Memento Liit

Memento Liidu lühendile vastav täielik nimetus on Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit "Memento".

Memento Liit koosneb Eesti iseseisvuse eest võidelnute ja kannatanute, samuti nende omaste ja aatekaaslaste mittetulundusühingutest kõigis maakondades (välja arvatud Rapla- , Põlva- ja Jõgevamaa 1999. a. seisuga), Tallinna ja Narva ühendustest ning Eesti Endiste Tööpataljonlaste Ühendusest. Memento Liitu kuuluvad veel assotsieerunud liikmetena Eesti Endiste Poliitvangide Liit ja selle Loode-Eesti ja Tallinna Ühendus. Kuna saatuse tõttu viimaste liikmeskond esimestega osaliselt kattub, siis on liikmeskonna täpne arvestus raskendatud. Liikmete üldarv ulatub 4000-ni, tegutsevate ja hõlmatavate isikute arv on 2500. Kuna eakuse ja halva tervise tõttu ei suuda hulk saatusekaaslasi tegevuses osaleda, siis on isikute (saatusekaaslaste) arv, kelle huve Memento esindab, 10 000 ringis. Seda kinnitab ka Tallinna ja Harju pensioniameti andmete vaatlus.

Enamik liikmesühinguid ja ka Memento Liit on ametlikult registreeritud juriidilised isikud. Nende ridade kirjutamise ajal oli Memento Liidu esimees Endel Palmiste ning aseesimees Heino Jalakas. Linnade ja maakondade Mementodes tegutsevad toimkonnad, näiteks liikmeskonna toimkond, kirjavahetuse toimkond, ürituste organiseerimise toimkond, ajalootoimkond, poliittoimkond jne. Peale nende on üheks tegevusstruktuuriks Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB), mille peamine tegevussuund on võidelnute, kannatanute ja hukkunute kohta andmete kogumine, nimekirjade väljatöötamine ja nimekirjaraamatute avaldamine. Aastatel 1989-97 ilmus teabeleht "Memento", mis tuli sulgeda vahendite nappuse tõttu.

Põhikirjalised eesmärgid: Memento Liidu tegevuse eesmärgiks on

• kindlustada ja kaitsta Eesti iseseisvust

• kaitsta Eesti iseseisvuse eest võidelnute ja terrori all kannatanute poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi

• paljastada Eesti iseseisvuse hävitamiseks sooritatud inimsusevastaseid kuritegusid ja terrorit

• osaleda noorsoo kasvatamisel demokraatia, inimõiguste austamise ja vabadusaadete vaimus

• osaleda Eesti iseseisvusvõitluse ja vastupanuliikumise ajaloo ning nende kangelaste väljaselgitamisel ja tutvustamisel

• koguda tõendeid terrori kohta, terrori all kannatanute loomingut ja mälestusi, publitseerida neid

• jäädvustada Eesti iseseisvuse eest võidelnute ja terroriohvrite mälestusi

Struktuur, juhtimine ja finantsid: Memento Liidu kõrgeimaks organiks on Liidu esinduskogu, mille kutsub kokku Liidu juhatus vähemalt kord kolme aasta jooksul. Esinduskogu valib revisjonikomisjoni ja kinnitab Liidu juhatuse. Juhatus valib esimehe, määrab tegevesimehe või tegevsekretäri oma töö korraldamiseks. Liidu juhatus käib koos vähemalt neli korda aastas. Memento Liidu vara tekib peamiselt varalistest annetustest ja eraldistest, mis võivad olla kas sihtotstarbelised või sihtotstarvet määramata. Rahalisi vahendeid on saadud ebaregulaarselt. Harilikult jätkub Memento Liidul raha juhatuse laiendatud koosolekutele sõitnud maakondade esindajatele sõidupiletite raha väljamaksmiseks ja koosoleku vaheajal kohvi ja võileibade muretsemiseks. Need koosolekud toimuvad kuni neli korda aastas erinevates kohtades, peamiselt küll Tallinnas. Raha peab jätkuma ka lillede ostmiseks mälestusürituste jaoks. Pärgade ostmiseks ja surmakuulutuste avaldamiseks on raha leida juba raskem.

Memento Liidu liikmeteks on maakondlikud ja linnade Memento organisatsioonid ning assotsieerunud represseeritute ühendused, kes sageli suures hädas küsivad Liidult toetust. Nii et "liikmemaksu" Liidule ei laeku. Liidu esimees ja raamatupidaja töötavad praktiliselt ilma tasuta. Nagu eelpool mainitud, ajalehe "Memento" oldi sunnitud sulgema. Maakondlikud Mementod saavad aeg-ajalt kohalikelt võimuorganitelt või firmadelt ühekordseid sihtotstarbelisi summasid - näiteks märtsiküüditamise aastapäeva tähistamiseks või mikrobussi tellimiseks, et saata esindajajaid konverentsile või kokkutulekule jne. Maakondlikud Mementod oma liikmetelt regulaarset igakuist sümboolset liikmemaksu reeglina ei kogu, kuna isegi ühe-kroonine kuu liikmemaks peletaks paljud vanainimesed Memento tööst eemale. Erandi moodustab Tallinna Memento, kus igakuuline liikmemaks on oma ruumi (Endla tänav 4) rendi tasumiseks, telefoni- ning elektriarvete ja kirjavahetuskulude tasumiseks. Ainuüksi liikmemaksudest nende kulude katteks ei jätku. Neid Memento liikmeid, kellel ei ole võimalik liikmemaksu tasuda, ei arvata ka Tallinnas liikmeskonnast välja. Seega laekub vaatamata suurele liikmeskonnale raha siiski vähe.

Memento liikmed: Liikmed on valdavalt vaesed pensionärid, kes on vähemalt kaks korda elus oma varandusest käsikompsudeni lagedaks tehtud: esimene kord siis, kui Siberisse viidi; teine kord, kui kodumaaigatsus sundis kiirustama ja Eestimaa "pudrumäed" ikka veel kummitasid. Siberi kaugpiirkondadest tuldi tagasi kergete pakkidega. Paljusid mementolasi viidi Siberisse veel teist korda. Uuesti normaalse majandusliku kindlustatuse saanud endisi represseerituid ei ole palju, kuid nende arv siiski suureneb. Aga tavaliselt on neil lapsed või lapselapsed oma muredega ning üldreeglina mõtlevad vanemad rohkem neile kui enestele. Mementot ei ole laiemas ühiskonnas unustatud. Juhtub, et Memento nimel tegutsedes kutsutakse soliidse ettevõtte juhataja kabinetti ja tehakse ühes või teises asjas soodustusi. Teinekord öeldakse lihtsalt, et "Ah nii, Memento," ja antakse minimaalhinnaga arve või pakutakse midagi tasuta. Töötavaid, isegi osaajaga töötavaid inimesi on Memento liikmete hulgas vähe.

Memento liikmete keskmiselt tagasihoidlik majanduslik olukord on sõltuvuses ka sellest, et pärast asumiselt või vangilaagrist vabanemist ning seejärel pärast Eestisse elama asumise üldise loa saamist ei lubatud kannatanuil valdavalt isegi kuni kolmekümne aasta jooksul elama asuda oma kodupaigas, isegi selle lähedal. Taoline olukord kestis praktiliselt kuni 1980-ndate aastate lõpuni. Paljud, kogudes julgust, avasid siis esmakordselt uuesti koduukse ja nägid ärevil nägudega võõraid. Pärast mõne mööblieseme, lillevaasi või maali äratundmist suhtuti tagasitulejatesse juba vaenulikult.

Venemaalt tagasi jõudnud endisi represseerituid ei lubatud sõita isegi oma kooli kokkutulekule, näiteks Saaremaale. Hiiumaale ja Saaremaale sõiduloa saamiseks tutvuti kõigepealt vastava isiku KGB toimikuga. Piisas ainuüksi sellest, et isa oli vanglas surnud - ja luba sõiduks ei antud. Ametlikult oli represseerituil keelatud sõita nn. piiritsoonis asuvasse suvilasse. Represseeritute sissekirjutamine elamiseks Tallinna linna territooriumil, samuti Paldiskis, Sillamäel, ka Narvas oli üldiselt keeletaud. Aga muidugi on erandid Vene riigis ikka võimalikud olnud. Tartu Ülikool valdavalt ei võtnud endistelt represseeritutelt vastu sisseastumisavaldustki. Õigusteadust õppima asujad komplekteeriti eriti usaldusväärsete ankeediandmetega isikutest. Isegi tehnikumi (s.t. kesk-eri õppeasutusse) sisseastumiseks ei antud Eestis orvuna lastekodus elanud endisele küüditatud poisile vajalikku poliitiliselt positiivset iseloomustust, kuna mõlemad vanemad olid surnud Venemaal. Noormees pidi siirduma edasi õppima vaid tööstuskooli, mis keskharidust ei andnud. Asutuste kaadriosakondade (s.t. personalitalituste), eriosakondade ning I ja II osakondade ametnike salajaste dokumentide-eeskirjade alusel ei lubatud endisi represseerituid tööle laevadele (põgenevad viimaks välismaale!), nn. "numbritehastesse", s. t. kaitseministeeriumiga ka kaudselt seotud ettevõtetesse, samuti eeskirjades loetletud ametikohtadele, näiteks teadustööde ekspertkomisjonides, siseministeeriumi ja KGB töökohtadele jne. Võib tuua isegi päris naljakaid seiku. Näiteks ei lubatud kõrgharidusega tütarlast (filoloogi), kelle isa oli Siberi vangilaagris, töötada ei teadurina ega kooliõpetajana. Kuna millestki peab ju elatuma, läks neiu lõppeks end pakkuma Tallinna Hipodroomile hobusetallide koristajaks, aga sinnagi ei võetud: haridust peeti selle ameti jaoks liiga kõrgeks. Seega, vaatamata erandlikule olukorrale ( perekonnapea oli küll arreteeritud, aga perekonda ei küüditatud Siberisse ning tütrel õnnestus isegi ülikool lõpetada), ei lubatud tütrel omati oma elu normaalselt korraldada.

Teise-astme represseerimine: Üheks väga levinud praktikaks, mida represseeritute kallal veel peaaegu 1980-ndate aastate lõpuni rakendati, oli see, et neid ei lubatud välismaale, tavaliselt isegi mitte sotsialistlikesse riikidesse ameti- ega turismireisile, rääkimata kapitalistlikest riikidest. Endisele represseeritule ei antud luba sugulasest väliseestlase küllakutsumiseks jne. Muidugi, nagu juba öeldud, on Vene võimu ajal alati olnud võimalikud ka erandid, mis tekivad seletamatutel või saladuses hoitud põhjustel. Aga kõik ülalkirjeldatu oli nn. pealiin. Mementos nimetatakse ülalkirjeldatut teise-astme represseerimiseks, mis toimus Eesti NSV-s kohalike võimuorganite poolt ligi kolmekümne aasta vältel pärast asumiselt või vangilaagrist vabanemist.

Mida enesele meenutavad mementolased: Mementolased mäletavad hästi kommuniste ja nõukogude okupatsiooni-aegseid kohalike võimuorganite tegelasi, kes KGB abilistena neid Siberisse saatsid ning hiljem, pärast nende vabanemist, täitsid kohusetundlikult nende tagakiusamiseks välja töötatud ametlikke eeskirju. Veelgi paremini aga mäletatakse neid erandlikke inimesi, ka venelasi, keda omavahelises vestluses meenutatakse veel tänapäevalgi soojade sõnadega, kes aitasid neil tegutsemisvõime kaotamise hetkel, Siberisse sõidu eel, võtta kodust kaasa kõige vajalikum: sooje riideid, jalanõusid, kindaid, suitsuliha, leiba jne. Iga üksik julgustav lahke sõna on igaveseks ajaks meelde jäetud, räägitakse edasi lastele, lastelastele ning talletatakse kirja pandud mälestustes. Hea sõnaga meenutatakse ka neid kohaliku nõukogude võimu esindajaid, kes, vaatamata karmidele eeskirjadele ning kartmata rikkuda oma tõusu karjääriredelil, andsid ikkagi loa tööle võtta ka represseeritud isikuid, kirjutasid nad sisse niisugusele elamispinnale, kus represseeritu ei tohtinud elada. Seega oli võimumeeste hulgas ka häid inimesi. Kahjuks aga leidus neid lootust andvaid valguskiiri vähe, kohutavaid koledusi aga väga palju.

Kolmanda-astme represseerimine: Mementolaste valusaks probleemiks ehk kolmanda astme represseerimiseks võib nimetada asjaolusid seoses varanduse tagastamisega. Siinkohal ei laskuta selle probleemi detailidesse, aga tuleks siiski mainida, et varanduse tagastamisest Omandireformi aluste seaduse põhjal räägivad mementolased äärmise kibestumistundega. Muidugi mõistetakse, et varade tagastamisprotsess on äärmiselt keeruline ning on toonud pingeid mõlemale osapoolele. Siiski on nn. "heausksed omanikud", kes on sümboolse hinna eest ära ostnud represseeritutelt äravõetud maja või korteri, represseeritute kodudesse elama asunud - nende hulgas nõukogude okupandid, kollaborandid, nende järglased ning muidugi ka ausad eestlased, samuti sundüürnikud - mementolastele ikka veel valusaks pinnuks silmis.

Õppimisest Venemaal: Kompartei poolt juhitava KGB üldine eesmärk oli "kapitalistide ja fashistide" (nii represseerituid asumisel olles venelaste poolt sõimati) kui ümberkasvatamiseks kõlbmatute (kõlblikeks loeti võibolla üks kuni kolm protsenti) füüsiline, moraalne või siis vähemalt vaimne-hariduslik hävitamine. Nende eesmärgiks tundus olevat "surnud kapitalisti" - tahtejõuetu, lugupidamist mittevääriv või siis vähemalt minimaalharidusega isiku - kujundamine. KGB töötajate kõrgetasemelise ettevalmistuse ja suurte kogemuste tõttu tegid nad seda kolmesuunalist hävitustööd paralleelselt kurnava sunnitööga suhteliselt edukalt. Eriti kangekaelsetele õpihimulistele oli KGB, pärast mõneaastast õppimistahte murdmise asjatuid katseid, sunnitud soovitama astuda Venemaa kauges Idas paiknevatesse ülikoolidesse või instituutidesse. Mingil juhul ei lubatud astuda küüditamisekohtadest lääne pool asuvatesse õppeasutustesse. Kui mõni küüditatu siiski sattus õppima asumispaigast lääne poole, siis oli see toimunud mõne heatahtliku KGB töötaja "ränga eksimuse" tulemusena. Erialadest soovitati metsandust, põllumajandust või rasketööstust, s. t. mäeasjandust või metallurgia erialasid. Reeglina küüditatud aga ei jõudnudki "ülikoolide ründamiseni". KGB spetsialistid püüdsid igati takistada represseeritute edasiõppimist juba alates algkoolist, rääkimata keskkoolist. Selleks oli neil rohkesti võimalusi, alates perekonna kitsast majanduslikust olukorrast. Isegi algkool võis paikneda kinnipidamiskohast ülemäära kaugel. Keskkool aga asus tavaliselt mitme päeva jalgsitee kaugusel, kusjuures asfaltteed ja ametlikud liini-liiklusvahendid muidugi puudusid. Küüditatutele aga vajalikku jalgsi liikumise luba tavaliselt lihtsalt ei antud.

Eestis ülikooli "ründama" asunud endised represseeritud ja nende perekonnaliikmed olid reeglina sunnitud näiteks Tartu Ülikoolist uuesti tagasi Venemaale minema, kus nad sealse ülikooli siiski edukalt lõpetasid. Paljudel represseeritutel tuli, pärast Eestis tekitatud takistuste, realiseerida oma kõrgkoolis, samuti aspirantuuris õppimise soovid ning teaduskraadide omandamine Leningradis, Moskvas või Venemaa teistes paikades. Kuid ka Venemaa ülikoolides, tolleaegsetes instituutides, ei lubatud represseeritutel ja halvast poliitilisest taustast kantud ankeediandmetega isikutel õppida tuumatehnoloogiaga ja kosmosetehnikaga otseselt seotud ja teisi piiratud juurdepääsuga erialasid suurtes kinnistes teaduskondades, kus üliõpilased said harilikult kõrgendatud stipendiumi, kusjuures seda anti ka hindega "kolm" ("rahuldav") edasijõudvatele üliõpilastele. Kindel kõrgendatud stipendium oleks majanduslikult vähekindlustatud endistele represseeritutele olnud väga vajalik.

Venekeelse hariduse saanud represseeritud eestlastele oli väga valus rääkida kodumaale naasnuna eesti keelt aktsendiga ning mitte osata kirjutada korrektses eesti keeles. Eriti raske oli kohanemine eesti keelega neil, kes olid Venemaal orbudeks jäänud ning paigutatud sealsetesse lastekodudesse ning tulid Eestisse sealsete lastekodude kasvandikena. Nad olid täiesti venestunud! Nii mõnigi represseeritute hulgast ei suutnud taluda pikaldast tagasivõtmist eesti ühiskonda ning sõitis uuesti Venemaale, mis saigi taas tema elupaigaks. Praegu võitlevad nad suurte raskustega õiguse eest pöörduda tagasi teist korda kodumaale. Mõningate represseeritute kõnekeeleks jäigi vene keel ning nad abiellusid Eestis vene rahvusest inimesega ning oma lapsed paigutasid nad vene õppekeelega kooli, kus neist, otsekui eesti rahvusest emale või isale karistuseks, kasvatati n.-ö. eesti kallakuga suurvene shovinistid. Tavaliselt pelgavad sellised represseeritud tulla mementolaste hulka.

Puudulikud hariduse saamise võimalused kinnipidamise ajal ja pärast seda on üheks oluliseks põhjuseks, mispärast mementolastel on praegu tagasihoidlikud majanduslikud, ühiskondlikud ja poliitilised positsioonid Eestis.

Mementolaste praegused kohustused: Ülalesitatu kujutab enesest vaid põgusat ülevaadet sellest, mida kujutavad endast Memento kui organisatsioon ja mementolased ise. Õnneks leidub neid represseerituid, kes on kirja pannud oma mälestused ning teinud seega kõigile asjast huvitatutele ja tulevastele põlvedel kättesaadavaks täiesti unikaalsed, kuigi traagilised, materjalid. Kuid mälestustest on vähe. Vähe on ka nende üldnähtuste anonüümsest käsitlemisest, isegi sellealasest teaduslikust uurimistööst. Iga rahvas peab teadma oma ohvreid nimeliselt.