Reaktorite kroonika

Lääneriikide stiilis ehitatud kasumit taotlevatel tuumajõujaamadel on üpris hea ohutuse kroonika. On toimunud avariisid, nagu igas tööstuslikus toimingus, kuid tagajärjed on olnud tühised.

See väide võib tunduda üllatavana, kui silmas pidada laiaulatuslikku majanduslikku kahju, mida tekitas reaktorituum USA Three Mile Island reaktoriavarii puhul. Aga enam kui 10 aastat pärast juhtumit, on Columbia University epidemoloogide töörühm, mille koosseisus ka üks National Audubon Society tuumafüüsik, leidnud, et kiiritusdoos, mida sai ümbruskond, oli nii madal, et eluajapikkune mõju inimkonna tervisele 50-miili (80-kilomeetri) raadiuses oleks tähtsusetu. Loomulikult toimiv gamma taustakiirgus selles piirkonnas annab palju kõrgema doosi, kui seda teeb jõujaamast ümbruskonda pääsenud kiiritus. Pole ette näha, et jõujaama kiiritus suurendaks surnute arvu. Kõige suuremad riskid tervisele olid tingitud otse avariiaegsest stressist ja hirmust.

Tshernobõli avarii loetakse üldreeglina kõige suuremaks tuumaenergiaõnnetuseks, mis on kunagi juhtunud ja mis kunagi juhtuda võiks. Analüüsides juhtumeid nii enne kui pärast Tshernobõli, otsiti asju, millest õppust võtta. Nende põhjal ei leidnud uusi füüsikalisi nähtusi, mis muudaksid kehtetuks lääneriikide reaktorite turvalisuse hinnangud. Tshernobõli avarii algpõhjuseks leiti olevat inimvead ja integreeritud sügavkaitse puudumine. Seadeldiste operaatoritel ja hooldajail puudus õige arusaamine-teadmine enda toimingute võimalikust tagajärjest ohutusrezhiimile. Organisatoorsete meetmete osas puudus korralik väljaõpe, mis taganuks õige arusaamise reaktori ja selle operatsioonide protsessidest. Puudus ka kvaliteedikontrolli mehhanism, mis välistanuks ükskõiksuse ning protseduuride mittetundmise. Vajaka oli korralikust ohutuskultuurist, puudus autoriteetne ja vastutustundlik ohutusmänedzhment.

Konstruktsiooni seisukohalt on üldiseks turvareegliks, et seiskamissüsteemid peavad olema küllalt võimsad ning minema käiku niipea kui seadeldiste ohutus ei ole tagatud. See tingimus jäi Tshernobõli seiskamissüsteemi puhul realiseerimata. (Mainitud ohutussüsteemi hiljem küll muudeti.)

Pealegi peab viimane passiivne barjäär (kinnipidamissüsteem) olema suuteline kinni pidama enamiku tuumaosakesi ka juhul, kui teised varjed seda ei ole teinud. Tshernobõlis oli aga osaline kaitsesüsteem. Avarii käigus osaline kaitsesüsteem purunes ning radioaktiivsed osakesed pääsesid keskkonda läbi tuumareaktori lõhkenud ümbrise. Lääneriikide kasutatavates süsteemides on reaktor ja tema jahutussüsteemid kõik varjestatud survele vastupidava varjega.

Tshernobõli avarii põhjustas enam kui 31 otsest kohapealset surmajuhtu ja 150 kiiritusvigastuse juhtumit. Hilistagajärgi, nagu vähktõbi, saab ennustada bioloogiliste mudelite kaudu, kuid arvatakse, et seda on raske täpselt määrata. Leukeemia juhtude arvu suurenemise kohta usaldusväärsed andmed puuduvad, küll on aga täheldatud kilpnäärmevähi juhtude arvu kasvu kiiritust saanud piirkondades elavate laste seas. Kilpnäärmevähk, kui see on küllalt vara diagnoositud, on ravitav ja seda üldiselt ei peeta surmavaks. Sõltumatu, rahvusvaheline grupp teadlasi ja meditsiinilisi eksperte otsustas, et need bioloogilised ja tervislikud muutused, mida siiamaani on täheldatud Tshernobõli piirkonna elanike seas, on palju tõenäolisemalt tingitud psühholoogilistest teguritest ja stressist.