Eesti Vabariik kuni Molotov-Ribbentrop paktini

Kui kannatanu, vaimuhaige Juhan Liiv kirjutas "Üks kord - kui terve mõte - / ükskord on Eesti riik!", siis vähe võisid aimata, et Euroopa näiliselt soliidsed diplomaatilised võlvid, osaliselt kavandatud juba Napoleoni Elba-saare eksiili päevil, peatselt varisevad, ja see just eesti omariiklusele soodsas suunas.Tänapäeval mõni ehk kipub seda imet pidada enesestmõistetavaks, unustades, kuivõrd kergesti oleks Eesti võinud minna kasvõi Ukraina-Gruusia 1918-23. a. rasket teed. Seega meenutagem, et 1918. a. detsembril oli Tartu enamlastel ja et [Schnicker 1975] Tallinnas anti käsk valitsuse arhiivid põletada ning öhtu vaikuses kuuldi selgesti laskmist lähedalasuvast rindest.

Olukorra päästjaks n. ö. minut enne keskööd osutus Suurbritannia laevastiku ilmumine Soome lahte, kaitstes Vabariigi vägede vasemat tiiba enamlaste dessandi eest. Samadel nädalatel sai Vabariik Suubritannialt kaks venelastest võidetud sõjalaeva, millest kujunes admiral Johan Pitka kindlal käel Vabariigi merevägi. Üldprintsiipi, et nii mõndagi asja võib usaldada julgete noorte kätte, toonitas kaitsevägede edaspidine edu Laidoneri-Pätsi juhtimisel: esimeseks Vabariigi aastapäevaks olid eesti etnograafilised piirid vastaste vägedest vabad; 23. juunil järgnes Võnnu võit nn. Landeswehri sõjas, Lätis; 2. veebruaril 1920 kirjutasid Eesti ja Nõukogude Vene alla Tartu rahulepingule.

Juba Vabadussõja ajal, 1919. a. aprillis, viidi läbi Asutava Kogu valimised, kinnitades seadusandluse korra legitiimsust.

15. septembril 1918 oli avanud oma uksed, Saksamaa mõnekuulise okupatsiooni viljana, Universitas Jurjevensise asemel Landesuniversität Dorpat. Saksa vägede lahkumisega Eestist 1918. a. novembris ning ülikooli üleandmisega Eesti Ajutisele Valitsusele 1. detsembril 1918 algas eeltöö eesti kõorgkooli rajamiseks Universitas Jurjevensise materiaalsel baasil. Avamispäeval, 1. detsembril 1919, küsis retooriliselt oma aktusekõnes kuraator Peeter Põld [Kangro 1970, lk. 20]: "Kas oleme täna Tartu ülikooli avamisel kui barbaarid vanade kultuurrahvaste päranduse jagamisel, kes aukartuseta ja hoolimata sellega ümber käivad, mis aastasadade vaimutöö on loonud? Kas tunneme endid kui minevikuta, kuulsate isadeta tõusikud, kes ilma imponderabiiliateta olles asuvad edendama seda, mis kvantitatiivselt kaalumata ja üksnes sisemise, mõõtmata väärtuse järgi hinnatav? - Ei ole meil seda tunnet. Sest meie võtame ainult vastu Gustav Adolfi ja teiste meie maa endiste valitsejate päranduse kui täis- ja ainuõiguslikud pärijad." Ekki Tartu Ülikoolil oli veel mõne aasta töö ees, enne kui ta võiks ennast õigusega pidada eestluses piisaval tasemel kaasalöövaks kõrgkooliks, siiski juba samal päeval ilmunud "Ettelugemiste kava" näitas, kui suuri edusamme oli tehtud lõppsihi suunas. Kirjas seisis 111 loengut ja harjutust, millest eestikeelseid oli 41,4%, saksakeelseid 5,4% ja venekeelseid 53,2%. 1925. a. peetud 338 loengust ja harjutusest oli seevastu eesti keeles 61,5% ja saksa keeles 24,8%. Kolmekümnendatel aastatel toimus õppetöö peaaegu eranditult eesti keeles [Kangro 1970, lkd. 20, 22, 35].

Eesti Vabariigi sõdadevahelist ajajärku me ei hakka siin üksikasjalikult käsitlema. Küll aga tuleb rõhutada, et Eesti paljulubav demokraatlik kord jooksis Vabariigi teisel aastakümnel karile. Äpardumine tõi tagajärgi mitte ainult üldisele kõnevabadusele, vaid otseselt eesti akadeemilisele perele.

Soomes räägitakse, et kui sealne kolmekümnendatel aastatel vohanud paremäärmuslik liikumise massmiiting astus riigipea ette, riigipea pani oma moraalse autoriteedi edukalt kaalule: mässujad olla sõitnud rongides, Soome Vabariigi kulul, oma kodutaludesse tagasi, reamehed tavalistes reisivagunites, liidrid esimeses klassis. Selle vastu aga Eesti analoogiline vapside liikumine suruti riigivanem Konstantin Pätsi poolt maha nende samade karmide põhiseaduslikkude abinõudega, mida riigivanem oli referendumiteel vapsidelt 1933. a. kätte saanud.

12. märtsil 1934. a. kuulutas riigivanem kokkuleppel vägede ülemjuhataja Laidoneriga välja kaitseseisukorra kuueks kuuks. Seda kaitseseisukorda pikendati sügisel Riigikogult nõu küsimata ning 2. oktoobril sai Riigikogu laiali saadetud. Riigi eelarve ja uued seadused kehtestati edaspidi dekreedi korras - milleks ühe pagulusajastu tagasivaatleja hinnangul "1933. a. põhiseadus andis võimaluse, olgugi vaieldava" [Uustalu 1968, lk. 139]. Rahva hääletamine uue, paremini tasakaalustatud põhiseaduse kasuks 23.-25. veebruaril 1936. a. toimus teatud määral ebareaalsetes tingimustes, kuna kehtis ajakirjanduse tsensuur [Uustalu 1968, lk. 140] - kitsendus, mis jäi püsima kuni Vabariigi mahasurumiseni NSVL-u poolt neli aastat hiljem. 24. ning 25. veebruaril 1938. a. peetud Riigivolikogu valimistel erakonnad ei saanud oma erakondlikkude egiidide all tegutseda [Uustalu 1968, lk. 141], mille tõttu hääletaja valis urnilemineku hetkel vaid indiviidide vahel. Nende valimistega moodustati mõnel määral reaalne, mõnel määral ebareaalne parlament, kus valitsevale poolele kuulus seitsekümne kahest mandaadist esialgu nelikümmend kuus, hiljem aga viiskümmend kuus. (Kümme erapooletuina kandideerinud rahvasaadikut osutusid pärastpoolses Riigivolikogu töös valitsuse toetajateks [Uustalu 1968, loc. cit.].)

Dekreedikorras välja antud seaduste hulka kuulus uus ülikooli seadus, mis peale üksikute juba ellurakendatud paragrahvide 1. jaanuaril 1938. a. jõusse astus. Üliõpilasorganisatsioonid võisid tegutseda edasi, kuid teatud terminoloogiamuudatusega - seltside ja korporatsioonide asemel tulid nüüd üliõpilaskonvendid (mille määruse kohaselt näiteks korp! Vironiast pidi saama "Üliõpilaskonvent korp! Vironia"). Konvendite tegevust hakkas reguleerima normaalpõhikiri, mis nägi ette nn. konvendivanemate sisseseadmist, kasvatustöö ja distsipliini täpsema normeerimise eesmärgil. Konvendivanemad pidid moodustama konvendi vanematekogu, mis omakorda valis senitundmatu ametikandjat, üliõpilaskonna kuraatori.

Neis punktides oli ehk vähe mõju akadeemilise elu sisule. (Vironia omavahelises igatahes erilist murrangut ei tajutud.) Ühes teises osas oli uus ülikooliseadus aga pahaendelisem: rektori valitavus kaotati. Nüüd sai laiendatud võimupiiridega rektor määratud riigihoidja poolt. Uue korra juures pandi rektoriks üks Eesti suurkujusid bioteadustes (ja, nagu juhtus, viroonlane juba Riia ajast, c. 1906/II) prof. dr. Hugo Kaho.