kommerssidest võttis osa ka üksikuid teiste EKL korporatsioonide liikmeid. Eestlaste ühistest kommerssidest võttis tavaliselt osa ka mõni Eestimaa sakslane.

Kuuekümnendate aastate alguses hakati kaaluma kõikide balti rahvaste korporatsioonide ühise kommersi korraldamist. Idee pärines Saksamaa Balti Seltsi (Baltische Gesellschaft in Deutchland) peasekretärilt Adam Grünbaumilt, kes oli baltisaksa korporatsiooni Frat! Normannia vilistlane, Tartu Ülikooli lõpetanud õigusteadlane. Balti Seltsi liikmete hulgas oli teisi korporante, kes haarasid sellest mõttest vaimustusega kinni. Ühiste kommersside ettevalmistamisel etendas tähtsat osa Baltisaksa Vilistlaskogude Liit, mille eesotsas oli Lätist pärit saksalne, juristiharidusega Gert Klein.

Kommerside korraldamise sobivaks kohaks sai Saksamaa vanim ülikoolilinn Heidelberg, mida peetakse korporatsioonide traditsiooniliseks «pealinnaks». Kohalikuks korraldajaks kujunes Vironia vilistlane Arnold Joonson, kes ühtlasi toimetas ka eesti sõjameeste ajalehte Võitleja ning oli tihedas läbikäimises sealsete saksa korporatsioonidega. Heidelbergis ja ka mujal oli saksa korporatsioonidel toredaid konvendi kortereid, kuid Saksamaa avalikus elus on saksa korporatsioonid sattunud põlu alla. Natside valitsuse ajal nad keelustati. Praegusel ajal võivad nad küll tegutseda, aga ülikoolide juhtkonnad püüavad neid vältida. Ka taoliste rongkäikude korraldamine, nagu näiteks Tartus või Riias, on Saksamaal sotsialistlike jõukude rünnakute kartuses mõeldamatu.

Balti Rahvaste Kommersidelt puudusid kahjuks leedulased, sest nende akadeemilised traditsioonid on teistsugused. Vahest harva on mõni leedulane baltlaste ühistel kommersidel siiski olnud. Rohkeim oli osavõtjaid nn. «riigisaksa» korporatsioonidest, eriti veel siis, kui meie kommerss toimus nende konvendi korteris.

Ühiste kommersside korraldamisel etendas tähtsat osa Balti riikide vabaduse taotlus. Kuigi baltisakslastel puudusid majanduslikud ja poliitilised nõudmised Balti riikidele, toetas enamus neist seda ideed. Tänaseks on mõned üksikud baltisakslased põhimõtte pärast taastanud isegi Eesti Vabariigi kodakondsuse. Balti Rahvaste Kommersi eestvedajateks olidki põhiliselt baltisakslased. Nende korporatsioonides oli piisavalt palju liikmeid; nad omasid suuri organisatoorseid võimeid ning olid majanduslikult hästi kindlustatud. Mainimata ei saa jätta ka balti solidaarsuse tunnet, mis motiveeris tegutsema.