Kuidas ohutust mõõdetakse

Ühtegi asja ei saa teha absoluutselt ohutuks ja mida "ohutumaks" me katsume jõujaama teha, seda kompleksemaks ta muutub ning seda rohkem ta läheb maksma nii turvaseadeldiste kui ka vähendatud tootlikkuse näol. Teatud punktist alates võib tegelik ohutuse suurenemine olla koguni illusoorne, sest sedavõrd komplitseeritud süsteeme on liialt raske täielikult mõista ja käigus pidada. Pealegi, väga kiiresti jõuame ka sinnamaani, millest alates lisandud kulud või ressursside kasutamine oleks parem rakendada teisteks, tõhusamateks elupäästvateks üritusteks - paremale tervhishoiuadministratsioonile, ohutumatele maanteedele jne.

Et otsustada, kuidas kõige paremini ressursse kulutada, peame hindama riski kvantiteeti. Vastasel juhul oleks nii sama raske võrrelda konkureerivate energiatehnoloogiate ohutust, kui oleks võrrelda nende majanduslikkust ostuhinda teadmata. Kvantitatiivsed riskiuurimused võivad vahel valmistada üllatusi. Raske on näha suurt riski päikeseenergia tootmisel, lihtsam on riski näha tuumaenergiasektoris. Siiski on uurimustes väidetud vastupidist - risk nii surmajuhtumite kui ka kadumaläinud inimtööpäevade näol on suurem päikese- kui tuumaenergia tootmise puhul. Peamine põhjus selleks on "ohutu" tehnoloogia tohutu toormevajadus. Toore tuleb toota ning kohale toimetada ja enamus neist toiminguist kätkevad riski. Pealegi kui süsinikdioksiidi absorbeerivad rohi, taimed ja puud eemaldatakse, et teha ruumi päikeseenergia salvestikompleksidele, siis suurendab päikeseenergia rakendamine ka triiphooneefekti.

Riski defineeritakse tavaliselt, kui antud juhtumi tõenäosus ehk sagedus korrutatud tema tagajärgedega. Sagedust hinnatakse tavaliselt "erijuhtumite koguarvuga aastas". Tagajärgede hulk on sageli väljendatud surmajuhtumitega, või reaktorite ohutuse puhul "kiirituskogusega, mis on ümbritsevasse keskkonda pääsenud". Seda saab siis tõlgendada võimalike surmajuhtumitena. Väärib tähelepanu, et risk hõlmab nii võimalikku sagedust kui ka võimalikke tägajärgi selliselt, et sagedased juhtumid vähese tagajärjega võivad evida võrdset riski juhtumitega, mis on küll harvad, kuid raskete tagajärgedega. Tagajärgi saab väljendada kas mõjuna avalikkuse tervisele või jõujaamast pihkunud kiirituse näol. Tuumaenergia on üks väheseid tootmisharusid, mille kohta arendamise ning käikupanemise käigus on tehtud laiaulatuslik riskianalüüs. See on näidanud, et tuumaenergia tootmise tegelik risk on madalam kui enamikus teistes tootmisharudes.

Riski suurust võib kasutada ka selle kindlakstegemiseks, kas disainipüüdlused on optimaalselt rakendatud, kui tahetakse mõnda antud tehnoloogiat edasi arendada. Riski suuruse abil saab hulk "Mis siis kui ...?"-laadi küsimusi, mis eeldavad mitmekordseid nurjumisi, ette näha. Tagajärjed (mis võivad ka sensatsioonilised olla) on tähtsad, kuid neid tuleb hinnata oodatud sageduse kontekstis. Kui vastus on "Üpris harva" (nagu see vastus tavaliselt tuumaenergia puhul on), siis on tegelik risk väike.

Kokkuvõttes: inimkonna toimingut ei saa teha absoluutselt ohutuks. Ohtu saab küll vähendada, kuid see nõuab ühiskonnalt suuremaid ressursse. Pärast teatud punkti peab ühiskond otsustama, millal saavutatud ohutuse tase on piisav, et ta saaks siis paigutada oma ressursse mujale, teiste toimingute ohutuse suurendamiseks.

Pikka aega eirati riski, mis oli seotud turvavööde mittekasutamisega autosõidul. Kuna tasapisi leiti, et see risk ei olnud vastuvõetav, nõuti tootjatelt autode varustamist turvavöödega ning kohustuslikku turvavööde kinnitamist sõidu ajal. Turvavööd on hea näide ohutussüsteemist. Turvavöö kandmine vähendab õnnetuse tagajärgi (mitte küll tema tõenäosust) ja järelikult leevendab riski juhile ja kaassõitjatele.

Autosõidu analoogiat edasi arendades - riski vähendamine õnnetuse tõenäosuse vähendamise kaudu on saavutatav parema maanteede disaini ning autojuhtide parema väljaõppe näol. Turvavööde ning õhupatjade kasutuselevõtmine, paremini disainitud ja ehitatud maanteed ja autosõiduhariduse tõhustamine moodustavad kokku "sügavkaitse", mis sarnaneb tuumajõujaamade ohutuse sügavkaitsele.

Ohutuse analüüsis kujutatakse ette mitu suvalist õnnetust. Et olla realist, peavad need ettekujutused arvesse võtma õnnetuse tõenäosust. Antud reaktoridisaini puhul rõhuasetus avarii ärahoidmisele ja avariid seismapanevate süsteemide ehitamisele määrab avarii tõenäosuse ning selle tagajärgede tõsiduse. Sama menetlust kasutatakse numbriliste riski-eesmärkide sätestamisel lennundus-astronautika ning petrokeemia sektoris ja seda mõtlemisviisi rakendatakse nüüd ka teistes tööstusharudes.