Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
{tkarmo} muretsegu kirjeldust {hester}-i kui autori kohta, võimalikult {vmuikma}-lt.
{krunnel} palun kontrolligu keelt.
Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Varsti pärast maabumist 1944. a. sügisel hakkasid Rootsi vironused looma omavahelist sidet. Tingituna põgenikelaagreis viibimisest ning sellele järgnenud, tihti vägagi liikuvast, kohanemisperioodist venis kindlama kujulise organisatsiooni loomine. Koondise asutamispäevaks tuleb lugeda 1. juuni 1945, kus viimase Tartu konvendivanema vil! J. Laguse poolt kokkukutsutud koosolek pidas tarvilikuks Rootsis asuvate vironuste organiseerimise ning valis esimese juhatuse. Esimeheks sai vil! H. Kompus ja juhatuse liikmeteks vil! vil! Juhan Kalm, Artur Herodes, Aleksander Reiman, Johan Lagus, Martin Kuldkepp ja Rudolf Jalakas.
Pagulasena tundsid kõik ennast ebakindlana. Tarvidus oli suur sõpradega kokku saada, andmeid vahetada, olukordi sõeluda ja plaane pidada. Sõprade ja tuttavatega kontakti saamine ei olnud aga lihtne. Vironustel oli see veidi kergendatud vil! vil! E. V. Saksa, V. Sauli, V. Palmi ja E. Harkna kaudu, kes kõik olid tegevad ajalehe "Välis-Eesti" juures.
Olgugi, et oli tegemist osaga organisatsioonist, kellel olid kindlad põhimõtted ja sihid, väljakujunenud ilme ja auväärsed traditsioonid, seisti olukorras, kus tuli leida uusi vorme tegutsemiseks. Vironia, kui üliõpilasorganisatsiooni aktiivsemalt tegutsevaks osaks, oli seni olnud tegevkonvent. Rootsi koondise liikmeskonna enamuse moodustasid aga vilistlased. Tegevliikmeid oli vähe ning ainult mõnel üksikul neist oli võimalusi õppetöö jätkamiseks. Peaaegu kõik olid pidanud loobuma oma akadeemilistest elukutsetest. Puudus side mitte ainult ülikooliga, vaid ka akadeemilise elu ja akadeemiliste probleemidega üldse. Kui siia lisada veel intiimorganisatsiooni tegevusele nii oluliste omade ruumide puudumine, siis on mõistetav, et oli raskusi koondise tegevuse kujundamisel.
Koondise algperioodi iseloomustabki teatav otsisklev ebakindlus. Kooskäimised, kuigi üsna sagedased, toimusid erinevates ruumides, mida sageli võidi kasutada vaid piiratud arvuks tundideks.
Esimeste kuude tegevus seisis peaaegu eranditult referaat- ja diskussionkoosolekuis, olles selles osas viljakas ja huvipakkuv.
Esimeseks pidulikumaks kokkutulekuks oli Vironia 45. aastapäeva tähistamine Stockholmis 25. novembril 1945. Olud ei võimaldanud veel eraldi vennastuspeo ja perekonnaõhtu pidamist. Aastapäeva tähistati koosviibimisega, millest võtsid osa ka daamid. See perekonnaõhtu kujunes oma esimeses osas nagu rahvuslikuks aktuseks, kus peeti traditsioonilised vennastuspeo kõned ja lauldi osa Vironia vennastuspeo lauludest. Koosviibimine möödus surutud leinameeleolus, kuna Lõuna-Rootsis ootas tol ajal grupp balti sõjamehi oma tagasisaatmist Nõukogude Liitu.
1946. aasta kevadel kerkis esmakordselt küsimus, kas alustada, nagu mitmed teised üliõpilasorganisatsioonid, uute liikmete vastuvõtmisega. Sõnavõturohkel koosolekul oldi eri seisukohal. Lõppseisukohaks jäi--mitte liigselt kiirustada uute liikmete vastuvõtmisega, vaid oodata, kuni koondis oma arengus on jõudnud nii kaugele, et suudab anda uutele liikmetele väärikat kasvatust. Ooteaeg aga ei kujunenud pikaks. 1947. aasta kevadel võeti vastu koondise esimesed lihtliikmed.
Et saada viroonuseks, selleks tuleb igal liikmel läbi teha rebaseaeg, mille jooksul üksteisele võõraist uustulnukaist peab kasvama uus lüli--coetus. Normaalsetes oludes coetus koos varasemate coetustega moodustab katkestamatu ahela, mis on Vironias suutnud siduda mehi mitmest põlvest ühiseks pereks. Uutele Vironiga liitunutele oli see märgatavalt raskem kui normaalsetel aegadel vastuvõetud rebastele. Viimastel oli Vironia aktiivse konvendi ja konvendi korteri näol konkreetselt silmade ees. Rootsis vastuõetuile oli see mitmes suhtes abstraktne nähtus. Kõik kahtlused, mis olid olnud, osutusid aga asjatuks. Noorte meeste liitumine Vironiaga Rootsis tõi uut hoogu ja elevust. Koos oldermaniga pühendasid nad suure osa oma vabaajast commenti tundidele. Ka magister cantandi ja magister referendi võtsid oma ülesanded tõsiselt. Koosolekud olid vahepeal üle viidud kesklinnas asuva restorani Tunnel keldrisse, kus avanes võimalus peale koosolekut edasi istuda õlleõhtu vormis. Noorte juurdetulek pani vanu vilistlasi end tundma noorte majadena, kui rebaste commenti kontrollijatena.
Esimesi päärisliikmeid võeti vastu kevadel 1948.
Vironia 48. aastapäeva pühitseti 1948. a. sügisel juba kahes osas. Vennastuspidu, kui tõsisem, kuid samaaegselt ka südamlikum osa aastapäeva pühitsemisest, sai sel aastal, esmakordselt koondise lühikeses ajaloos, teoks. Selle väärikust ning väljendatud mõtete lendu ei suutnud häirida asjaolu, et vennastuspidu toimus sõna otseses mõttes põranda all, ühes keldriruumis.
1949. a. aastapäeva puhul korraldatud vennastuspeost võtsid osa ka esindajad teistest EKL-i korporatsioonidest, ning Iirimaal elav vil! O. Kerson ja USA-s elav vil! E. Harkna.
1. aprillil 1950. a. peeti Vironia algatusel ja juhtimisel EKL-i 35. a. juubeli vennastuspidu. Sellest võttis osa 130 meest, nende hulgas ka EKL-i esimene seenior, viroonlane Hanno Kompus.
Rootsi koondise Vironia poolesajandi juubelipidustuste pühitsemine, 1950. a. viimasel nädalalõpul, algas jumalateenistusega Jakobi kirikus, kus teenis vil! Ivar Poëll (c. 1934/I). Sellele järgnesid vennastuspidu ja perekonnaõhtu. 67-mehelise osavõtuga vennastuspeol olid esindatud kõik EKL-i liikmeskorporatsioonid (kaasa arvatud korp! Tehnola ja Välis-Eesti korp! Väinla, kes tollal veel ei kuulunud EKL-i), korp! Talavia ja Karjala Osakond. Perekonnaõhtul, mis peeti Van der Nootska Palatset'is 132 osavõtjaga, võis näha peale nimetatud külaliste veel Eesti Vabariigi saadikut H. Lareteid, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis esimeest H. Perlitzi ja korp! Filiae Patriae, korp! Indla, ning ENÜS, EüS ja Liivika esindajaid. Erilist südamlikkust ja soojust andis vennastuspeole Vironia ainsa vabas maailmas viibiva asutajaliikme Oskar Ambergi osavõtt.
Vironia poolesajandi juubelit tähistati ka 88-leheküljelise illustreeritud album "Korp! Vironia 1900-1950" väljaandmisega, mille tegevtoimetajaks sai vil! S. Süvari. Oskar Amberg saatis tervitava eessõna Saksamaalt ja esines ka muu kirjaliku kaastööga. Esiveergudel tervitasid Vironiat Karjala Osakond Helsingist, Arkonia ja Welecja nimedel nende korporatsioonide vilistlased W. Anders ja W. Knoll Londonist, ja korp! korp! Selonia ja Talavia Stockholmis. Väljastpoolt Rootsit saatsid veel kirjalikke kaastöid vil! vil! Karl Selter Genfist, V. Raud Londonist, O. Kerson Iirimaalt, J. Jaanson Londonist, Theodor Kirsipuu Prantsusmaalt, Karl Pärl Brüsselist (pärastises elus üks Vironia tugisambaid USA idaranniku koondises), Aldo Lattik Montréalist, H. Männil Venetsueelast, N. Tomingas Lääne-Aafrika kuldrannikult, Marino Alt Johannesburgist ja Voldemar Leinbok Sydney'st. vil! Olgred Aule, kui NSVL instantsides baltisakslasekd peetud, äsja Saksa Liitvabariiki välja saadetud sõjavang, koostas lühipala oma kogemustest. (Sama pala esineb käesolevas juubelialbumis kohanduste ja lisandustega.) Loetelust on ilmne, kuivõrd ennesõjaaegsest kodumaisest Vironiast oli välja kujunemas üleilmne akadeemiline eksiilorganisatsioon. Rootsis läbiviidud poolesajandi juubeli albumi koordineerimistöö pani aluse Vironias tänapäevani kestnud mitmeautori albumiformaadis raamatute väljaandmise traditsioonile.
Vironia ühtsuse säilitamiseks olukorras, kus tegevus laienes erinevates olukordades erinevates riikides, tuli valida peakoondis. Pärast pikaajalist arutelu võeti 1953. a. vastu korp! Vironia Paguluses Põhikiri, mis hakkas kehtima 1. jaanuarist 1954. 1958. a. valiti peakoondiseks Rootsi koondis, kes oli tegelikult täitnud seda ülesannet koondise loomisest saadik. See kord kehtis, kuni Toronto peakoondiseks määramiseni 1962. a.