Korporatsioon Vironia 1900-2000 | ||
---|---|---|
Prev | Chapter 104. [TRÜK=0%] Millistes ühiskondades on tegutsenud Vironia? Toimetus | Next |
Eesti Vabariigi jaluleseadmine külma sõja lõppaastail toimus järkjärgult. Põhjalikum kroonika nimetaks veel muuseas "Praha kevadele" kajastusi 1968. a., räägiks omakirjastatud "Lisandusi" mõjust ning tooks reljeefselt esile n.ö. solzhenitsõnlikud ehk klassikalised dissidendid nagu Mart Niklus ja Jüri Kukk:
Molotov-Ribbentrop pakti neljakümnendal aastapäeval, 23. augustil 1979, esitasid nelikümmend viis Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirja NSVL, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi Hartale allakirjutanud valitsustele ning ÜRO peasekretärile, ettepanekuga Balti riikide iseseisvuse taastamiseks.
Sügisel 1980. a. saadeti neljakümne haritlase venestumisprotsessivastane avalik kiri ajalehtedele "Rahva Hääl", "Sovetskaja Estonia" ja "Pravda". Ehkki see "40 kiri" jäi soovitud leheveergudel avaldamata, levis ta Eestis käsikirjaliselt ning välisraadiote vahendusel.
1985. a. alustas M. S. Gorbatshev oma glasnost-perestroika-poliitikat. Märkimisväärset muudatust ei toimunud järsult Eestis. Küll oli rahva tähelepanu tõmmatud ühiskonnaprobleemidele järgmiste kuude jooksul, kui 26. aprilli 1986. a. toimunud Tshernobõli tuumajõujaama avarii puhastamiseks saadeti välja muuseas eestlasi.
Kevadel 1987. a. toimus rahva üldine protestilaine Moskvas kavandatud Virumaa (Kabala ja Toolse) fosforiidikaevanduste vastu.
23. augustil 1987. a. kogunes paarituhandeline rahvahulk Tallinna Hirveparki, mõistes hukka Molotov-Ribbentrop pakti. Analoogilised meeleavaldused toimusid ka Lätis ja Leedus. Ka mõningatele lääneriikide kommentaatoritele - "New York Times" kirjutas Baltikumist järgmisel päeval oma esileheküljel - oli ilmne, et ajad muutuvad.
12. detsembril 1987. a. asutati Tartus Muisuskaitse Selts (MS), mille esimeheks sai pärastine riigitegelane Trivimi Velliste. 22. veebruaril 1988. a. kuulutas MS välja mälestuste suurkogunemise. 25. märtsil 1988. a. nõudis MS küüditatute nimekirjade avaldamist. 14.-17. aprilli 1988. a. Muinsuskaitsepäevade üritustel Tartus kogunes 10 000 osavõtjat EÜS-i maja juures. Samadel üritustel sai sini-must-valge (metsavendluse ajastul trostlikult, kohati, põgusalt heisatud) taas avalikuks rahvasümboliks.
1.-2. aprillil 1988. . toimus Eesti loomingulise liitude ühispleenum. Nõuti poliitiliste õiguste laiendamist, kultuurilist ning majanduslikku iseseisvust, stalinismi ohvrite rehabiliteerimist, immigratsiooni tõkestamist ja valitsuse tagasiastumist.
13. aprillil 1988. a. tegi Edgar Savisaar, juba läinud aastast tuntud Eesti avalikkusele kui ühe "isemajandava Eesti" ehk IME majandusprogrammi autoreid, televiisori otsesaates ettepaneku legaalse opositsiooni moodustamiseks. Tema eestvedamisel moodustatud Rahvarinne muutus peatselt massiorganisatsiooniks.
11. septembril 1988. a. korraldas Rahvarinne Tallinna lauluväljakul rahvaürituse "Rahva laul 1988". Samas nõudis Trivimi Velliste avalikult Eesti iseseisvuse taastamist.
16. novembril 1988. a. Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda sammu on peetud NSVL lagunemise alguseks.
Eesti Komiteede liikumise algus 1989. a. näitas rahva teatud igatsust legitiimse parlamendi järele, ehkki Eesti NSV Ülemnõukogu oli ennast järjest julgemalt väljendamas surveräänsuse küsimustes. 24. veebruaril 1989. a. toimusid Eesti Kongressi valimised. Kui Eesti NSV töös olid endise ühiskonna liidrid mitte väikse tähtsusega, siis Eesti Kongress näitas Eesti väljakujuneva parlamentaarse korra radikaalsema külje: tõhusalt tegevad olid kauaaegsed rezhiimioponendid nagu Enn Tarto (arreteeritud esimest korda 25. detsembril 1956. a.), Tunne Kelam ja Jüri Adams. Tagasivaates Kongressile nentis peaminister Mart Laar oma kõnes [Laar 2000]: "Meie ajaloos pole aga olnud ühtki sellist rahvaalgatust, mille haare, nii inimeste hulka kui geograafiat silmas pidades, oleks võrreldav Eesti Kongressi omaga. Pea aasta kestnud Eesti kodanike registreerimine kõikjal üle Eesti, 500-liikmelise esinduskogu kümne istungjärgu ettevalmistamine, läbiviimine ja teenindamine - ning kõike seda vabatahtlikult ja tasuta."
17. veebruaril 1989. a. Eesti NSV Presiidium kuulutas 24. veebruari "Iseseisvuspäevaks". Vastavalt sellele otsusele heisati 24. veebruaril 1989. a. Toompea Pika Hermanni torni sini-must-valge.
18. mail 1989. a. võttis Eesti NSV Presiidium vastu ostuse üleminekust "isemajandamisele" alates 1. jaanuarist 1990. Samuti 18. mail taotles Presiidium Molotov-Ribbentrop pakti salaklauslite kehtetuks tunnistamist allakirjutamise hetkest.
23. augustil 1989. a. tähistati Molotov-Ribbentropi pakti viiekümnendat aastapäeva 2-miljonilise isiku protestmeeleavaldusega. Kuuesaja-kilomeetri pikkune inimahel kulges Tallinnast läbi Riiga Vilniuseni. (Nagu vil! Markus Hess seletab käesoleva albumi "B4b" osas, oli samal päeval vastukaja mitmes läänedemokraatias, "Mustalindipäeva" akstiooni raames.)
30. märtsil 1990. a. kuulutas välja Eesti NSV Ülemnõukogu "Eesti Vabariigile ülemineku periood".
8. mail 1990. a. tunnistas Ülemnõukogu kehtetuks nimetus Eesti NSV ning taaskehtestas Eesti Vabariigi nimetus, nüüd hüüdes ennast EV Ülemnõukoguks. Samal nädalal lõpetas EV Ülemnõukogu Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamise.
7. augustil 1990. a. otsustas EV Ülemnõukogu reguleerida Eesti ja NSVL-u suhteid 1920. a. Tartu rahulepingu alusel. Selle otsusega kooskõlas teatas Arnold Rüütel 8. detsembril Moskvale, et Eesti ei kirjuta alla liidulepingule.
3. märtsil 1990. a. iseseisvusreferendumil osales 86,86% valimisõiguslikest kodanikest. Neist hääletas Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise poolt 77,83%.
1. juulil 1991. a. hakkasid kehtima turuhinnad põllumajandussaadustel.
19. augustil 1991. a. toimus riigipöördekatse NSVL-us, hetkel, kui M. S. Gorbatshev oli puhkusel Krimmis. Dessantväelased maandusid Tallinna. Vabariigi teedele ilmusid sõjavõekolonnid. Punalaevastik blokeeris Tallinna sadama merelt.
20. augustil 1991. a. asusid vabatahtlikud julgestama Toompead, raadio ja telemaja. Hilisõhtul võttis EV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti (mitte ainuüksi vormilise, vaid nüüd ka sisulise) iseseivumiseks. Ühtlasi kuulutas Ülemnõukogu Põhiseadusliku Assamblee moodustamist põhiseaduse väljatöötamiseks. Sellel hetkel oli koostöö saavutatud seni mõnel määral vaenutsevate leeride vahel - ühelt poolt Ülemnõukogu, teiselt Eesti Kongress. 20. augusti õhtul, Moskva kella järgi 23.08, oli teada, et EV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel oli kohanud balti militaarse piirkonna asekommandöör Feodor Melnitshukiga, oli seisnud vastu militaarsele ähvardustele ja oli nimetanud Venemaa riigipöördekatse illegaalseks.
21. augusti 1991. a. hommikul hõivasid dessantväelased teletorni esimest kaks korrust, seega katkestades ETV saateid. Eesti Raadio töötas edasi.
22. augusti 1991. a., Moskva kella järgi 01.30, maandus NSVL pealinnas lennuk M. S. Gorbatsheviga. Putshi likvideerimine oli juba hoogu võtmas. Ilmne oli aga, et Gorbatshevi võimupäevad on läbi ja et Venemaa uueks valitsejaks saab olema paljukannatanud vene rahva (selle hetke) mandaati omav Boriss Jeltsin. 31. detsembril 1991. a. tõmmati NSVL-u lippu Kremli vardalt viimast korda alla, lõpetades Venemaa enamlaste seitsmekümne nelja aastase nn. "oktroobrirevolutsiooni".
Taasvabanenud Eesti diplomaatilised suhted normaliseerusid kiiresti. Esimese lääneriigina tunnustas Eesti iseseisvust Island, 22. augustil 1991. a. Rootsi avas taastatud pealinna esimese välisriigi saatkonna 29. augustil. Eesti Vabariik võeti vastu ÜRO-sse 17. septembril 1991. a.
1992. a. nägi tänapäeva riigikorra tugisammaste paikapanemist. 20. juunil sai Eesti kroon rahvuslikuks rahavääringuks. 28. juunil 91,2% hääletajatest valis pakutud uue põhiseaduse kasuks. Oktoobril alustas tegevust Riigikogu, valides Lennart Meri Vabariigi presidendiks. Seega kandsid Eesti Gorbachevi-ajastu erakonnapoliitilised jõud oma tegevust üle noore legitiimse parlamendi debatikambrisse: 26. septembril toimus Eesti Kongressi viimane istungjärk ning 13. novembril lõpetas oma tegevuse Rahvarinne.
31. augustil 1994 lahkusid viimased vene väeüksused Eestist.
Taasvabanenud Eesti esimesed aastad möödusid majanduskriisi olukorras. Ühekskümnendate aastate lõpu poole tundus aga, et Eesti oli endale kätte võitnud juhtiva asendi Kesk-Euroopa majandussüsteemis, sammudes selles edukas esieshelonis, kuhu kuulusid ka Poola, Ungari ja Tshehhi Vabariik. Eriti silmapaistev oli tegevus infotehnoloogiasektoris. Suure rahvusvahelise lugejaskonnaga e-valmiduse raport [McConnell International 2000] andis Eestile kõige parema tunnistuse seitsmeteistkümne-riigilise Lõuna- ning Ida-Euroopa kontingendis, lisaks nentides, et Eesti oli osutunud eesrindlikuks oma valitsuse küberneetikapoliitikas (kusjuures raport muuseas juhtis lugejate tähelepanu Riigikogu 2000. a. veebruari otsusele garanteerida Interneti juurdepääsu kui kodanikuõiguse).
Sajandivahetusel jäi mõnevõrra lahtiseks küsimuseks, kuivõrd edukad olid olnud Eesti läinud aastakümne pürgimused tõe ja õiguse suunas. Oli riigiaparaat nüüd korrupstioonist vaba? Olid ajaleheveerud nüüd avatud ka neile, kelle seisukohad olid vastuolus Toompea tõekspidamistega? Oli Lääne-Euroopa arusaamine inimõigustest nüüd leidnud täit rakendamist Vabariigi vähemusrahvuste asjadeajamises? Ida-Euroopa kogemused - kas näiteks vormiliselt reformeetitud, sisuliselt endiste poolt valitsetud Rumeenias, või siis jälle rahvusvaene õilistades Balkanites, või siis jälle Eesti oma idanaabri askeldused parlamentaarse korra sisseseadmisel - näitasid, kui raske võis veel olla tõe ja õiguse jaluleseadmine postkommunistlikus maailmas. Kaugemal Eesti piiridest seisis muude riikide hulgas Singapur meeldetuletuseks, et ei ratsionaalne rahandus, ei edu infotehnoloogias, ei sisepoliitiline vankumatu ühsis-kindlus ei automaatselt taga inimõiguste austamist. Siiski tunnistuseks Eesti saavutustele oli 22. veebruari 1995 kokkuleppe Euroopa Liiduga, mille kohaselt Eestist sai esimene postkommunistlik riik, kellele antud assotsiatsioonileping ilma üleminekuperioodita.