Hilisemad pagulusaastad

Teatud määral vähenes Rootsi koondise osatähtsus Vironia üleilmses elus hilisemal pagulusajastul: kui 1950. a. oli Rootsis 66 vironust, Ameerika mandril 74, siis 1961. a. oli neid Rootsis 54, Ameerika mandril aga üle 140. Siiski Rootsi koondis jätkas oma edukat tegevust, lüües kaasa Vironia mandritevahelises peres veel peale paguluspäevade lõppu.

Rootsi viroonlased osalesid paguluseestlaste üldises majanduslikus tõusus viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Rootsi koondise vil! Edmund Sihver sai kirjutada 1961. a., Torontos välja antud aastaraamatus, "Kellel on oma elamu, kellel oma maalapp, kas suvilaga või ilma. Automanike arv kasvab. Üldiselt võib öelda, et nii noor kui vana on nüüd kohanenud oludega uuel kodumaal. Meie liikmemaks on 120 krooni aastas, mis võib-olla tundub kõrgena. Kuid oleme järjekindlalt toetanud Eesti Skautide Keskust, prof. Jüri Uluotsa nimelist stipendiumifondi, Eesti Teaduslikku Instituuti ja teisi organisatsioone. Oleme omandanud ka mõned Eesti Maja aktsiad. Ka oma kaasmaalasi kodumaal oleme sageli kingituspakkidega meeles pidanud. Lõpuks on ühe 1954. aastal vastuvõetud otsuse põhjal 65. eluaastasse jõudnud seltsivennad vabastatud kõigist majanduslikest kohustusist koondise vastu..."

Suursündmuseks uue aastakümne alguses oli 1960. a. novembri juubelipidustused. 26. novembril andis asutaja vilistlase Eduard Aule lesk Aline Aule edasi uue Vironia lipu, meenutades, kuidas ta oma pulmapäeval Eduard Aulega 55 aasta eest oli peigmehelt saanud kimbu valgeid roose seotud laia violett-must-valge paelaga ja kuidas selle päeva lipukingitus oli mõeldud tema abikaasa mälestuseks.

Kauakestnud oma korteri muretsemise taotlus andis soodsa tulemuse 1963. a. Saadi korter Högsbergsgatan 37, mis aga oli viletsas olukorras. Kordaseadmiseks pandi kokku raha ja kasutati ka vil! Jaan Lorensi poolt pärandatud 2000 krooni. Remonditöö teostati talgude korras oma liikmete tööjõuga, kus insenerid, tehnikud ja arhitektid ka oma kutsekogemusi rakendasid. Pidulik avamine toimus 14. detsembril 1963 koos sellele järgneva perekonnaõhtuga. Vironial Rootsis oli nüüd oma C! Q! vapi ja sõpruskorporatsioonide värvikilpidega seintel, kusjuures igal mehel oli oma võti. Nii vapp kui ka värvikilbid olid vil! Heinz Bergmanni töö, kes oli ka terve remondi eestvedaja.

C! Q! olemasolu tõi kaasa uut elevust ja senisest tihedamat läbikäimist. Iga laadi kooskäimisi oli lihtne korraldada. C! Q!-l peeti peale eestseisuse koosolekuid, commenti ja cantustunde veel kohviõhtuid või veiniõhtuid koos daamidega, jõulupidusid, uueaastavastuvõtte ja erakorralisi kokkutulekuid. Teiste üliõpilasorganisatsioonide ja väljastpoolt tulnud sv! sv! ja vil! vil! külaskäigud muutusid tavalisemaks.

Peale korralise konvendi koosoleku jätkusid reeglina kuu kolmandal reedel ka referaatõhtud, koos ühise einega. Ettekandeõhtud olid läbi aastakümnete populaarsed. Ettekandeid pidasid nii Vironia liikmed kui ka korporatsiooni külalised. Teemad varieerusid. Palju kõneldi Eesti rahvuslikkudest probleemidest, olukorrast kodumaal, ajaloost või mõnest huvitavast raamatust. Kõneldi ka kergematel teemadel, näiteks reisimuljetest ja veiniproovimisest. Kõige populaarsemaks ettekannete pidajaks osutus vil! Rudolf Jalakas, kes pidevalt jälgis majanduselu arengut ja hoolimata suurest töökoormusest, oli alati valmis oma teadmisi koondisega jagama. Korduvalt pidasid ettekandeid ka muuseas vil! vil! Olaf Aule, H. Ester, T. Kint, M. Kuldkepp, E. Kuntsel, H. Kolk, M. Lagus, H. Nurk, M. Peets, H. Speek ja S. Süvari. Külalistena pidasid ettekandeid muuhulgas prof. E. Blumfeldt, major J. Kristjan, ajakirjanik V. Kures, saadik H. Laretei, kirjanik A. Mägi, prof. G. Ränk ja kirjanik v. Uibopuu.

Soojal aastajal veedeti aega kevadpidudel ja väljasõitudel Stockholmi ümbruses ning reisidel Ahvenamaale ja Helsingisse.

1974. a. ütles Stockholmi linnavalitsus üles Vironia üürilepingu, kuna maja pidi lammutatama. Koondis sai omale ruumid Eesti Majas, kus tegevus jätkus üldjoontes samas vormis.

Erakorraline, osavõtjaterohke kommerss peeti 7. ja 8. juulil 1980 seoses Estoga. Sel puhul oli Stockholmi tulnud vironusi Kanadast, Saksamaalt, USA-st ja Venetsueelast. Osavõtjate hulgas oli ka kaks Vironia selle ajastu kõige vanemat semestrit--T. Kint (c. 1918/II) ja J. Kase (c. 1921/I). Peale nende võis teiste hulgas kohata muuseas, merede tagant, E. Harknat, A. Oravat, K. Pärli ja H. Tamme.