Argipäev

Küllap on kõige vähem ahvatlev osa Vironia argipäevast olnud, Riiast nüüdisajani, korraline konvendi koosolek. Sõdadevahelisel epohhil langes see koormus esmaspäeva õhtutele, kusjuures sageli tuli istuda kuni varaste hommikutundideni. Tuli vaid loota pisikestele huumorihetketele - kui päevakorras jõuti näiteks Ratsarügemendi aastapäeva kingituse punktini ning toonitati vajadust valida midagi mitte üksnes sümboolset, vaid ka praktilist laadi, tuli kord ettepanek kinkida ülehõbetatud pang hobuste jootmiseks [Hiir 1990, lk. 3]. Hiiliti välja telefoni juurde oma tütarlapsele helistamiseks, kuna esmaspäeva õhtuti toimus konvendi koosolekuid ka akadeemilistes naisorganisatsioonides.

Ühtlasi hiiliti konvendi koosolekult kööki, singiga võileiva söömiseks ja õlle joomiseks. Samuti õllelaua juurde, kasvõi hilja õhtul, võis toitu tellida köögipersonali käest. Tavalisel semestri argipäeval võis näha ka paarikümmend seltsivenda keskpäeva lõunalauas.

Väikeste igapäevaste mõnude hulka kuulus laiema maailma päevasündmuste jälgimine.

Trükisõna oli tähtis Tartus nagu varem Riias. Mäletatakse praegu, kuidas kolmekümnendate aastate lõpupoole oli lugemislaual välja pandud hulk jooksvat ajakirjandust veel peale enesestmõistetavat "Postimeest"-"Päevalehte". Selles osas peegeldas Vironia eesti üldise lugejaskonna huvi Euroopa pimendava poliitilise maastiku vastu. [1]

Novaatorlikum oli raadio. Tänapäeval mäletatakse, kuidas kolmekümnendate aastate lõpupoole oli C!Q!-l üks vastuvõtja, juba selle ajastu kohta veidi antiikse ilmega konsool ehk põrandal seisev kast, võimalikult üks "Aga Baltic". Raadiot häälestati sageli ka välismaistele jaamadele. (Keeleraskuste tõttu eelistati pigem muusikat kui uudiste-kuuldemängude jälgimist.) Kuulati kahte Läti jaama, kahte-kolme jaama Rootsist, Deutschland Sender'it ja hõimukeelseid saateid Lahtist. Suurema kauguse tõttu oli London, ehkki õhtuti kuuldav, mitte kerge siht.

Kahekümnendate aastate burshikositeet, mis vajutas oma pitseri Vironia argipäevale, taandus kolmekümnendatel teatud kainusele. Jäi küll eredaid mäletusi esimeste Tartu aastate äärmuslikkustest, nagu pihib muuseas Valter Hiir [1990]:

... konvendis kõneldi rohkeist istumistest varematel aastatel. Nii üks istumistest oli kestnud hommikuni. Eesukse kella helina tõttu ust avama läinud rebane tuli tagasi jookstes ja väga ärritunult. Uksest oli astunud sisse mitte keegi muu kui vil! K. Mauritz, Vilistlaskogu esimees, kelle suhtumine joogilauas istumisse oli äärmiselt range. Sv! Aldo Lattik, lastes end mitte heidutada, ruttas tulijale vastu: "Armas vilistlane. Mina ja teised seltsivennad tulime loengute vaheajal konvendi korterisse pisut aega viitma." "Seltsivend, täna on pühapäev!," oli vil! K. Mauritza jäine vastus.

(Lugeja, kes otsib koloriitsemaid pihtimusi, alustagu "Rooma öö" kirjeldusega varasemas juubelialbumis [Vironia 1990].)

Notes

[1]

Tõika, et ka vähem haritud lugeja kolmekümnendate aastate sünge sündmustiku ligidal seisis, illustreerib vil! dr. Endel Arro, c. 1938/I, tänapäevane mälestus oma lihtsast maamehest naabrist. Naaber luges innuga lehti - küll mitte "Postimeest", vaid Põllumeeste erakonna vaatevinklist toimetatud "Kaja": "Khurhill," lausus ta tähtsal toonil, "läks Genssi nõu pidama" - s.o. Churchill Genfi.