Rebaste kasvatus

Nagu selgub näiteks vil! Walter (Valter) Hiire (c. 1936/II) mälestustest [Hiir 1990], säilitati korporatiivses kasvatuses teatud riiapärane karmidus:

Esimest korda viibisin Vironia konvendis külalisõhtul sügisel 1932. Tollest õhtust on säilunud hääd mälestused, sest külalistesse suhtuti sõbraliku tähelepanuga, püüdes vestluste varal tutvuda külalise isikuga, tema valitud teaduskonnaga ja huvialadega.

Ei jäetud aga kasutamata võimalust külalise aasimiseks kui selleks arvati põhjust olevat. Tollel õhtul pälvis tähelepanu keegi Adamson, kellelt päriti, et kas tal pole mitte sugulasi Skandinaavias. (Ajalehtedes ilmus nimelt karikatuurjooniste seeria Adamsoni seiklustest.)

Külalisõhtud kujunesid tavaliselt hubaseiks koosviibimisteks õllelauas, koos cantustega, pakkudes rohkeid võimalusi tutvumiseks tulevaste lihtliikmete kandidaatidega.

Pidulikkus Vironiasse vastu võtmisel on jäänud meelde aastateks. Teatav ooteärevus istudes väikses saalis ja oodates sissekutsumist vapisaali. Siis seniori tõsised sõnad tervituseks uutele lihtliikmetele ja kõikide seltsivendade käesurved.

Kui aga seni oldi armas külaline, siis rebasteklis vapisaalist väljudes muutus järsult kõik, sest algasid karmid ja pingelised rebaspäevad. Oli nii palju õppida Vironia tavadest. Raskemaiks ülesandeks kujunes aga seltsivendade nimede mällu jäädvustamine koos nende konvendi vanusega. Häda neis eksivaile!

Eriti raskeks osutus see puhul, kui oli tegemist mitme samanimelise seltsivennaga. Juhtus muidugi ka nimede ära vahetamisi, mil puhul vaesele rebasele tehti põrgut.

Seltsivendade nimede tundmine oli eriti oluline seltsivendade eraviisiliste lauas istumiste puhul konvendis, sest ökonomi jaoks tuli pidada nimestikku seltsivendade maksustamiseks hiljem.

Polnud siis imestada kui mõni selstivendadest, kes Tartusse polnud saanud kuude vältel, leidis äkitselt oma nime võlgnike nimestikus.

Juhuslikult konvendi korterisse ilmunud seltsivennad vältisid neid istumisi, sest tarvitses vaid mõneks minutiks ühineda lõbusa seltskonnaga, et anda rebasele võimaluse nime kirjapanekuks.

Iga vähemagi eksimuse korral comment'i või sisekorra vastu käratati noor rebane nurka, kus ta pidi karistusklaasi vastava korra kohaselt sisse võtma. Sisse võeti karistuseks igasuguse joogiga - harilikult õllega, kuid võis ka limonaadi või veega. (Noormees, kes rebasena oli täiskarsklane kirjutas kõrgemas eas oma mälestustes [Elken 1997]: "... tuli veeklaase nii palju vastu võtta, et vahel vöö vahel enam ruumi polnud.") Väljalaulmise hetkel oli keelatud rebaste kaasalaulmine. Karistatu klaasi asetamine lauale, pärast vormeli "Üks, kaks, kolm ... välja juua" kostmist, peeti rängaks korrarikkumiseks. Kiitust avaldati erksale rebasele kiitusklaasi väljajoomisega.

Ka vanemad seltsivennad olid mõnikord agarad sisse andma, kuid eriti kardetud olid "noored majad", just rebaseseisusest välja jõudnud, seega rebaste n.-ö. kasvatamisest eriti huvitatud. (Mäletab Jüri Elken: "Vahel ei aidanud muud, kui kadusin mõneks ajaks kööki õllepudeleid korraldama. Köögis oli peameheks kokk ja ökonom Kübarsepp, kes hoolitses nii söögi kui ka joogitagavarade eest ja kellega oli kasulik hästi läbi saada.")

Rebaste kasvatuse peamised ülesanded langesid oldermani, magister cantandi ja magister paucandi õlgadele. Esimene õpetas korporatsiooni sisekorda ja kombeid. Teise ülesandeks oli üliõpilaslaulude õpetamine, nii et rebane hätta ei jääks, kui talle anti korraldus cantust teha. Kolmas kandis hoolt (nagu pikemalt seletatud allpool) terve konvendi, seega muuseas rebaste, spordielu eest.

Riias (käesoleva juubelialbumi "B1a" osas ilmneb see vil! Edgar V. Saksa, c. 1928/II kirjeldusest) mängis referaatõhtute pidamine tähtsa rolli noorte silmaringi avardamisel. See komme jäi mõneks ajaks Tartus soiku. Oma mälestustes [Vironia 1990, lk. 87] nendib vil! Aavo Aavelaid (c. 1928/II), "Ainsa referaadina ajavahemikus 1928-32 oli minu ettekanne teemal: "Üliõpilasorganisatsioonide ajalugu", mille kandsin ette pärast korralise konvendi koosoleku lõppu, istudes oma scriba toolil. Samal teemal avaldasin ka artiklitesarja "Üliõpilaslehes". Magister referendi ametit meil tol ajal konvendis ei olnud." Sellele mõõnale aga järgnes tõus. Vil! Karl Pärl (c. 1931/II) teatab konvendile oma 20. jaanuaril 1933. a. koostatud aruandes [Pärl 1933], et 1932. a. sügissemestril peeti kuus referaati (peale sissejuhatavat ettekannet ühes töökavaga), kusjuures kuulajaid oli vastavalt kakskümmend seitse, kolmkümmend üks, kakskümmend seitse, kakskümmend üheksa, kakskümmend kaks ja kolmkümmend neli. Selles referaatide sarjas seati luubi alla peamiselt vaid üliõpilaskonna enda elu:

• Korp! Vironia ajalugu, asutamiseni

• Korp! Vironia ajalugu, Tartu ajani

• Mõtteid akadeemilisest tööst

• Tegelik autasu

• Korporatiivne rebaste kasvatus

• Comment, vennastuse sümboolika

Tänapäeval mäletatakse [Alajan 2000, Arro 2001], kuidas kolmekümnendate aastate keskel võis kuulda ka laiemat kultuurilma puudutavaid rebaste referaate - ajaloolistel, kirjandusteaduslikel või muusikateaduslikel teemadel. (Poliitikat ei käsitletud.) Vahest oli ka ettekirjutatud teemas teatud mängimisvõimalusi - nagu seda kasutas ära Herbert Uustalo (c. 1939/II), nentides "Armastuse"-teemalises referaadis, et "Armastus on soe asi, aga ta ei saa soojaks mitte ilma kehalise kontaktita, olgu see kasvõi väiksest sõrmest kinni hoidmine." Tavaline referaat kestis veerand või pool tundi, millele järgnes küsimusi. Tegevus hõlmas tavaliselt vähem kui tunni. Teoreetiliselt pandi igale rebasele kohustuseks referaati pidada, kuid tegelikult nii mõnigi rebane pääses sellest proovist, tänu coetuste suurusele, semestri piirangule ning kombele pidada vaid ühte tööpäevast referaati nädalas.

Tõsisemate nädala sees toimuvate referaatide kõrvale pakuti vahest, laupäeva õhtuti, rebase impromptreferaati. Sealjuures mõni leidlik noor, vana või sammeldanud maja tellis välja eelhoiatusteta kolme-nelja-viie-minutilise sujuva esinemise veidral teemal, näiteks

• Altukse kella helina mõju rebase hingeelule

• Kuuvalguse paiste mõju kaerakasvule

• Lendav kotlet voorimehe habemes

Kellel sõnad ladusalt suus, võis loota nii kuulajaskonna jalgade hõõrumisele vastu põrandat kui ka kiitusklaasile.