Peopäevi

Vaatlejale tänapäeva hallis, ülekoormatud ühiskonnas imponeerib sõdadevahelise epohhi elegantne muretus. Sealjuures märgime näiteks Fred Astaire'i-Ginger Rogers'i bravuursust linal, Queen Mary-Normandie mugavusi atlandi ületamisel, Packard'i-Aston-Martin'i autojooni - ja Eestis see elunautimine, mida eredalt jäädvustab näiteks frater liviensise Arvo Mäe romaan "Hõbedane noorus". Vironia oli oma aja laps, eleganstelt pöörlemas järkjärguliselt pimendaval tantsupõrandal, hoolimata sellest, et Berliinist-Moskvast kord pannakse ka Tartu pillid vaikima. Nii näiteks toonitab Valter Hiir oma mälestustes, kuivõrd keerukaks osutusid frakiküsimused:

Frakk-ülikond oli kujunenud traditsioonide kohaselt üliõpilaste esindus- ja piduriietuseks. Vilistlastele tekitas aga pahandust asjaolu, et 30-date aastate moe kohaselt fraki sabad pidid olema pikad. Nende, aastate eest omandatud frakkidel, sabad olid aga lühikesed. Sellest siis ütelus: "Mida pikem seltskondlik karjäär, seda lühem fraki saba. Mida lühem aga seltskondlik karjäär, seda pikem fraki saba."

Frakk koos manustega osutus kulukaks. Püüti siis frakki üürida. Seegi osutus kulukaks, kusjuures üüritud frakk sageli sobimatuse pärast tekitas meelepaha. Mina kogesin seda Üliõpilaskonna kontsert-balli lähenedes, mil puhul pidin esinema laulusolistina. Üürides kiiruga fraki ühelt Tartus üldiselt tuntud rätsepmeistrilt, viimane kinnitas mulle, et frakk istuvat õlgadest imehästi. Kontserdi eel frakki riietudes minu jahmatuseks selgus, et see oli mõeldud minust hoopis lühemale mehele. Õnneks sain esinemiseks fraki laenata ühelt Akad. Meeskoori liikmelt.

Ühe aasta novembrikuu oli lihtsalt tulvil mitmesuguste akad. organisatsioonide tähistamistest ja selle tõttu nõudmine piduriietuse järgi suur. Kui siis üks seltsivendadest läks sama rätsepmeistri juurde frakki üürima, too tõi kuskilt laonurgast välja ühe aastatega rohekaks muutunu. Seltsivenna juhtides rätsepa tähelepanu sellele, too soovitas: "Hoidke end esialgu roheliste loorberipuude varju, siis fraki rohekus ei torka silma."

Kui analüüsida akadeemilist-seltskondlikku aastat kui mõnda kõikjal diferentsiteeritavat funktsiooni y = f(x)-i defineeritud kinnises vahemikus [a,b] (kusjuures a, b olgu vastavalt sügissemestri eksamite päev - sõdadevahelises Tartus tavaliselt otse septembri alguses - ning kevadeksamite sessiooni lõpp - sisuliselt juunikuu esimesel nädalal, kui toimusid viimased eksamid), siis kõvera esimeseks kohalikuks maksimumiks tuleks pidada külalisõhtut.

Väikestesteks kohalikkudeks maksimumideks, võimalikult (nii mäletab meie allesjäänud sõdadevaheline põlv) kord semestris, osutusid kella-viie-teed. Seal teed ei joodud, küll aga pakuti küllakutsutud daamidele kohvi. Kohvi juurde kuulus, nii kella-viie-tee hetkeil kui pea igal teisel C!Q!-s peetud seltskondlikul üritusel, Vironia oma õnnestunud liköör. Kohalikus argoos olid likööri valmistajad "keemikud", kelle ridadest aga ei puudunud ka keemikuid sõna kitsamas, teaduslikumas mõttes.

Seltskondliku elu y = f(x) saavutas absoluutse (seega a fortiori kohaliku) maksimumi aastapäeva kommerssi nädalalõpul. Suurteks päevadeks ilmusid kohale pea kõik Tartus asuvad vilistlased ja veel küllaltki suurearvuline Tallinna vilistlaste kontingent (kolmekümnendate aastate lõpupoole tavaliselt üle kümne mehe). Pärast Vironia juurdumist pealinna ilmusid kohale ka Tallinna konvendi liikmed, kellel omaette aastapäeva- ega maikommerssi ei olnud. Veel oli oodata, kuid mitte sajaprotsendilise kindlusega igal aastal, mõlema Läti korporatsiooni ning Karjala osakonna esindajaid. (Poola korporatsioonid asusid Tartust nii kaugel, et ehkki arendati diplomaatilisi suhteid, nende esindajaid siiski ei oodatud tavalisteks kommerssideks.)

Tegevus algas reedel õllelaua-tähe all, "vaikse õhtuga". Keskööl vahetati välja Vironia tavaline violett-must-valge trikoloor samas värvides kommerssilipuga, mis oma erakorralise pikkuse poolest ulatus rõdust natuke mööda. (Nii Vironia tavaline kui ka kommerssi tähistav trikoloor lehvisid läbi öö, kuna nende kasutamisel ei kehtinud riigilipu loojanguks mahatõmbamise määrus.)

Laupäeval oli perekonnaõhtu, mida me siin kirjeldame nii, nagu teda mäletavad meie vanemad vilistlased sõdadevahelise ajastu lõppaastailt. Meeste riietuses oli teatud vabadus (frakk, smoking, ülikond - kõik lubatud). Lauad võileibade, küpsiste, veini, konjaki, likööri-kohviga olid üles seatud peamiselt väikses saalis ning söögitoas, vajaduse korral aga ka teistes kõrvalruumides. Vapisaal oli pühendatud tantsule, kusjuures orkester pakkus valsse, tangosid, rumbasid ning foxtrotte. Charlston oli kadunud, kuid masurka jäi vihjeks riia-aastate galantsusele. Tsaari ohvitseridel oli masurka nimelt olnud nõutav. Kolmekümnendate aastate lõpu poole tantsis seda veel viis-kuus paari, nende seas masurkapõrandal mõõtuandev Vironia vabadussõjalane vil! Boris Leeman (c. 1926/II). Masurka au kaitsmisel aitas veel kaasa nooremast põlvest asjatundja Valter Hiir.

Pühapäev osutus suurimaks pidutsemiste päevaks, rebasteteatri ning kommersiga, alates kell 14.00-15.00 paiku õhtupoolikul, lõppedes viimaste kõva vastupanuvõimega meeste istumisega kunagi hommikutundidel.

Teatrile eelseisvatel päevadel arutasid rebased omavahel, milliseid üldtuntud seltsivendi karikeerida, missuguseid sündmusi konvendi elus kõverpeeglis etendada. Nende tööd võis hoogustada teadmine, et ehkki näituse hoolikalt koostatud käsikirja pilkeobjektid võiksid konvendis pärast aastapäeva liikuda morni ilmega, kättemaks oli neile raske - varsti pärast kommerssi tuli eksamite periood, seega sügav kohalik miinimum (millele alles märksa hiljem järgnes C!Q! jõulupuu-maksimum, oma verivorstide, oma vaadiõluga).

Õhtul peetud vennastuspeo protseduur oli sisuliselt peaaegu identne sellega, mis toimus hiljem paguluses, näiteks Torontos (ning järelikult identne sellega, mida Eestis taastati Toronto malli järgi). Oluline erinevus seisis küll selles, et kui paguluses ka võrdlemisi noored semestrid võisid olla Landesvater'id mõõga-karika korraldamisel, siis Tartus see amet langes vanematele. Veel pisikene punkt, milles pärastine pagulus kaldus Tartu mallist kõrvale, oli käepigistamine. Torontos sai kombeks forsseeritud, jõuproovitaoline käesurumine hetkel pärast rapiiriga läbitorgatud tekli uuesti pähepanemist (kui laulus seisis "Kui iial üksteist näeme, me ikka vennaks jäeme ..."). Sellevastu oli see hetk Tartus tõsisem, mehelikum, distsiplineeritum.

Esmaspäev oli vanematele semestritele palgatöö-, noorematele akadeemiline argipäev, kommerssi raamistikus aga kaatripäev. (Toronto pärastine komme pidada kaatripäev pühapäeviti, perekonnaõhtu laupäeviti, kommerss reedeti, peegeldab pigem paguluse tingimusi kui Tartu traditsioone.) Kaatripäevaks oli tavaks kutsuda väikseks pärastlõunaseks Frühstück'iks (meesssoost) külalisi, nende seas ka EÜS-i liikmeid ning ülikooli õppejõude.

Vastandina aastapäeva kommerssile oli maikommerss vaiksem, ilma perekonnaõhtuta, ilma suurte kaugemalt tulnud vilistlaste kontingentideta, küll aga traditsioonilise vennastuspeo ning sellele järgneva vaikseks koosistumiseks määratud kaatripäevaga. Maikommerssi ajaks olid eksamid juba alanud.

Tartu kevade üheks jõuliseks kohalikuks maksimumiks oli maiöö, nagu seda meenutab Valter Hiir:

Maiööl, pärast tõrvik-rongkäiku, külalistele olid avatud kõikide akadeemiliste organisatsioonide konventide uksed. Et aga omast konvendist pääseti liikuma alles keskööl, siis oli kiiret jooksmist naisorganisatsioonide külastamiseks, kelle liikmete hulgas leidus tuttavaid tütarlapsi. Võimalikult püüti tantsida ka mõni tants ja pisut vesteldagi.

Seepärast külastusteks tuli koostada marshruut, mis lõppes koidu saabudes organisatsioonis, millesse kuulus tütarlastest kõige lähem külastajale.

Mai ööl kogu linn oli tulvil laulu, hõikeid ja liikumist. Osutusid vahemaad pisut kaugeiks, tuli kasutada taksot või voorimeest.

Mai päeval tavaliselt mindi mootorpaatidega sõitma Emajõele, kusjuures enne seda oli saavutatud kokkuleppeid akad. mees- ja naisorganisatsioonide vahel ühiseks paadiretkeks. Hoolimata päiksepaistest, ilm oli säärasteks paadisõitudeks ikkagi veel külm ja tuuline. Jõudnud Rannale, püüti jooksmist nõudvate seltskondlike mängudega saada sooja.

Tagasi jõudes paadisõidult tavatseti kogu seltskonnaga minna Vanemuise restorani klaasi veini joomiseks. Eksamite sessiooni lähesus tekitas aga paljudele muremõtteid. Hoolimata sellest mindi aga õhtul koguni Üliõpilaskonna ballilegi.

Akadeemilise aasta viimane kohalik maksimum toimus [a,b] vahemiku parema piiri vahetus läheduses, aiapeo näol. Nii nagu kella-viie-teed ei olnud teed, samuti ei olnud aiapidu tegelikult aiapidu: ilm semestri ja eksamite perioodi lõpu tähistamisele pühendatud õhtul oli tavaliselt sedavõrd külm, et aias viibimine ei ahvatlenud. ("Ehk siis mõni julgeist seltsivendadest koos daamiga sööstsid mõneks minutiks aeda," kirjutab Valter Hiir, süütult.) Kui ilm seda lubas, siis tehti aias, tuleasemesse, lõket. Meeleoluküllane tegevus C!Q!-s kestis koiduni.

Võiks veel küsida, milline oli seltskondlik elu väljaspool akadeemilise aasta vahemikku, s. o. juunis-juulis-augustis. Allesjäänud sõdadevaheline põlv mäletab, et C!Q!-sse võis minna (igaühel oli oma võti), aga kuna köök ei töötanud, siis oli hubasem istuda sõpradega kohvikus. Suveune sügavus oli tingitud asjaolust, et C!Q! pere enamus, olles tulnud kaugemalt Tartusse, valgus suveks laiali, elades cantuse täidemineku ootuses: "Kui on jõudnud sügise, kolletavad lehed/ Salatung siis vägisi Tartu ajab mehed ..."