Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
REDIGEERIMISE KROONIKA (VIIMSED ETAPID ETTE):
20010214T035935Z
__{tkarmo} tegi muudatusi meili kohaselt
ex{mhess}ad{tkarmo}@20010205T193033Z:
* Hirvepark moraalne tugi, mitte reklaam
* televiisorisaadete asjus täpsustusi:
+ CTV, 30 ning 60 sekundit
+ CBC keeldumine
20010112T021159Z
__{tkarmo} võttis 20000719T201520Z variandi aluseks
lõplikuks ladumiseks SGML-i/Jade/JadeTeX-i/PostScript-i
tootmisahelas
20000719T201520Z
__{krunnel} saatis uuesti eestikeelse variandi {tkarmo}-le,
seekord osalise SGML-kodeeringuga
20000222T202222Z
__{krunnel} valmistas eestikeelse variandi, kysimustega
19990420T010101Z, 19990421T010101Z
__{mhess} varustas {tkarmo} värskete (?) variantidega,
millest viimaselt saabunu toimetas {tkarmo} {krunnel}-ile
eestindamiseks-kontrollimiseks
19990416T010101Z
__{mhess} andis {tkarmo}-le esimese ingliskeelse variandi
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{tkarmo} kontrolligu www.google.com'i kaudu,
kas National Citizens Coalition või National Citizens' Coalition
__TEHTUD@20010112T024100Z
__viimane on õige, nii et {tk} parandas
!_{tkarmo} kontrolligu www.google.com'i kaudu,
kas Eesti praksises tavliselt Molotovi-Ribbentropi fuufuu
või Molotov-Ribbentropi fuufuu
__TEHTUD@20010112T024200Z
__viimane on õige, nii et {tk} parandas
!_{tkarmo} kontrolligu www.google.com'i kaudu,
kas Anti Bolshevik Block või Anti-Bolshevik Bloc
__TEHTUD@20010112T031000Z
__viimane on õige, nii et {tk} parandas
!_{tkarmo} kontrolligu paragrahvide strutktuuri
{krunnel}-i 20000719T201520Z saadetise vastu
__TEHTUD@20010112T032000Z
!_{tkarmo} kontrolligu Captive N www.google.com'i kaudu
__TEHTUD@20010112T032500Z
__see on Captive Nations Committee, ilma apostroofita
__nii et {tk} parandas
!_{tkarmo{ kontrolligu senaatori nime www.google.com'i kaudu
__TEHTUD@20010112T033000Z
__see on apostroofiga
__nii et {tk} parandas
!_{tkarmo} kontrolligu yldist soravust PostScript'i poognatest
__TEHTUD@20010112T033000Z
!_{tkarmo} kontrolligu tippimise korrektsust joonlauaga aeglustatud
lugemisel samadest PostScript'i poognatest
__TEHTUD@20010112T033000Z
MUREPUNKTID:
!_{tkarmo} kontrolligu {mhess}-iga, kas televiisorisaated
maksid 50000 Kanada dollarit või 50000 USA dollarit
(_allikas räägib vaid dollaritest, riiki mainimata)
!_{tkarmo} kontrolligu {mhess}-iga, kas tasutu töö punkt
on nüüd õieti sõnastatud
(_see on delikaatne punkt, mille juures {mhess} oli 2000.a. jooksul (?)
toonitanud valvsuse vajadust)
(_{kr} pakutud variandid on:
*a__Tuleb rõhutada, et Peakomitee ise töötas
vabatahtlikkuse alusel, tasuta.
*b__Tuleb rõhutada, et Peakomitee ja allkomiteed ise
töötasid vabatahtlikkuse alusel, tasuta.)
!_{tkarmo} pole kindel, kas
Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Suvel 1985 tehti mulle ettepanek kandideerida Eestlaste Kesknõukogusse Kanadas. Töötasin tookord Ontario roomiktraktorite tehases mehhaanikainsenerina. Arvasin, et kõigepealt peaksin endale selgeks tegema, milliseid kohustusi see kaasa toob ja kas on õige seda sammu astuda. EKN-i valimiste eelõhtul kohtusin Eesti Majas Priit Aruvalla (EKN-i peasekretär) ja Jüri Ruusiga (EKN-i liige). Meie vestlus veenis mind selles, et olukord Eestis on väga murettekitav, et midagi tuleb ette võtta ja et ma tahan kaasa aidata. Arutasime, milliseid protestiaktsioone peaks korraldama Nõukogude ebaseadusliku okupatsiooni vastu Eestis, ja meil tekkis mõte, et türanniavastase protesti sümboliks võiks olla lint või lipuke. Pärast valimisi esitasin ma EKN-i peakoosolekule kava selle kohta, et igaüks - olenemata tema kodumaast ja rahvusest - saaks protesteerida Nõukogude Liidu vastu, kinnitades musta lindi oma maja esiküljele, auto antenni külge, kuuereväärile jne. - igal aastal ühel ja samal päeval üle kogu maailma. Samuti tuleks tähtsamates keskustes korraldada meeleavaldusi, et protestile suuremat tähelepanu tõmmata. Esialgu valisin ma Musta Lindi Päevaks küüditamise aastapäeva, 14. juuni. EKN kiitis algatuse heaks, ja mind valiti Musta Lindi Päeva korralduskomitee juhatajaks.
Jaanuaris 1986 läksin ma Ikestatud Rahvaste Organisatsiooni (Captive Nations Committee) miitingule. See ühendus, millesse kuulusid esindajad kõigist N. Liidu poolt okupeeritud rahvaste Kanadas valitud nõukogudest, tähendas Kanada föderaalvalitsuse jaoks nende ühishäält. Rääkisin seal, et me tahaksime laiendada Musta Lindi protestiaktsiooni ka kõigile teistele orjastatud rahvastele, ja et igaüks neist peaks olema korralduskomitees esindatud.
Mõte kiideti heaks, ja mul soovitati minna kõigile selle organisatsiooni koosolekutele, tegemaks ettepanekut, et iga rahvus saadaks komiteesse oma esindajad. Ma käisin kõigi allorganisatsioonide koosolekutel, ja nad kõik, ühegi erandita, saatsid oma esindajad Rahvusvahelise Musta Lindi Päeva (International Black Ribbon Day, IBRD) korralduskomiteesse. Meie edule aitas oluliselt kaasa asjaolu, et paljude nende allorganisatsioonide maailmakongresside peakorterid asusid Torontos, näiteks ukrainlaste, poolakate, tshehhide, slovakkide ja ungarlaste omad. Seeläbi suurenesid tublisti meie võimalused suhelda vastavate rahvusrühmadega erinevates asukohamaades.
Samal ajal võtsin ma ühendust organisatsiooniga, mida nimetatakse Kodanike Liiduks (National Citizens' Coalition, NCC). See on suure liikmeskonnaga (üle 40 000 liikme) ühendus, mis koosneb Kanada kodanikest ja toimib järelvalveorganina Kanada föderaalvalitsuse tegevuse ja poliitika suhtes. NCC viitsepresident David Somerville liitus IBRD korralduskomiteega, ja peamiselt tema nõuandel sai tähistatavaks kuupäevaks 14. juuni asemel Molotov-Ribbentropi pakti aastapäev, 23. august. See muudatus ergutas nende riikide osavõttu, keda 14. juuni otseselt ei puudutanud, ja suurendas Musta Lindi Päeva väljaastumiste kui N. Liidu vastu suunatud protestivormi ajaloolist usaldusväärsust. Uus kuupäev lubas meil protesteerida ühekorraga nii Hitleri kui Stalini vastu, ilma et oleksime pidanud kartma süüdistusi poolehoius emmale-kummale diktaatorile. Mind valiti IBRD Peakomitee esimeheks (chairman), David Somerville valiti aseesimeheks ja Linnards Lukks, Ikestatud Rahvaste Organisatsiooni president, valiti laekuriks. Peakomitees olid esindatud lätlaste, leedulaste, poolakate, tshehhide, slovakkide, ukrainlaste, ungarlaste, rumeenlaste, horvaatide ja afgaanide rahvuslikud keskorganisatsioonid. Igaüks neist organisatsioonidest võttis vastu Musta Lindi Päeva toetava otsuse ja andis seega komiteele mandaadi edasi tegutsemiseks. Eraldi tuleb esile tõsta vil! Rein Polli (c. 1960/II) kaasabi Peakomitee organiseerimisel. Esimestel koosolekutel, kus esitati ja arutati kõikvõimalikke plaane, läks vägagi vaja tema oskust hoida osavõtjaid eesmärgist kõrvale kaldumast.
Pärast sellise mandaadi saavutamist oli järgmiseks sammuks Musta Lindi Päeva komiteede tegevuseks vajaliku rahalise aluse leidmine. Milliseid üritusi me ka poleks planeerinud - ilma rahata poleks neist midagi välja tulnud. Iga rahvusorganisatsioon andis Peakomitee käsutusse andmed oma liikmete kohta, et võiksime korraldada rahakogumiskampaania posti teel. Esimeses fondi loomist tutvustavas kirjas seletasime, et vajame raha, loomaks võimalikult palju IBRD komiteesid võimalikult paljudes riikides ja linnades, ja andmaks Kanadas eetrisse telesaateid, mis selgitaksid Kanada avalikkusele Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide sisu. Vastukaja oli tohutu. Ilmnes, et väga paljudele inimestele läks nende rahvaste ning nende maade kodanike vabadus südamesse, ja nad soovisid meie ettevõtmisi rahaliselt toetada.
1986. a. augusti algul andsime me Kanada CTV-televisioonis eetrisse kaks üleriikliku levikuga reklaami, vastavalt kolmekümne ja kuuekümne sekundi kestvusega, mis tutvustasid Molotov-Ribbentropi pakti ja palusid inimestel võtta osa mõnest demonstratsioonist - neid oli planeeritud kümme. Riiklik ingliskeelne CBC-televsioon keeldus meie reklaamide vastu võtmast, nentides, et pakti salaklauslid ei eksisteerinud, ja et seega me opereerisime võltsitud ajalooga. Pool aastat hiljem CBC aga tõi ära meie meelavaldusi oma uudistes. Enne CTV-reklaamide toimumist läkitasime reklaamide koopiad Nõukogude saatkonda Ottawas, tehes lisatud kirjas ettepaneku, et saatkond materjali ajaloolise tõetruuduse seisukohast läbi vaataks. Nädal hiljem korraldasime pressikonverentsi, kus teatasime, et Kanada televisioonis on tulemas sellised saated, ja et me pole Nõukogude saatkonnalt vastust saanud. Andsime kõigi osalenud uudisteagentuuride esindajatele Nõukogude saatkonna telefoninumbri ja soovitasime neil enestel selles veenduda. Kohe järgmisel päeval võis iga lehelugeja ning televaataja näha, kuidas Nõukogude saatkond vihaselt eitas ajaloolisi tõsiasju. Me olime saavutanud selle, mida tahtsime, kuna MRP-le sai just saatkonna ägeda reaktsiooni tõttu osaks tohutu tähelepanu.
Saated jõudsid Kanadas eetrisse kaks nädalat enne 23. augustit ja läksid maksma umbes 50 000 Kanada dollarit.
1986. a. organiseeriti Musta Lindi Päeva komiteesid ja korraldati 23. augusti väljaastumisi kahekümne ühes linnas üle kogu maailma. Demonstratsioonid toimusid kümnes Kanada linnas, samuti Rootsis, Austraalias, Suurbritannias ja USA-s. New York City's oli põhikõnelejaks senaator Alphonse D'Amato, Seattle'is aga Washingtoni osariigi kuberner. Torontos tuli kümme tuhat inimest raekoja ette meelt avaldama.
Kõnelejaid oli igalt valitsustasandilt ja kõigist rahvusrühmadest, ning kõik nad käsitlesid poliitiliste ja inimõiguste rikkumist N. Liidus.
Washingtonis korraldati rongkäik läbi linna.
Demonstratsioonidest räägiti kõigis peamistes meediakanalites, ja Molotov-Ribbentropi paktile sai osaks tähelepanu, mida N. Liit ei oleks soovinud.
Rahvusvahelise Musta Lindi Päeva Peakomitee hakkas peaaegu viivitamatult korraldama järgmist Musta Lindi Päeva. Peakomitee oli ühtne ja tegi head koostööd. Kui selle liikmed 1986. a. esimesele koosolekule kogunesid, ei osanud nad arvata, et on samas ametis seni, kuni komitee novembris 1991 oma tegevuse lõpetab, ja et nad veedavad järgmise viie-kuue aasta vältel peaaegu kõik kolmapäevaõhtud koos. Nendeks liikmeteks olid eestlaste esindaja Laas Leivat, lätlased Guntis Sillins ja Linards Lukks, leedulane Al Vaičiunis, poolakas Marek Cilinski, tshehh Vera Roller, ungarlane Gabe Takách, ukrainlane Jaro Sokolik ja afgaan Shafiq Jasar.
1987. a. kevadel läksime me David Somerville'iga Euroopasse, et luua seal IBRD komiteesid. Kahe nädala jooksul organiseerisime need Londonis, Amsterdamis, Stockholmis, Münchenis, Pariisis ja Viinis. Münchenis kavatsesime veeta kaks päeva, et kohtuda ühenduse Rahvad Kommunismi Vastu (Anti-Bolshevik Bloc of Nations, ABN) esindajatega. Me lootsime, et nad panevad aluse ühele komiteedest ja võtavad raudse eesriide taha suunatud saadete asjus ühendust Raadio Vaba Euroopa ning Vabaduse Raadioga.
Mitu tundi väldanud kohtumisel ABN-i esindajatega ei suutnud me veenda neid osalema. David Somerville oli asjatu ajaraiskamise pärast pahane. Ütlesin talle, et ärgu muretsegu, mul on kaasas Vironia nimestik, ja me võime luua komitee nende abiga. Helistasime vil! dr. Olgred Aulele (c. 1934/II). Saime ta kätte hetkel, mil ta hakkas puhkuse ajaks Hispaaniasse sõitma, kuid ta ütles, et püüab umbes tunni aja jooksul saata mõned inimesed meiega kohtuma. Nagu ta oli lubanud, tulidki selle tunni jooksul viis inimest meie juurde hotelli. Sel suvel toimus Münchenis IBRD meeleavaldus. Mitmete rahvusrühmade esindajad kummastki raadiost intervjueerisid meid N. Liitu suunatavate saadete jaoks.
1987. a. Tallinnas (Hirvepargis), Riias ja Vilniuses toimunud meeleavaldused olid Läänes paiknevatele komiteedele tõhusaks moraalseks toeks. Meie jaoks oli väga tähtis näha Riia ja Vilniuse demonstratsioonidel läti ja leedu rahvuslippude külge seotud musti linte. Nende sündmuste toimumisele oli toeks USA senaatorite kiri, milles paluti, et Nõukogude võimud meeleavaldustesse ei sekkuks.
Rahvusvahelise Musta Lindi Päeva Peakomitee oli kogu selle aja tasunud personalile ja ruumidele tehtavad kulutused Torontos, kus koordineeriti kogu maailmas väljaastumisi korraldavate allkomiteede tegevust. Tuleb rõhutada, et Peakomitee ja allkomiteed ise töötasid vabatahtlikkuse alusel, tasuta.
1987. a. peeti meeleavaldusi kolmekümne neljas läänemaailma linnas. See tähendas tegutsemist Austraalias, Põhja-Ameerikas ja Euroopas. 1989. a. saatis George Bush Sr. Ameerika Musta Lindi Päeva komiteedele kirja, milles ta tunnustas nende tööd ja avaldas sellele oma isiklikku toetust. 1991. a. korraldati väljaastumisi viiekümne kuues linnas. Neist võttis osa sadu tuhandeid inimesi, kes protesteerisid inim- ja poliitiliste õiguste rikkumise vastu N. Liidus.
Rahvusvahelise Musta Lindi Päeva Peakomitee ei tegelenud otseselt demonstratsioonide korraldamise ega Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide trükis avaldamisega. Me otsustasime töötada küsimuste kallal, mis suurendaksid allaheidetud rahvaste jõupingutusi oma vabaduse eest võitlemisel. 1987. a. sügisel avaldas osa Kanada kodanikke riigile survet, et see kas vähendaks oma osalust NATO-s või astuks sealt lõplikult välja. N. Liidule allutatud rahvaste lootustele oleks see olnud tõsiseks hoobiks. Iga tagasiminek NATO liinis oleks mitte ainult nõrgendanud läänemaailma kokkukuuluvust, vaid vähendanud ka väikeste rahvaste tulevast kaitsevõimet või väljavaateid. Meile valmistas muret see, et uued riigid ja rahvad ei saa astuda rahvusvaheliste kaitseorganisatsioonide liikmeks, kui neid organisatsioone ei olegi. Korraldasime kampaania selle toetuseks, et Kanada valitsus jääks kindlaks oma NATO-koostööle ja liikmeksolekule. Kampaania kulmineerus banketiga, mille külaliskõnelejaks oli Kanada kaitseminister Perrin Beatty.
1989. a. korraldati Peakomitee ümber, tegelemaks küsimustega, mis seisavad allutatud rahvaste ees siis, kui nad oma vabaduse tagasi saavad. Me nimetasime seda Demokraatiale Rahuliku Ülemineku Komiteeks (Committee for the Peaceful Transition to Democracy).
Mind valiti selle esimeheks. Aseesimeesteks valiti David Somerville, Juliana Pilon Washingtonis asuvast Heritage Foundation'ist ja paruness Carolyn Cox Briti Lordide Kojast. Uuendatud komitee ülesandeks sai koolitada reformide tulevasi läbiviijaid riikide jaoks, mis seni asusid raudse eesriide taga. Arvasime, et oleks vaja, et õiged inimesed neist maadest teaksid, kuidas viia efektiivselt läbi valimisi ja valimiskampaaniaid, ning et neile rahvastele tuleks kasuks, kui nende reformitegijad valdaksid natsionaliseeritud (riigistatud) tööstuse privatiseerimise mitmesuguseid meetodeid. Korraldasime konverentsi Suurbritannias, Londonis, kuhu kutsusime eeldatavaid reformitegijaid raudse eesriide tagustest maadest. Kolm põhiesinejat olid dr. Madsen Pirie (Adam Smithi Ühingu president ja Suurbritannia Ühendkuningriigi riigistatud tööstusettevõtete privatiseerimise eest vastutav isik), Arthur Finkelstein (kaheksateistkümne USA senaatori konsultant valimiskampaania alal) ja dr. Lubor Sirc (Kommunistliku Majanduse Uuringute Keskuse direktor). Konverentsist võtsid osa viiskümmend reformijat seitsmest riigist. Eesti osavõtjate hulka kuulusid Trivimi Velliste, Mati Hint, Küllo Arjakas ja Toomas H. Liiv.
Märtsis 1990 korrati seda konverentsi Poolas, Gdanski linnas. Osa võttis 130 reformiliidrit kümne rahva hulgast. Peamiste kõnelejate hulgas olid Lech Walesa ja Krzysztof Lis (Poola privatiseerimisminister). Samal kuul, vahetult pärast Gdanski konverentsi, toimus Tallinnas Eesti Kongressi esimene istungjärk. Vil! Toomas Trei (c. 1969/II) ja mina olime Kanada eestlaste seast valitud delegaatide hulgas, ning David Somerville kõneles avatseremoonial Rahvusvahelise Musta Lindi Päeva Peakomitee esindajana.
Kevadel 1991 korraldas Demokraatiale Ülemineku Komitee kolmanda konverentsi kahes linnas korraga. Osa võtta soovivate reformijate rohkuse pärast otsustasime pidada seda konverentsi kaks korda, alguses Tallinnas ja pärast Vilniuses. Tallinna konverentsil kõnelesid Eesti parlamendi spiiker (Ülemnõukogu juhataja) Ülo Nugis, majandusminister Erik Terk, Jüri Adams ja Eesti Kooperatiivide ja Eraettevõtjate Liitude Assotsiatsiooni esimees Riivo Sinijärv. Samuti kuulusid kõnelejate hulka Pirie, Finkelstein ja dr. James Sher (NATO-konsultant). Konverentsile oli saabunud ka selliseid reformimeelseid tegelasi, nagu Lvovi linnapea ja Ukraina privatiseerimisminister Volodimir Piliptshuk. Vilniuse konverentsil osalesid Leedu Vabariigi president Vytautas Landsbergis ja peaminister Gediminas Vagnorius. Minu jaoks oli konverentsi kõige silmapaistvamaks sündmuseks erakohtumine Landsbergise, Pirie ja Vagnoriusega, kus käsitleti Leedu tööstuse privatiseerimist.
Tallinna ja Vilniuse konverents lükkus Kanada valitsuse soovitusel kuus nädalat edasi. Muidu oleksime me Vilniusse jõudnud samal õhtul, mil mustad baretid tapsid Vilniuse teletorni juures kolmteist leedulast. Hr. Landsbergis märkis oma konverentsiettekandes, et Nõukogude pool osutas Leedule tugevat survet. Ta ütles, et isegi selsamal hommikul olid sovjetid tavalise reisirongiga saatnud Vilniusse ühest teisest linnast 300 sõdurit, et Leedu võimusid proovile panna.
Kui viibisime Leedus, küsiti Leedu valitsusest, kas ma ei esineks nende televisioonis koos mõnede teistest riikidest pärit reformimeelsetega, et arutleda meie konverentsil käsitletavate probleemide üle. Telesaatja oli peidetud parlamendihoonesse. Parlamendi (Seimi) hoonet ümbritses labürint suurtest kandilistest betoonplokkidest. Osa neist olid umbes auto suurused. Labürindis, mis hoonesse pääsemiseks läbida tuli, peitusid Leedu sõdurid. Hoone sisemuses tehti noortele tsiviilriietes meestele sõjalist väljaõpet, ja nad marssisid koridorides edasi-tagasi. Landsbergis ise elas samuti parlamendihoones.
Peakomitee muudest ettevõtmistest võiks nimetada, et ta korraldas protestimeeleavaldusi Punaarmee laulukoori külalisesinemiste puhul Kanadas, samuti demonstratsioone mustade barettide Leedus toime pandud metsikuste vastu.
Peakomitee lõpetas tegevuse novembris 1991. Selleks ajaks olid meie komitees esindatud rahvad vabaks saanud ja lääneriikide poolt tunnustatud. Me pidasime lõpubanketi, millele eelnes mälestustahvli avamine Toronto raekoja ees. Mälestustahvel nimetas raekoja ees asetsevad võlvkaared Vabaduse Kaarteks. Nimi pandi nende mälestuseks, kes olid toonud ohvreid võitluses türannia vastu. Nimestamise algatas ning organiseeris IBRD Peakomitee. Tahvel on monteeritud Berliini müüri fragmenti. Selle avasid Toronto linnapea Art Eggleton, Saksa saadik, Ukraina Rahvusnõukogu liige William Boitshuk ja mina.
Novembris 1989 autasustas Poola valitsus David Somerville'i ja mind Poola Kuldristiga. 23. august on praegu Leedu rahvuspüha ja kannab Musta Lindi Päeva nime.