Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
REDIGEERIMISE KROONIKA (VIIMASED ETAPID ETTE)
* 20010909T043945Z
__{t.karmo} kandis SGML-allikasse filoloog {p.sarevet}-i
pisiparandused
* 20000930
__{t.karmo} ladus
KVALITEEDIKONTROLLID
!_{tkarmo} kontrolligu soravust
__TEHTUD@20000930T170329Z
!_{tkarmo} kontrolligu tippimise \~oigep\"arasust,
Jade'i (Linux'i) lautod PostScript poognatest
__TEHTUD@20001003T023601Z
!_{tkarmo} parandagu vead Jakobstadi vallutamise asjus,
asendades vihjed maikuule vihjetega juunile nagu vajalik
"Eest Vabadsuss\~oda 1918-1920" j\"argi,
j\"attes ladumismootorile n\"agematuid "comment" m\"arkusi SGML-allikasse
__TEHTUD@20001003T025604Z
!_filoloog {p.sarevet} kontrolligu keelt
__TEHTUD20010806
__peamine probleem: autoril "1. Ratsapolk" kus peaks olema
(_et saavutada kooskõla teiste väeosade nimedega)
"1. ratsapolk"
MUREPUNKTID:
!_kas Jakobstadti vallutamine oli mais v\~oi juunis?
Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Alljärgnevad read on kirjutatud mälestuste järele - seepärast võib siin vähemaid lahkuminekuid kellaaegade suhtes ette tulla, kuid sündmuste käiku olen püüdnud kirjeldada üldiselt siiski tõetruult. Detailsemalt käsitlevad alljärgnevad read 1. eskadroni tegevust.
Omalajal, pärast Eesti Vabadussõda, kasutas 1. ratsapolgu arhiive ja materjale kol. ltn. V. Mutt, Vabadussõja aegne II diviisi staabiülem. Kui hiljem Kaitseministeeriumi juurde loodud "Vabadussõja Ajaloo Koostamise Komitee" dokumente vajas, ei olnud neid enam kusagilt leida ja seepärast ongi 1. ratsapolgu tegevuse kohta Vabadussõjas, teoses "Eesti Vabadussõda", vähe kirja pandud. Seepärast olengi Eesti Ratsaväe 40. aastapäeva puhuks 11. novembril 1957. a. koostanud kirjelduse ühest kiireimast ja efektsemast 1. ratsapolgu operatsioonist Vabadussõjas, kus 1. ratsapolk üheksa päevaga 250 kilomeetrit, punastega lahinguid lüües edasi liikus ning lõpuks üle Väina (Düna, Daugava) jõe tungides Jakobstadti (Jekabpils'i) linna ja selle ümbruse vallutas.
Pärast Narva vallutamist (18/19. jaanuar 1919) sai 1. ratsapolk lühemat aega Narva ümbruses oma ridu kohendada ja lahingutes saadud haavu parandada, kuid 1919. a. märtsi algul paigutati ta Võru alla ümber, et edasitungivaid punaseid tagasi lüüa. Peale kibedaid lahinguid ja edasi-tagasi liikumisi asusid 1. ratsapolgu osad 1919. a. maikuu lõpul Võru ja Vastseliina vahelisel maa-alal, kust ka algas Kreutzburgi-Jakobstadti retk.
1. ratsapolgu ülemaks oli rittmeister G. Jonson, abiks alamrittmeister K. Reitel. Eskadronide ülemateks eskadronide järjekorras: 1. ltn. B. Leeman, 2. ltn. J. Holberg, 3. ltn. A. Maiste, 4. ltn. J. Erik ja kuulipildurite eskadron ltn. E. Kukeinsman ning side ülemaks ltn. K. Riisikamp. Minul ei ole kasutada Eesti ja Läti maakaarte, seepärast piirdun suuremate asulate nimetamisega, mis senini mälus püsinud.
1. ratsapolk alustas liikumist 1919. a. 27. mai varahommikul - 1. eskadron avangardis. Mõnetunnilise edasiliikumise järele oli 1. eskadronil kokkupõrge vastasega põhjapool Riia-Pihkva kiviteed Voronkina küla juures. Lahingutes karastatud eskadron asus pealetungile, rühmad lähenesid eelnimetatud külale mitmest suunast ja ägeda lahinguga löödi vastane Voronkina külast välja. Taganevat punaväge jälitades jõudis 1. eskadron kella 17.00 paiku Laura aleviku lähedusse. Teel võetud vangidelt saadud andmeid aluseks võttes, eraldus üks rühm ratsanikke eskadronist ja liikus n. ltn. W. Krastini juhtimisel vasakult metsa mööda kuni Laura aleviku põhjapoolsele küljele, kuna eskadroni 3. rühma tee kulges läänest aleviku suunas. N. ltn. Krastini rühm oli kokkulepitud ajaks jõudnud määratud kohale. Eskadron lähenes alevile jalustatult oma kuulipildujate tulekaitse all. Edasiliikumine oli aeglane, sest vaenlane osutas visa vastupanu. Vastasele täiesti ootamatult tungis n. ltn. Krastini rühm ratsarivis paljastatud mõõkadega aleviku ees lamavale vastase ahelikule seljatagant kallale. Segadus oli täielik, vastane põgenes korratuses üle jõe kagu ja lõuna suunades, jõudes aga taandumisel jõel oleva silla põlema panna. See väike jõgi eskadroni liikumist ei takistanud. Mehed siirdusid hobustel üle jõe ja jälitasid vastast kuni metsa servani, mis asus Laurast umbes kolm kilomeetrit kagus.
Umbes paari tunni pärast jõudsid kohale ka Sakala partisanide pataljoni osad. 1. eskadron andis positsioonid neile üle ja jatkas ise edasiliikumist Marienburgi (Aluksne) suunas lõunasse. Kella 24-ks vallutas 1. eskadron ka veel Scharlottenburgi mõisa, saades sealt vange, sõjavarustust ja telefoni aparaate, millest polgul oli eriti suur puudus.
Scharlottenburgi mõis asub Laurast umbes kümne kilomeetri kaugusel Marienburgi kulgeval teel. Seega liikus 1. eskadron, vastasega lahinguid pidades, esimesel retke päeval üle kolmekümne viie kilomeetri edasi.
28. mai varahommikul alustas 1. ratsapolk operatsiooni Marienburgi (Aluksne) linna vallutamiseks. Selle ülesande läbiviimise pani rügemendi ülem 2. ja 4. eskadronide peale, kuna 1. eskadronil tuli nende liikumist kaitsta vasakult.
2. ja 4. eskadron hargnesid Vissikumi asunduses ja jatkasid liikumist Marienburgi suunas eraldi teid mööda iseseisvalt. 2. eskadron jõudis Marienburgi alla sama päeva õhtul kagust, ning varsti algas kallaletung. Vastane osutas kangekaelset vastupanu, kuid kiirest edasiliikumisest ja lahingutes karastatud ratsamehed tungisid linna mitmeid tänavaid pidi energilise löögiga. Vastane sai mulje, et on tegemist suuremate jõududega, põgenes linnast, ja kella 23-ks saatis eskadroni ülem rügemendi ülemale teate, et Marienburgi linn on vastase vägedest puhastatud.
4. eskadroni ülemal oli mure hobuste pärast, kartes, et väsivad kiiret sõitu tehes ja ta jäi hiljaks Marienburgi vallutamisel. 1. eskadron liikus Scharlottenburgi mõisast, mille öösel vallutas, täielikult iseseisvalt üle Beja (Brenci) ja jõudis 28. mai õhtuks teedesõlmele Marienburgist umbes kaksteist kilomeetrit kagu suunas.
Järgmise päeva hommikupoolikul sõitis eskül. Marienburgi, et rügemendi ülema edaspidistest kavatsustest informatsiooni saada. Rittmeister Jonson andis ühe suurtüki (vene kolmetolliline) meeskonnaga alamlipnik Vaga juhtimisel eskül. 1. käsutusse, et luuret toimetada ja vastase ridades muljet tekitada, nagu oleks suuremad jõud punaste rinde seljataha sügavale sisse tunginud.
Eskül. jättis al-lpn. Vaga suurtükiga Hermanshofi (Ermani) mõisast umbes kolm-neli kilomeetrit loodesse, andis rühma ratsamehi suurtüki kaitseks ja siirdus ise kolme rühmaga luurele. Varsti õnnestus eskadronil kahte punaväelast tabada. Neilt saadud andmed otsustati otsekohe ära kasutada. Al-lpn. Vagale saadeti teade, et suurtükk tuleb välja sihtida Hermanshofi mõisale ning eskadron ise alustas hiilimist jalustatult läbi metsa. Metsa servast oli mõisa hooneteni umbes kaks ja pool kilomeetrit teisel pool metsa poole kilomeetri laiune lage maa-ala. Al-lpn. Vaga avas kokkulepitud ajal tulistamise oma ühest suurtükist Hermanshofi mõisa ees asuvale vastase kaitsele. Samal ajal alustas eskadron tormijooksu. Vastane põgenes segaduses, jättes maha kogu oma varustuse. Kogu taganemistee oli üle külvatud seljakottidega. Eskadroni meestel oli tegemist seljakottide üleskorjamisega, sest neis leidus rohkesti suhkrut ja seda oli meie meestel hädasti vaja.
Mõisa hoonete vahel tuli vastu mees, kellel punaväelased olid jõudnud ühest jalast saapa ära tõmmata just ajal, kui esimene mürsk mõisa õuel lõhkes. Hiljem selgus, et tegemist oli mõisaomaniku vennaga ja et mõisaomanik teenis läti sõjaväes ohvitserina.
Mõisamaja ruumides ringi kõndides kohtusin omaaegse kooliõe Hilda Kochiga Tallinnast, kes oli abiellunud Tallinnas Peeter Suure kindluses teeninud läti rahvusest leitnandiga, kes omakorda oligi Hermanshofi mõisa omanik. Jällenägemise rõõm oli suur. Kooliõe abikaasa vend lasi terve eskadroni meeskonnale paremad palad välja tuua, et vabastamise pühitsemine oleks täielik. Kõige selle juures ei saanud aga unustada, et asusime sügaval vastase rinde seljataga.
Hermanshofi mõisa toodi nüüd al-lpn. Vaga oma meeste ja kolmetollilisega koos eskadroni maha jäetud hobustega. Al-lpn. Vaga avas kahurist tule nii Malupi kui ka Neu-Annenhofi suunades taganevatele punaväe osadele, lastes pidevalt kaks lasku üksteise järele, et muljet tekitada, nagu oleks kohal terve patarei. Iga sõjamees teab omal nahal, kuidas suurtüki tuli moraalselt mõjub, kui see tuleb taganevatele vägedele seljatagant ja lähedalt.
Samal päeval, see oli 29. mail, korraldasid ülejäänud rügemendi osad oma varustust, relvastust jne. Marienburgis, et järgmisel päeval edasitungi jatkata.
30. mai varahommikul alustas rügement liikumist Marienburgist Neu-Annenhofi suunas teed mööda, mis on Hermanhofist mõni kilomeeter lõuna pool. Avangardis liikus 3. eskadron. Rügül. rittmeister Jonson ise käskjalgadega ratsutas Hermanshofist läbi ja määras 1. eskadroni ariergardi. Neu-Annenhofi asula vallutati kiire ja ägeda löögiga.
Sama päeva pärastlõunal jõudis rügement Lettini mõisa ja asula ümbrusse, kus suuremad vastase jõud olid koondatud, sest umbes paari kilomeetri kaugusel asus raudteejaam, mis kandis nime "Sita", ja seda oli vaja kaitsta. Eskadronid hargnesid lahinguks ja ariergardis liikunud 1. eskadron asus kallaletungile rügemendi paremal tiival. Pärast ägedat võitlust taganes vastane Lettinist raudteejaama ja Alt-Schwanenburgi suunades. Lahingute ajal Lettini vallutamiseks ilmusid sinna ka autol võitlust jälgima II diviisi ülem kolonel V. Puskar ja II diviisi staabiülem V. Mutt.
31. mail oli 1. eskadronil jälle eesõigus avangardis liikuda. Lettinist algas liikumine 1. eskadronil Alt-Schwanenburgi (Vec-Gulbene) suunas, kuna ülejäänud rügemendi osad raudteejaama oma alla võtsid. Umbes viisteist kilomeetrit edasi jõudnud, sai eskül. 1. rügülilt mootorrattur käskjala kaudu korralduse - "Nii kiiresti kui võimalik Alt-Schwanenburg oma alla võtta." Käsu kohaselt liikus eskadron perioodidega kaks kilomeetrit galoppi, üks kilomeeter traavi, kuni terve ülejäänud tee osa, umbes kakskümmend viis kilomeetrit, läbi oli ratsutatud. Neli kilomeetrit enne Alt-Schwanenburgi raudtee sõlmjaama langes eskadronile seitsme meheline välipost vangi. Neilt saadud andmeid kasutades eraldus eskadronist üks rühm n. ltn. Krastini juhtimisel ülesandega: Alt-Schwanenburgist itta viiv raudtee läbi lõigata ja raudtee suunas raudteede sõlmpunktile läheneda. N. ltn. Krastini rühm idast ja teised kolm rühma loodest ja põhjast valmistasid oma kallaletungiga nii suure üllatuse, et vaenlane lühikese vastupanu järele desorganiseeritult lähedal olevasse metsa põgenes.
Ka 1. ratsapolgu juhtkond, eesotsas rittmeister Jonsoniga, jõudis 31. mai õhtuks Alt-Schwanenburgi.
Alt-Schwanenburgi raudtee sõlmjaamas langes 1. eskadronile sõjasaagiks: kaks laiarööpmelist vedurit ja 150 vagunit. Rongid olid valmis väljasõiduks, vedurid täie auru all ja vagunid laaditud relvadega ning lahingumoonaga. Siis langes eskadronile veel saagiks kolmteist kitsarööpmelist vedurit, 200 vagunit ja kaks kitsarööpmelist soomusrongi. Kitsarööpmelistelt soomusrongidelt asetati soomusosad laiarööpmelistele platvormidele, mis kandis nime "Ratsapolgu Soomusrong". Rittmeister Jonson määras selle ülemaks ltn. J. Aia. Nimetatud soomusrong oli 1. ratsapolgu käsutuses kuni augusti kuuni, mil see ülemjuhataja korraldusel Soomusrongide diviisile üle anti ja hiljem seal "Soomusrong nr. 6" nime kandis.
Selgituseks olgu lisatud, et polgu staap oli 31. mai varahommikul meie valduses olevast raudteejaamast telefonilise ühenduse Alt-Schwanenburgi jaamaga saanud ja "oma meestena" esinenud. Alt-Schwanenburgist oli teatatud, et rongid on valmis väljasõiduks ja ootavad korraldust lahkumiseks. See korraldus jäigi neil saamata ja terve selle varanduse ja varustuse omanikuks sai 1. ratsapolk.
Alt-Schwanenburgi sõlmpunkti vallutamisega sai rittmeister Jonson, kes oli edasitungiva grupi üldjuhiks, täieliku initsiatiivi oma kätte. Vastase lahingumoraal oli langenud, väeosad varisesid kokku, meeskonnad põgenesid korratult vähemates ja suuremates gruppides ida ja lõuna suunades.
Diviisi juhatuse poolt oli 1. ratsapolgu ülema rittmeister Jonsoni käsutusse antud järgmised üksused: Taani kompanii kapten Borgelini juhtimisel, 1. jalaväepolgu I pataljon kapten O. Pajussoni juhtimisel ja Eesti pinnal lätlastest formeeritud I Valmiera polk kolonel Jansons'i juhtimisel.
Nimetatud üksuste ülesandeks oli: mahajäänud ja metsadesse põgenenud punaväelaste kinnipüüdmine ja tagala lahti hoidmine, et side kodumaaga ei katkeks ja voorid takistamatult võiksid järele tulla. Selle ülesande täitmiseks jagunesid üksused väiksemateks gruppideks, et tervet teed katta.
1. juuni varahommikul jatkas 1. ratsapolk edasitungi ühes juurde antud 3. suurtükipolgu 5. patareiga kapten J. Roska juhtimisel ja jõudis sama päeva õhtupoolikul Neu-Schwanenburgi (Jaun-Gulbene). 2. juuni õhtuks jõudis 1. ratsapolk ja 5. patarei Seswegeni mõisa (Cesvaine) ümbrusse. 2. ja 3. eskadronil oli kibe lahing 9. Läti kommunistliku polgu osadega. Vangi langes terve 9. Läti kommunistliku polgu staap ja polgu riismed - 300 meest relvade ja varustusega.
3. juunil liikus 1. ratsapolk Seswegenist edasi sügavamale Lätimaa sisse. Polgu juhatusel oli eesmärgiks võimalikult rutem välja jõuda jõuda Laudon'i alevikku ja ära lõigata ülekäigud üle Ewsti jõe. Rügement liikus üle Madona lõunasse, kusjuures 1. eskadronil oli ülesandeks liikuda iseseisvalt peajõududest kolm kuni neli kilomeetrit vasakul, et kaitsta rügementi ootamatuste eest.
2. ja 3. eskadronidel oli vähemaid kokkupõrkeid põgeneva punaarmee gruppidega Madona juures. Sama päeva õhtupoolikul sattusid nimetatud eskadronid Laudoni ees tugevale vastase vastupanule. Ewsti jõe suure silla kaitseks oli punaväe juhtkond suuremad jõud koondanud, samuti olid eeltööd tehtud silla õhku laskmiseks. Kapten Roska, kes hiljem oli Kaitseliidu ülemaks, veeretas oma patarei sillale nii lähedale, et võis silda kaitsvat punaväge otsesihtimisega tulistada. Kolmetunnilise ägeda võitluse järele oli sild vallutatud meie 2. ja 3. eskadronide poolt. Ei saa nimetamata jätta, et meie meestel tuli sillal sildakaitsvate punaväelastega täägivõitlusi pidada. Üle silla jõudes lõigati läbi juhtmed, mis olid ühenduses silla alla asetatud lõhkeainega. Sild jäi õhku laskmata ja ratsapolgul ei olnud takistust edasi minekuks.
Parajasti kui silla vallutamise lahing oli täies hoos, jõudis ka 1. eskadron kohale. Mehed ei peatanud Laudonis, vaid said rittmeister Jonsonilt korralduse liikuda otse edasi Kreuzburgi (Krustpilsi) suunas. Hilisõhtul jõudis 1. eskadron Ungeri asundusse, kus saadeti mööda öö ja ka järgnev päev, et võimaldada hobustel ja meestel hinge tõmmata.
5. juunil kell kolm liikus 1. eskadron Ungerist otse lõunasse, et Kreuzburg-Rezhitsa vahelist raudteed läbi lõigata. Raudteel võeti rööpad lahti ja kohale jäeti üks rühm n.ltn. Krastiniga, kuna ülejäänud eskadron raudtee äärt mööda Kreuzburgi suunas edasi liikus. Kella kaheksa paiku jõudis 1. eskadron Kreuzburgi linna sisse. Sild üle Düüna jõe Kreuzburgi ja Jakobstadti (Jekabpilsi) vahel oli purustatud, mistõttu hobused jäid Kreuzburgi, kuna meeskonnad paatidel üle Düüna Jakobstadti linna jõudsid ja selle vallutasid.
Eskadroni ülem tegi allohvitser Lillakasele ülesandeks muretseda Eesti lipp, mis valmistati ühe kohaliku eestlase poolt. Sinine riie oli - laua kalev, must - marle ja valge - kalingor. 1. juunil kell 11 heisati see omapärane lipp Jakobstadti raekojale. Jakobstdti linna ja selle ümbruse komandandiks määras rittmeister Jonson 1. eskadroni ülema ltn. Leemani.
8. juunil jõudsid kohale Läti väeosad ja Jakobstadti linn anti neile üle. Raekojalt võeti Eesti lipp maha ja see oli 1. eskadroni lipuks kuni sõja lõpuni. Mõni aasta pärast sõja lõppu anti see vastava pealkirjaga Sõjamuuseumile üle. Lipu valgele kalingorile oli keemilise pliiatsiga kirjutatud: "See lipp lehvis Jakobstadti raekojal 5. kuni 8. juunini 1919. a."
Kui nüüd hiljem hinnata meie sõjameeste lahingumoraali, siis ei jäta see midagi soovida. Julgus, tegutsemise tahe ja initsiatiiv olid silmapaistvad, kõhklemisi ei olnud, distsipliin oli hea. Seda võib eriti tunnistada 1. ratsapolgu meeskonna kohta, kes oli sügavale vastase tagalasse sisse tunginud.
Eelkirjeldatud retke tegi kaasa ka 2. ratsapolk rittmeister R. Uritami juhtimisel. Ühe eskadroni ülemaks oli ltn. K. Tamm, teisi ei mäleta. 2. ratsapolk ei kuulunud rittmeister Jonsoni gruppi ja liikus iseseisvalt teisi teid mööda üle Uus-Pebalgi, Vana-Pebalgi, Festeni ja Odensee. 1. ratsapolgust kakskümmend-kolmkümmend kilomeetrit paremal ja kahe päevase vahemaaga 1. ratsapolgust tagapool. Kreuzburgini 2. ratsapolk välja ei jõudnud. Samuti ei jõudnud nimetatud linnadeni eelmainitud jalaväe osad, mis liikusid 1. ratsapolgu järele.
Selle üllatusretke tulemusena alustas vastane tervel lõunarindel taganemist ja punavägi suruti Eesti piiridest täielikult välja. Kokkuleppe kohaselt Eesti ja Läti Vabariikide valitsuste vahel, tõmbus rittmeister Jonsoni lahingugrupp juuli teisel poolel Eesti piiridesse tagasi.
Läti Vabariigi valitsus austas eelkirjeldatud retke kaasateinud 1. ratsapolgu ratsamehi rittmeister Jonsoni, ltn. Aia't, ltn. Leemani ning allohvitsere Hirjel'i, Lapp'i jt. "Karutapja" (Laplecis) ordeni annetamisega.