| Korporatsioon Vironia 1900-2000 | ||
|---|---|---|
| Prev | Chapter 104. [TRÜK=0%] Millistes ühiskondades on tegutsenud Vironia? Toimetus | Next |
Ehkki Eesti Vabariigi mahasurumise etappidest on palju kirjutatud, mäluvärskendav kiirkroonika aitab mõndagi lugejat ennast orienteeruda käesoleva juubelialbumi "B3" osas:
23. augustil 1939. a. sõlmisid Saksamaa ja NSVL-u välisministrid Joachim von Ribbentrop ning Vjatsheslav Molotov pakti, mille salaklauslid (avalikustatud vahetult pärast Teist maailmasõda) nägid ette baltikumi jagamist mõjusfääridesse. NSVL-ule kuulusid Soome, Eesti ja Läti, mõni nädal hiljem ka, pärast sätete timmimist, Leedu.
28. septembril 1939. a. sunniti Eestit ähvardustega alla kirjutama vastastikusele abistamispaktile, mille kohaselt NSVL asutas Vabariigi territooriumile sõjaväelisi baase. Vabariigi valitsus otsustas täita abistamispakti klausleid piinliku täpsusega, võimalikult lootes hiljem Saksamaa-NSVL-u vahelisele sõjale. Vabariigi appihüüded võõrsil ei andnud tulemusi. Sealjuures Soome keeldus Vabariigi saadiku vastuvõtmast läbirääkimistele.
16. juunil 1940. a. esitas NSVL Eestile ultimaatumi, milles Vabariiki süüdistati NSVL-ule "vaenulikus poliitikas". Ultimaatum, millele ka alluti, nõudis Vabariigi territooriumi okupeerimist.
21. juunil 1940. a. korraldati Tallinnas ja paaris teises linnas meeleavaldusi NSVL-u vägede kaitsel ja kohaletoodud isikute osalemisega. Vabariigi president sunniti nimetama uue, NSVL-u poolt ettekirjutatud koosseisuga valitsuse, mille peaministriks sai Johannes Vares-Barbarus.
14.-15. juulil 1940. a. korraldas NSVL Eestis valimised, millede juures oli küll esialgu ette nähtud mitme isiku kandidatuur (normaalse avaliku elu tegelased tegid oma parima kandidaatide ülesseseadmiseks), urnilemineku hetkel oli aga ainult üks kandidaat pakutud. Kuna analoogilisi meetmeid rakehdati ka Lätis ja Leedus, levis anglosaksi riikide ajakirjanduses, kus mõisteti nende võltsvalimiste tegelikkust, irooniline termin Baltic elections. Eesti uus Riigivolikogu, tulnud kokku NSVL-u vägede valve all, esitas palve Eesti vastuvõtmiseks NSVL-u koosseisu. Palvele tuli NSVL formaalselt vastu 6. augustil 1940. a.
Arestid algasid juba 1939. a. ja tihenesid Tallinnas 17. ja 18. juulil toimunud NSVL-vastaste meeleavalduste tagajärgedena. Algava balti holokausti (terminoloogiline ettepanek on vist nüüdisaegse politoloog prof. Rein Taagepera sulest) tegelikud proportsioonid muutusid aga selgemaks ööl vastu 14. juunit 1941. a., kui Eestist veeti umbes 12 000 inimest loomavagunites Põhja-Venemaale ja Siberisse. Kuivõrd surm kui ja kergem mõistuse kaotamine (hulluksläinud lasti ka rongisõidul maha) olid nädalaid kestnud teekondadel saatjateks, seda mõnel määral annab aimata üks viroonlasest autor, varemalt riigivanema protokolliülem vil! Elmar Tambek (c. 1921/I): "Proua K. kirjutas oma sõbrannale Eestis: ‘Siin on ütlemata kena, nii et olen unustanud kuu- ja nädalapäeva... Sõit oli oivaline. Kõik olid väga lahked meie vastu ja aitasid meie rasket koormat kergendada. Meil pole enam midagi peale poti ja seegi on lõhki... Minu pojuke on surnud! Matsin ta tee äärde kraavi.'" [Tambek 1964, lk. 80]
Molotov-Ribbentrop pakti kiuste alustas Saksamaa "Operatsioon Barbarossa" nime all 22. juuni 1941. a. varahommikul kallaletungi NSVL-ule. Sellest peale andis ennast ka tunda 1941. a. Eestis NSVL-u vastu sihitud metsavendlus. 10. juuli paiku jõudsid Saksa väed, rünnates lõuna poolt, Pärnu-Viljandi-Tartu liinile. Tartu linn kannates, kuna rinne jäi seisis seal kaheks nädalaks. NSVL teostas Kesk- ja Põhja-Eestis mobilisatsiioni, sundides eestlasi nii punaaarmeesse kui ka oma tagala tööbrigaadidesse. 1941. a. detsembri alguses oli terve Vabariik läinud NSVL-u okupatsiooni alt Saksamaa okupatsiooni alla. Käsutäitva organina seati sisse Eesti Omavalitsus Hjalmar Mäe juhtimisel.
1943. a. põgenes umbes 2 500 eestlast Soome, liitudes Soome vägedega, kus neist hiljem moodustati eesti rügement ja kust neid 1944. a. saadeti kodumaale. Seega teenisid "soomepoisid" 1943. a. mitte otseselt Hitleri, vaid Hitleri olude sunnil liitlasriigiks saanud vägedes. Teine osa eestlasi teenis, kas vabatahtlikult või Eesti Omavalitsuse poolt väljakuulutatud mobilisatsiooni korral, saksa mundris. Oli veel teatud kontingent, kes oli vabatahtlikult ennast sidunud NSVL-uga 1940. a. sündmuste käigus. Viimaseks oli tunduvalt suur grupp punaarmeese sundmobiliseerituid - 10 000 ümber - kellest umbes poolel õnnestus saksa vägedesse üle joosta [Mägi 1979, lk. 108].
1944. a. hilistalvel tundus, et NSVL-i nüüd jõuliselt läändetungivad väed murravad läbi Eesti-Saksa kaitsepositsioone Narva piirkonnas. Siiski rinne stabiliseerus, tänu millele said eestlased lääneriikidesse põgeneda võimalikult 70 000 inimese ulatuses varasügisel. Rinne lõplik lagumine toimus alles septembril. 18. septembril 1944. a. kuulutati välja Eesti Vabariik, mille kohaselt sini-must-valge lehvis ajutiselt Toompea Pikal Hermannil. 22. septembril 1944. a. langes Tallinn, alles oktoobrikuul Saaremaa.
Vabariigi valitsus, kelle peaministriks oli Otto Tief, jätkas tegevust Rootsis kuni oma mandaadi üleandmiseni taasiseseisvunud Eesti valitsusele üheksakümnendate aastate algusel. Läänedemokraatiate, ka punase Hiina, hinnangul oli Eesti Vabariik lakanud olemast de facto, mitte aga de jure. Selle mõiste kohaselt jäi sini-must-valge läbi terve külma sõja ajastu USA välisministeeriumi fuajeesse. Vabariigi diplomaatiline esindus Washingtonis (konsulitega New Yorgis ning Los Angeleses) tegutses katkestamatult läbi okupatsiooniajastu. Kuni paar aastat enne Hirveparki, kui rahaliste ressursside nappus, võimalikult veel teatud närvikaotus Põhja-Ameerika pagulaskonnas, andis ennast eriti valjusti tunda, töötas ka Vabariigi saatkond Londonis. (Foreign and Commonwealth Office'ist kostis küll kord ironiseeriv hääl, kurtes et "Raske on tegeleda riigiga, mis on juba aastakümneid olemata.")
Metsavendlus tärkas Eestis uuesti, lootes lääneriikide abile kasvõi uues suursõjas. Partisaniliikumist tiivustasid balti holokausti uued arestilained: Eeestist aastail 1945-46 36 000 inimest [Mägi 1979, lk. 214], 1949. a. nn. märtsiküüditamiste näol Eestist uuesti mitukümmend tuhat, mõningate hinnangute kohaselt võimalikult 50 000-70 000-90 000 ümbruses. Siiski viiekümnendatel aastatel rauges partisaniliikumine, osaliselt tänu amnesteerimisele, osalt infiltreerimise tõttu. On väidetud, et viiekümnendate aastate lõpu poole Suurbritannia salaluure katkestas oma raadiosidet Eestiga, leides, et ei saanud enam kindel olla, kas signaale vahetati tegelikkude partisanide või julgeolikuorganitega. Viimane nimepidi tuntud metsavend August Sabbe uppus haarangu käigul 27. septembril 1978.
Eesti paguluses kohati assimeleeriti, kohati katsuti leida oma mõttetes Eestile mingigusust tulevikku NSVL-u sateliitriigina, sageli aga hoiti jonnakalt (pahatihti rigor mortis'ile kuuluva kramplikkusega) kinni läinud mõttemaailmast. Selle juures meenub Toronto näitelaval seitsekümnendatel või kaheksakümnendatel aastatel pakutud pala, "Esto macho" rubriigi all, milles üks tegelastest olevat tagunud konstantinpätslikult lauale rusikaga, karjudes, "Ei mingit kompromissi realiteediga." Meenub aga ka Hollandi Hispaania-aegse vabadusvõitleja Vilhelm Vaikse sõnad: "Et tegutseda, selleks polegi vaja loota."
Lisaks nii sageli lootuseta tunduvale poliitilisele selgitustööle oli üllatav panus kultuuriareenil: aastail 1944-86 ümmarguselt 75 000-isikulises paguluses, hajutatud paarikümnes riigis, töötas näiteks umbkaudselt 175 autorit ja kirjastati üle 2 600 eri raamatut [Kangro 1989]. On ka väidetud, et pagulaskonna raamatutegevus aitas elus hoida eestikeelsete raamatute ilmumine ENSV-s (kuna ei saanud siis kõulma sõja võidjooksu mentaliteedis lasta ENSV raamatutoodangu planeerimisarvud liiga madalad olla).